Michael Baigent, Richard Leigh ja Henry Lincoln tegelesid oma raamatus Püha Graali saladuse jahtimisega, põigates selle otsinguil nii Euroopasse kui Lähis-Idasse, puudutades nii kristluse ajalugu, templirüütleid kui Lõuna-Prantsusmaal elanud inimesi, keda kutsuti katariteks. Katarid ja nende versioon kristlusest olid ülimalt intrigeerivad. Raamat kirjeldas ka legende, mille põhjal olid katarid mingi fantastilise aarde, reliikvia, või millegi veelgi väärtuslikuma ja saladuslikuma hoidjateks. Võib-olla oli selleks Püha Graal? Võib-olla saladused kristluse päritolu kohta? Mõned legendid väitsid, et katarite juurde olevat oma aarded peitnud ka templirüütlid.
Paavstile loomulikult ei meeldinud katarid, sest nende usk levis laialt ja ähvardas kõrvale tõrjuda katoliikluse. Seepärast kuulutaski paavst aastal 1209 välja ristisõja katarite vastu, andes käsu nad kõik likvideerida. Siin astubki mängu Põhja-Prantsusmaalt pärit aadlik ja rüütel Simon de Montfort, kuues Leicesteri krahv, kes kutsuti seda ristisõda juhtima.
Nüüd läks asi põnevaks. Montfort saabus Lõuna-Prantsusmaale, alale, mida kutsutakse praegu Languedoc, ning seal oli tal palju ja üpris kummalisi kokkupuuteid kataritega, nende müstilise saladuse hoidjatega. Montfort’i juhtimisel toimus ka katarite viimase kantsi, Montséguri kindluse piiramine. Viimasel hetkel olevat sealt pääsenud põgenema neli katarit, kes viisid endaga kaasa mingi suure saladuse või sala-aarde – mis iganes see ka oli, keegi ei tea!
Montfort’i juhtimisel toimus aastal 1218 kataritevastase sõja käigus ka Toulouse’i piiramine. Seal leidis Simon de Montfort, viies Leicesteri krahv, oma lõpu. Tema surma hetkel olid ta kõrval tema Inglismaalt pärit naine ja noor poeg, kel nimeks samuti Simon.
Noorest Simonist sai suureks sirgudes tähtis kuju Inglismaa ajaloos, mees, kes abiellus Inglise kuninga õega ning kelle juhtimisel toimus kuulus parunite mäss.
Mässu käigus kõvaldati kuningas troonilt ja Inglismaad hakkas valitsema kõigi aegade kõige esimene parlament. Simon de Montfort nooremast, kuuendast Leicesteri krahvist, sai aga lühikeseks ajaks Inglismaa valitseja, kuni temagi leidis oma lõpu.
Simon de Montfort (ikka seesama kuues Leicesteri krahv ja parlamendi looja) omas Londoni lähistel maja, mis oli ehitatud millalgi 1200ndatel. Maja asus kohas, mida tol ajal kutsuti Blythenhale, praeguse nimega Bethnal Green.
Nii et tuli välja, et meie maja asus selle koha peal, kus 13. sajandil oli elanud Simon de Montfort, ning meie maja oli saanud nime just tema järgi! Mina – rüütel, või õieti Samarüütel – elasin majas, mis oli saanud nime kuulsa rüütli Simon de Montfort’i järgi, kelle isa oli samuti kuulus rüütel. Kas pole kummaline?
Võib-olla teie arvate, et selles pole midagi erilist, kuid mina olin väga põnevil.
See lugu ei lõppe aga nii lihtsalt. Ma hakkasin nüüd kokku sõlmima oma teooriat: ristirüütel Simon de Montfort piiras katarite kindlust ja puutus nendega väga lähedalt kokku, on täiesti võimalik, et ta sai oma valdusse mingi osa katarite aardest või sai teada nende saladuse. Kuna tema naine ja poeg, noor Simon, olid temaga koos Toulouse’i piiramisel, kus ta surma sai, siis juhul, kui ta saigi mingi saladuse või varanduse jälile, siis andis ta kindlasti info selle kohta edasi ka oma naisele ja pojale.
Kui noor Simon pärast isa surma end Inglismaale elama asutas, siis on kummaline, et kuningas nõustus talle kui mitte eriti kõrge järgu aadlikule andma naiseks oma õe. De Montfort’ist sai ka kuninga lähikondlane ja nõuandja. Abielust kuninga õega sündis tal kolm poega ning tõenäoliselt elas pere just Bethnal Greeni palees, kauni looduse keskel, ümberringi veel palju teisigi aadlipaleesid.
Kui oli nii, nagu minu teooria ütleb, et Simon de Montfort noorem oli oma isalt saanud mingi hindamatu aarde, reliikvia või koguni Püha Graali, siis kindlasti peitis ta selle kusagile siiasamasse. Kui nüüd fantaasial lennata lasta, siis on täiesti võimalik, et Püha Graal oli maetud minu maja alla või selle lähistele! Võite nüüd öelda, et olen hull, aga mis oleks elu ilma selliste lugudeta! Ja kes keelab teil ise OMA lugu valmis punumast? Läheme nüüd aga minu looga edasi.
