Kurb on vaadata, kuidas see väga omapärane ilu hääbub. Lagunenud juugendlike uste taga avaneb pilt imekaunist mosaiikkivipõrandast, kuid aknad on kinni löödud ja rõdust vaid jupp järel. Minu siin oldud aja jooksul on Tbilisis olnud üsna mitu väiksemat sorti maavärinat, siis pudeneb ikka jälle mõni majaosa laiali. Meie esimesel nn sajandi külmimal talvel kukub ühe maja sein naabermajale otsa ja matab enda alla vanapaari.
Väike osa vanalinnast on aga taastatud, seda kutsutakse chardan’iks. Väike restoranide kvartal on väga mõnus jalutamise, söömise ning hilisõhtuse napsu koht. Suvel mängivad mitmetes asutustes kõrgel tasemel džässbändid.
Kohe meie esimesel siinoleku õhtul ründame õhinal ja ootusärevalt chardan’i ja saame tohutu pettumuse osaliseks, kuna kõik tundub otsekui välja surnud olevat. Nimelt tõmbuvad Tbilisi elanikud kuumaks suveks mägedesse või Musta mere äärde. Kuid niipea, kui augusti viimased päevad mööduvad, toimub pööre. Rahvas ilmub nagu maa alt hulgaliselt välja ning sooja sügise korral saab siin tähistaeva all istuda oktoobri lõpuni.
Septembris valgub linn täis Musta mere või kõrgmägede päevitusega hunnitult kauneid noori inimesi. Grusiin on vähemalt noores eas väga sale ning peene kondiga, seda nii poisid kui tüdrukud. Viimased ei suuda ka ülepakutud meigiga varjata oma suuri sügavaid pruune tundlikke silmi, mis keskealistel naistel on tihtipeale juba tulvil ääretut kurbust ja vaeva.
Lõdvalt grunge-mütsiga ringi jõlkuva kuti nägu aga on otsekui ikoonilt vastu vaatava pühaku oma, veidralt äraolev ja paheline.
Loomulikult külastame õige pea ka sulphur-saunu (väävlisaunu), mis on Tbilisi au ja uhkus ning kust legendi järgi kõik üldse alguse saigi.
Nimelt lasknud kuningas Dachi I Ujarmeli, kes resideerus Mskhetas – VI sajandil e. Kr Tbilisi lähistel asunud ajaloolises Gruusia pealinnas –, jahil olles hirve. Too kadus kuninga vaateväljalt künka taha ning selleks ajaks, kui kuningas oma saagi leidis, oli see kuumaveeauku kukkunud ning seal juba kenasti ära haudunud. Kuna need looduslikud väävlivee allikad asuvad maalilises kohas, järskude kallastega Tkveri jõe ääres, otsustas kuningas, et uus pealinn olgu rajatud just siia kuuma vee äärde – Tiflisi.
Kuigi Tbilisis on olemas selline haruldane kooslus nagu peaaegu kõrvuti asetsevad aktiivselt töötavad mošee ja sünagoog, ei tohi saunade peamaja suurest sarnasusest hoolimata mošeega segi ajada. Tegelikult on saunu maa all hulgaliselt, sellest annavad tunnistust arvukad maapinnast kerkivad kuplid. Minu lemmik on aga ikkagi peamaja, mille seinal seisab tahvlike Puškini sõnadega sauna headuse kohta.
Ega see saun alguses teab mis eriline tundugi. Mis sa seal kuumas vees ikka sulistad, leili tahaks hoopis võtta. Aga väävliveel on tõsine toime. Väga pikalt basseinis vedeleda ei saa – hakkab südame peale ja kui oled ka korraliku pesu ja vähem korraliku massaaži kätte saanud, siis mõistad, et oli ikka saun küll.
Pesijad ja massaažitegijad on enamasti aserbaidžaanid, sekka mõni armeenlane ja iraanlane. Oskused antakse pereliini mööda edasi, konkurentsi ja intriige tundub jätkuvat. Ikka poetatakse teise pesija kohta märkusi ja lükatakse ümber varem kuuldud õpetusi.
