Rindereporteri vahendusel olen mina siin kodusoojuses arenguid jälginud.
Kõige lummavamad on telepildid hämarikutundidest, kui kopteri peal olev kaamera näitab Manhattani tänavaid kõrgelt. Näed seda tulede katkematut võrgustikku, ummikuid täis tänavaid, auto autos kinni… ja mõtled, kui haavatav organism üks suurlinn ikka on. Linnainimesed tavatsevad olla uhked, aga tegelikult on nad nii abitud. Ja proovi sa olla nii kaval kui tahes, masside ja kaose tõttu oled sa täpselt sama hädas kui teised – näiteks proovisid inimesed kodust tööle minna jalgrattaga või rulluiskudega, aga kõik kõnniteed ja autoteed on nii üle koormatud, et nad lõpetasid oma abivahenditega täpselt sama abitult, liikudes edasi aeglase massi sees.
Need kaks hullumeelset päeva on näidanud mulle New Yorgi kõhualust. Tavalistel päevadel on linna all ju teine linn, kõik need lõputud tunnelid, vagunitäied inimestega, metroojaamad. Järsku näed sa oma silmaga kogu New Yorki, kes on sealt maa alt sunnitud ühekorraga välja tulema. Ja see tulemus on vapustavalt kohmakas.
…Ning oma kohmakuses muidugi vihaleajav. Nii palju tigedaid, ropendavaid ja vanduvaid inimesi pole mina enne uudistesaates näinud. Aga mõelge ise: kui peaksite miinuskraadidega kõndima tööle neli tundi, ja õhtul neli tundi tagasi. Telekaamera leiab üles ka lonkava lapsukese, kes kaebab, et ta ei tunne enam oma jalgu, ja vanamutikese, kes kõnnib jala haigla poole.
Vahepeal näidatakse muidugi streikijate esindajaid ka. Justini sõnul olid tema töö juures inimesed vihased ühtemoodi nii streigi liidrite kui linnajuhtide peale. Liiga ihned mõlemad!
Üks streikija nutab kaamera ees ja räägib, et tal pole raha isegi toidu ostmiseks. Et neil on hädasti vaja palgatõusu ja see streik on nende viimane appikarje. Enamik streikijaid paistavad olevat mustanahalised. „Teine Ameerika”.
Viimati toimus New Yorgis selline streik 1980-ndatel ja kestis 11 päeva. Siis oli see küll aprillis ja inimesed kõndisid samuti tundide kaupa, aga suhteliselt sooja ilmaga. Kui praeguse talvekülmaga streik niimoodi jätkub, siis tulevad kindlasti ka inimohvrid, nagu telereporterid juba hasartselt ennustasid.
Telejaamadele on kogu see jama muidugi suur tuluallikas – jälle üks selliseid perioode, kus rahvas on kleebitud ekraanide külge ja reklaamihinnad tõusevad. Ning kaoseallikaid, mida dramaatiliselt näidata, neid telejaamadel jätkub. Sest kui linnastruktuuris üks asi tasakaalust välja läheb, siis langeb kogu kaardimajake kokku. Tegelikult üritavad NYC juhid muidugi anda oma parimat, et linn vastu peaks ning kord püsiks. Osa tänavaid on autodele blokeeritud, need on tuletõrje ja kiirabi jaoks. Hommikustel ja õhtustel kellaaegadel on keelatud Manhattanile siseneda autoga, kus vähem kui neli inimest, nii et üksikult sõitvad autojuhid korjasid saarele pääsemiseks endale suvalisi jalakäijaid peale. Esimesel hommikul olevat uus reegel põhjustanud pahandust, kuigi minu arust võiks see täis auto seadus olla kehtiv kogu aeg ja igas maailma linnas.
Osa inimesi otsustas tekkinud segaduses jääda ööseks Manhattanile parkima ja magas autos.
Aga mis homme saab, ülehomme? Jõulude ajal?
Me kuulume nende kümnete tuhandete hulka, kel on vaja enne jõulu end Manhattanist – pudelikaelast, mis seekord eriti tropilt täis – läbi pressida. Sest peame oma jõulukinkidega kuidagi Long Islandile saama. Praegu, kolmapäeva õhtul, istubki Justini isa kusagil ummikus… mõnes mõttes meist kiviviske kaugusel, aga teisalt võib tal meie korterini jõudmine aega võtta tunde. Ja siis pressime kõik koos ennast läbi linna!
P. S. Mis on mu enda seisukoht streigi suhtes? Tõtt-öelda on mul siiani olnud ju soe istekoht (teleri ees) ja võib-olla sellepärast ma saangi neist streikijatest paremini aru kui keskmine newyorklane. Kahju ju neist, kui neil nii väikesed palgad on, et süüa osta ei jaksa.
Minu teine ja laiem ning vanem seisukoht on: kriisiajal linnas elada on jama. Jama!
Jõulud, poodnike õnnistet aeg
Ametlikult algab jõuluhooaeg Ameerikas novembri lõpus, päeval pärast tänupühi. Sel päeval hoiavad nõrganärvilised poodidest eemale, sest allahindlused on tohutud ja möllav ostjate mass meenutab Tallinna poodide „hulle päevi”.