On ajalooline fakt, et aastal 1265 põrkus Simon de Montfort’i juhitud mässajate ja parunite armee kuninga armeega Eveshami lahingus, kus Simon de Montfort hukkus ning ta pea saadeti asitõendina tema naisele. On ka fakt, et Simoni kolmest pojast kaks, Guy ja Simon pääsesid lahingust eluga, üks neist oli pikka aega vangis ja üks põgenes Prantsusmaale. Kolmas poeg Henry olevat aga mõnede legendide järgi lahingus isaga kõrvu langenud, veelgi enam on aga legende, kus öeldakse, et ta jäi siiski ellu. Keegi paruni tütar olevat ta leidnud hiljem lahinguväljalt, pimedana ja haavatuna, ning ta üles korjanud. Ta ravitsenud mehe terveks, armunud temasse ja nad olevat abiellunud. Paarile sündis imekena tütar Bessie. Nüüd aga tuleb jälle mängu Bethnal Green, sest just nimelt siia asusid nad elama.
Ida-Londoni üks tuntumaid legende ongi lugu pimedast kerjusest, kes elas Bethnal Greenis ja kellel oli imeilus tütar Bessie, kellega koos ta kõikjal liikus. Kuigi ajaloos puuduvad selle kohta faktid, on ju loogiline, et kui mees sai lahingus haavata, siis kuhu mujale oli tal pärast sõda minna kui tagasi oma isakoju, Bethnal Greeni. Talle sobis hästi, et teda peeti surnuks, sest ta ei soovinud, et kuninga spioonid ta üles leiaks. Igaks juhuks maskeeris ta end kerjuseks, et kelleski mingit kahtlust ei tärkaks. Samas oli ta ju kuninga enda õepoeg, nii et võib-olla kuningas ei otsinudki teda nii hirmus innukalt. Pime mees ei kujutanud endast enam ju mingit ohtu.
Kuna Pimeda Kerjuse tütar Bessie oli imekaunis, siis oli tal muidugi arvukalt kosilasi. Kui nood aga kuulsid, et tüdruku isa on Pime Kerjus, lahtus nende huvi otsekohe.
Bessie’le jäi truuks vaid üks rüütel, kes end tüdruku isast heidutada ei lasknud.
Kui abielu oli juba kindel, siis tunnistas Pime Kerjus tulevasele väimehele, et on Henry de Montfort, ja teatas, et annab oma tütrele 3000 naela kaasavara pluss 100 naela pulmakleidiks. Tol ajal oli see tohutu summa. Kust see varandus pärines? Kas äkki oligi see osa aardest, mille vanaisa Montfort katarite käest sai, nagu minu teooria ütleb? Kes seda enam teab.
Kaunis Bessie elab siiamaani edasi Bethnal Greenis tänavanimena, Pimeda Kerjuse järgi olid aga omal ajal ristitud kümned Londoni pubid. Nüüd on Londonis järel vaid üks Blind Beggari pubi, mis asub üsna Bethnal Greeni lähedal, Whitechapeli ja Cambridge Heath Roadi nurgal. See Blind Beggar on küll uus, kuid sama koha peal asus pubi juba 17. sajandil ja seegi kandis nime Blind Beggar.
Miks mingi pime kerjus nii kuulsaks sai ja miks mälestus temast on elanud ligi kaheksa sajandit – see on aga siiani mõistatus ja võib-olla ongi nii parem.
Kui pime kerjus oligi Püha Graali või mingi muu müstilise ja haruldase aarde hoidja, siis tänaseni pole seda keegi leidnud. Victoria Park Square, kus Montfort House asub, on aga minu arvates üks üpris müstiline ja spirituaalne paik.
Maja on ümbritsetud kirikute sõõrist: katoliku kirik tänavanurgal, anglikaani kirik pargi serval, väike kabel siinsamas kõrval, mingi kristliku sekti kirik meie maja eest kiviga visata ja lõuna poole jääb London Buddhist Centre. Nii et Montfort House paikneb viie kiriku sõõris!
Victoria Park Square’i tänaval on end sisse seadnud ka salapärane organisatsioon nimega The Young Foundation, mis väidab end tegelevat sotsiaalteaduste ja sotsiaalse innovatsiooniga. Ma olen kindel, et nende kohavalik pole juhuslik, Simon de Montfort oli mees, kes pani alguse esimesele parlamentaarsele riigikorrale maailmas, olles seega tõeline ühiskonnakorra uuendaja. Ma ei tea, mis asja see Young Foundation ajab, kuid olen kindel, et see on de Montfort’iga kuidagi seotud. Ida-London on üldse olnud paik, mis tõmmanud ligi müstikuid ja maailmaparandajaid – küll on siin peatunud kommunistid alates Leninist, siin algatas William Booth oma heategevusliku Päästearmee ning Bethnal Greenist veidi jõe poole Wellclose Square’il asus 19. sajandil maja, kus elasid tuntud müstikud eesotsas rootslase Swedenborgiga. Nii et kuigi praegu on Ida-London trendinoorte ja immigrantide Meka, siis kunagi oli see vaimne ja müstiline paik. Eks ta ole seda praegugi, kui vaid osata vaadata.