„Ma tean, et see näeb natuke välja nagu pruudi ema jakk…” püüdsin end välja vabandada.
„Tõepoolest,” vastas Louise ja näppis hooletult ja hajameelselt tikandit.
„Aga kui ma võtaks praegu haamri ja virutaks need pärlid puruks!” ütles ta ootamatult.
Ma sain temast väga hästi aru – dekonstruktivistlik look. Mõne teise disaineri puhul oleks see olnud päris lahe, kuid ma ei pidanud sellist hävingustiili endale omaseks.
„Ma ei tea, kas just haamriga… võib-olla ma lihtsalt harutaks selle tikandi siit eest ära…”
Hiljem märkasin, et Louise’il oligi teatud selgeltnägijaanne. Kui ma olin teinud midagi, milles olin kindel, siis see meeldis ka talle. Kui oli aga midagi, milles ma ise täiesti veendunud polnud, siis tabas ta selle otsekohe, tiris päevavalgele ja tegi põrmuks. Louise’il oli alati õigus.
Intervjuu läks aga edasi.
„Kuidas sa nii hästi inglise keelt räägid?” uuris Louise.
„Mulle meeldib inglise keel ja mu mees on inglane,” vastasin.
„Ja mida tema teeb?” uuris Louise.
„Ta on DJ,” ütlesin.
„Kas tõesti? Minu mees on ka DJ,” elavnes Louise. „Kuidas teie oma majas plaate hoiate? Meie majas on KÕIK kohad neid täis! Peaks vist osa välja viskama…”
Ja jäigi moejutt sinnapaika. Louise tahtis hoopis kuulda, mis sorti metallriiulid meil on ja kust me need saime.
Intervjuu oli otsakorral. Tõusin püsti ja tänasin.
„Ma juba muuseas tean, kas võtan su vastu või mitte,” ütles Louise kavalalt.
„Kas te võiks siis seda mulle nüüd ja kohe öelda?” küsisin veelgi kavalamalt.
„Ei, pead ootama kirja.”
Enne kui ma uksest väljusin, peatas ta mind: „Oota, näita mulle ennast!”
Pidin seisma nii, et Louise näeks mind pealaest jalataldadeni. Kogu mu ilus, helerohelise jaki, helesiniste kingade, ruudulise koera-aplikatsioonidega seelikuga ja Anya Hindmarchi koerapildiga käekotiga, mille Chris oli mulle jõuludeks ostnud.
„Kas see on sinu koer?”
„Ei. Aga mulle meeldib, et Anya Hindmarch on edukas naisdisainer ja et tal on oma firma…”
Louise noogutas: „Ma saan aru küll, miks ta sulle meeldib. Ta on sulle julgustuseks, et sinagi võid oma firma teha ja edukas olla. Aga tead, tal on rikas mees. Sellepärast ta saabki seda kõike teha.”
Mul oli tunne, nagu oleksin pesumasina trumlist läbi käinud. Või sõitnud mitu ringi Ameerika mägedes üles-alla, ülesalla. See pool tundi Louise’i kabinetis oli olnud hirmuäratav, naljakas ja inspireeriv ühtaegu. Ma tahtsin Louise’i uuesti näha ja samas tundsin selle väljavaate ees kerget õudust.
Chris ootas mind kabineti ukse taga. Ta oli suurt osa vestlusest pealt kuulnud.
„Sul läks hästi,” arvas ta. Mina ei osanud mitte midagi arvata. Mõtlesin vaid, et kui see jääbki viimaseks kohtumiseks Louise’iga, siis isegi juba selle lühikese ajaga suutis ta mu elu ja mõtlemist täiesti muuta.
Oli 17. aprill. Ja Inglismaal suur kevad käes, nii nagu Eestis maikuus. Kõik puud-põõsad olid õites ja lehed olid sama värvi kui minu aplikatsioonidega jakk, kus iga piste oli täpselt nii nagu vaja.
Mõne päeva pärast läksime tagasi Tallinna, kirja ootama.
Kiri saabus ühel varasuvisel hommikul. Mul on meeles, et ma alles magasin, kui isa hüüdis, et mulle on Inglismaalt kiri. Rebisin pruuni ümbriku lahti – vastu võetud!!!
MONTFORT HOUSE
Kuidas me Chrisiga endale Londonis kodu leidsime, kuidas end eelmise sajandi tööliskorteris sisse seadsime ja ka sellest, miks mõned britid seebisena ringi käivad.