Kogu järgmine kuu möödub suurte jõuluväljamüükide tähe all – need on eelkõige „osta kaks, saad kolmanda tasuta”-stiilis massilist ostmist soodustavad kampaaniad. Statistika kohaselt saavad poed keskmiselt veerandi kuni kolmandiku oma aastatuludest tänu jõuludele. Küllalt leidub pisipoode, kes jaanuarist oktoobrini on kahjumis ja siis kahe kuuga piisavalt kasumit teenivad, et oma eksistentsi õigustada.
Loomulikult on ameeriklased õhinal kaasa läinud interneti-ajastuga. Üha enam inimesi kasutab online-kaubamajade pakutavat võimalust teha endale netis kingituste soovilistid ja nende lingid siis suguvõsale laiali saata. Samamoodi kasvab rahva hulk, kes eelistab suure osa kinke osta ära netist ja need oma majaukseni tellida. USA rohelised on möönnud, et see on jõulutrendide hulgas ainus positiivne, sest säästab tuhandeid liitreid bensiini. Mis aga muusse puutub, siis pole keskkonnahoidjatel põhjust rõõmustada: enamik pakkepaberist visatakse hoobilt minema, kinkide koguhulk kasvab aastast aastasse ja suur osa kinke jääb kasutult seisma.
Veel jõululaupäevalgi on kaubamajades vonklemas järjekorrad. Sel õhtul midagi erilist ei toimu, välja arvatud toiduvalmistamine ja kraamimine; vaid väike osa peredest teeb traditsiooniliselt oma kingid lahti juba sel õhtul.
Enamikus kodudes toimub kingituste avamine – kogu kuu kulminatsioon! – aga jõulu esimesel pühal pärast hommikusööki. Esiteks teeb igaüks lahti enda suure dekoratiivsoki. Need ripuvad kamina kohal, täidetud teiste pereliikmete poolt kommide ja pisikinkidega. Pärast soki-eelmängu tulevad päris kingitused. Need kõrguvad kuuse kõrval suurte kuhjadena. Laialijagamine toimub kiirelt, ei mingeid salme ega laule. Traditsioonide kohaselt usutakse, et jõulumees sõidab öises taevas oma saani ja põtradega ühe katuse kohalt teise kohale ja toob kingitused korstna kaudu. Päkapikud Ameerika lastel ei käi ja üldse on neil mehikestel siinses jõulukultuuris üsna pisike osa, nad figureerivad vaid siin-seal multifilmides-raamatutes.
Pärastlõuna möödub suures osas teleri ees. Paljud meenutavad nostalgiliselt aega, kui oli vaid paarkümmend telekanalit ja sai iga aasta järjest vaadata samal kanalil samal kellaajal sama multikat. Nüüd on kanaleid üle paarisaja ja telerivaatamise traditsioone raske hoida.
Sama päeva õhtuks kogunevad suurpered ühe suguvõsa liikme juurde kokku (ja õnnelikud on need, kes suutnud autoummikutest hoiduda, sest samadel tundidel liigub ühest kohast teise pea terve Ameerika, kui juudid ja moslemid välja arvata). Menüü: küpsetatud sink ja kalkun, jõhvikaželee, magusad kartulid, vürtsikas kõrvitsakook. Viimase maitse meenutab piparkooke – jõulumaiust, mida Ameerikas küll teatakse ja poes valmiskujul müüakse, aga kodudes ise taignast ei küpsetata.
Ühel hetkel pärast magustoidu serveerimist voolab rahvas kuuse ümber, mis on selleks ajaks ümbritsetud uute kingitornidega. Toimub hommikuga sarnane stsenaarium: pisuke segadus, mille jooksul kõik kõigile pakke annavad, ja suur segadus, mille jooksul paberid lahti kärisevad ning kostavad vaimustunud kiljed.
Ülevoolav tänamine kuulub Ameerika etiketi juurde, niisamuti nagu ülevoolav kingituste tegemine, eriti endast vanuselt allapoole. Vanaema, kes oma lapselapsele vaid ühe kingituse teeks, mõjuks nõmeda ihnurina.
Uurisin ühelt tuttavalt keskealiselt keskklassi pereemalt tema jõulueelarvet. Keskeltläbi 2500 dollarit (ligi 30 000 krooni), arvestas ta. Pole imestada, et on levinud spetsiaalsete tähtajaliste hoiuste tegemine pankades – jõul on kallis üritus, milleks mõni vaesem pere juba alates uuest jaanuarist tasapisi raha kõrvale paneb. Lisaks suguvõsale toimub väiksemate kingituste vahetamine jõulujärgselt ka lähimate kolleegide ja sõprade vahel.
Ning peale kingituste kulub palju raha kodude ja majaesiste dekoreerimisele. Kui eeslinnades suurte eramajade regioonides ringi sõita, võib kohata ühte Ameerika fenomeni: naabritevahelist „mul on ilusam maja”-konkurentsi. Kellel on ees-õuel kolme meetri kõrgused täispuhutud