Keset ristmikku oli üks mees. Ta põikles möödakihutavate autode eest, vehkis kätega ja lasi kuuldavale vihaseid röögatusi. Aeg-ajalt suunas ta oma vihapursked kõnniteel kõndijate poole, kuid keegi ei pööranud talle erilist tähelepanu. Oli uduniiske sügisõhtu, õues juba pime ja inimesed kiirustasid oma kodudesse. Üle tee seisis väike valge kirik ja selle kõrval rauast varbaia taga park põlispuudega. Mustas sügisöös ja kollaste tänavalaternate valguses paistis Bethnal Greeni metroopeatuse ümbrus kõhe. Liiga palju puid ja põõsaid, liiga vähe poode, liiga vähe inimesi. Chris kui Londoni suur asjatundja oli rääkinud, et Ida-London on gangsterite ja kriminaalide pesa. Ma olin end ette valmistanud kohtumiseks mõne verejanulise kurjategijaga, kuid kõik silmapiiril olevad kodanikud peale raevuka Tourette’i sündroomiga mehe paistsid rahumeelsed ja väliselt seaduskuulekad. Sellegipoolest otsustasin olla valvas.
Me olime Chrisiga tulnud Bethnal Greeni korterit vaatama. Londoni Central Saint Martins College oli mind armulikult oma moemagistrantuuri üliõpilaste hulka arvanud ja seepärast oli vaja leida endale Londonis kodu. „Me ei pea Londonisse kolima, sa võid ju ka Leamington Spast rongiga Londonis käia. Poolteist tundi rongisõitu ainult…” pakkus Chris. Birminghami külje all asuv Royal Leamington Spa oli mõnda aega olnud meie peatuspaik Inglismaal, sest Chrisi vanemad ja venna pere elasid seal lähedal. Igapäevane kolmetunnine edasi-tagasi rongisõit Londoni liinil tundus mulle aga vastuvõetamatu ja nii alustasimegi korteriotsinguid.
Meie sõber, investeerimiskonsultant Richard on koondanud oma sõbrad-tuttavad meililisti, millele ta läkitab lõbusaid või napakaid uudiseid maailma pressist. Lisaks vahendab Richard muid teadaandeid perekondlike ja isiklike saavutuste kohta ning ka korteripakkumise-otsimise kuulutusi. Keegi Bruce, Richardi sõber, keda meil ei olnud au tunda, otsis seal üürnikke oma ühe magamistoaga korterile. Nüüd läksimegi Bruce’iga tema elamispinda üle vaatama.
Bruce oli sündinud naisena, kuid siis, kui ma temaga kohtusin, oli ta juba mees. Mul ei tekkinud Bruce’i mehelikkuses kunagi mingit kahtlust. Bruce oli täielik mees, nii välimuselt, kõnnakult, olekult kui jutult. Selline ehe ja lihtne, jalgpalli armastav Ida-Londoni töölisklassi Cockney-kutt, kes tervitab tüdrukuid, öeldes „How are you, darling?”1 ja andes kaks põsemusi. Meestele ütleb Bruce alati „Hi fella!”2.
Bruce oli ostnud endale korteri, kuid eelistas millegipärast ise peatuda sõprade ja tuttavate pool. Hetkel elas ta oma heade sõbrannade, lesbipaari juures. Küllap oli tal kaval plaan korterit seni välja üürida, kuni kodulaen pangale tagasi makstud, ise niikaua mõningaste ebamugavustega leppides.
Me rääkisime endast ja oma plaanidest ning Bruce enesest ja korterist ning lõpuks tundus, et meie üürisuhe võiks põhimõtteliselt toimida küll. Bruce paistis tundvat kergendust, et korter meile meeldis, ning lubas, et kõik saab olema no problem, no worries ja fine3 ja pooleliolevad remonditööd lõpetatud enne, kui sisse kolime. Hiljem selgus, et Bruce oli tõepoolest üks kõige armastusväärsemaid landlord’e ehk korteriperemehi, keda võid ilmas kohata, ning muret ega probleemi polnud ka tõesti iial. Bruce hüppas ikka aeg-ajalt läbi, et üüriraha võtta, piimaga teed juua, jalgpallist ning oma raamatupidamise õpingutest lobiseda ning mõnikord koos Chrisiga pubis jalgpallimatši vaatamas käia.
2004. aasta septembris said meist Bruce’i üürilised.
18. septembril laadisime kogu oma varanduse, milleks olid põhiliselt vinüülplaadid, valgesse furgoonbussi ja ülejäänud asjad Chrisi isa autosse ning asusime Leamington Spast Londoni poole teele. Mina sõitsin valges furgoonis, mida juhtis peresõber Tony.