Minu esimene pesija oleks pidanud olema noor armeenlanna, kuid kuna meie seltskonnas on ka mehi, keeldub ta ruumi sisenemast. Järgmistel kordadel taipan, et üks põhjus võib olla ka selles, et tema kisub end su kallale asudes millegipärast täitsa alasti.
Niisiis saadetakse minu juurde üks mummulises kitlis vanem naisterahvas, kes pärast väävlivanni koorib mul gobeläänkindaga, mis kahtlaselt äädika järele haiseb, seitse nahka seljast. Ise pomiseb omaette: „Ah, kakaja grjaznaja!” (Vahi, kus on alles must!) Mõnda aega ma nii endast kerge piinlikkusega arvangi. Tegelikult on kõik teised niisama grjaznaja’d ja beebinahk on pärast neid protseduure garanteeritud. Samuti imeline kogemus taas lapseks olemisest, mil ema sind küüris ja pesi.
Mehi peseb tihti üks lombakas iraanlane, kes eesruumis lahti riietudes alati pisut seal viibivaid naisterahvaid häbeneb. Aga on ka põhjust, sest trussikud, mis ta (õnneks!) jalga jätab, võiksid natuke viisakamad olla küll. Mida ta täpselt meestega teeb, ei ole päris kindel, aga heledad laksud, mis kostma hakkavad, tekitavad üpris vastakaid tundeid. Läbi ukseklaasi piiludes võib näha tohutut vahumäge, mis kuidagi padjapüüriga tekitatakse, ja seda, kuidas su tuttavat meesterahvast nagu taskunuga kokku ja lahti väänatakse.
Raha tuleb pesijale kohe peo peale maksta ja mummulise kitliga tädi ei ütle ka väikesest napsust ära, kui midagi taolist laual peaks leiduma.
Tbilisi teevad võluvaks arvukad sillad, mille nimed mul kuidagi meelde ei taha jääda. Ja muidugi tohutul hulgal kirikuid.
Esimesel tööpäeval teavitatakse meid järgmise päeva pühast olemusest, nimelt on 28. august mariamoba (püha Maria päev), kirikupüha. See tundub hea uudis olevat, sest annab põhjuse järgmisel päeval linnaga tutvuda ning võimaluse saada vahetult osa kohalikest religioossetest traditsioonidest.
Vaba päeva uudis tundub nii julgustav, et esimene õhtu lõpeb järgmise päeva varajasel hommikutunnil. Pärast seda, kui oleme minu kodu ülemisel terrassil (mind on õnnistatud kahe terrassiga!) linnavaadet imetlenud, otsustan oma tulevase hea kolleegi ja sõbra Peetri tema koduni saata, puhtalt uudishimust, et näha, milline tema korter on. Tulevane hea kolleeg ja sõber Peeter aga džentelmenina mind üksi koju tagasi ei taha lasta ja tuleb omakorda mind saatma. Nii me siis pendeldame edasi-tagasi, kuni päike tõuseb.
Järgmisel päeval lõõskab päike sinises taevas ning kõik eelmisel õhtul suure suuga lubajad kodunt ei väljugi. Mina teen küll linnatuuri kaasa ja muidugi ei kahetse.
Tbilisi on kirikuid täis külvatud, need on õigeusupäraste traditsioonide kohaselt küllaltki värvikad ning pidulikud. Rahvast on kõikjal palju ja absoluutselt igas vanuses. Grusiinide jaoks on nende gruusia õigeusu kirik, mis on ametlikult ainus registreeritud kirik riigis, kõige usaldusväärsem instants läbi aegade.
Patriarh Iljal on tohutu mõjuvõim ja ta võtab keerukatel aegadel alati sõna. Kõige kurjemate president Saakašvili vastaste protestide ajal, mil rahvas rääkis legende, kuidas esimene leedi kuskil välismaal redutab nagu presidentki, suutis Ilja presidendi ja opositsiooni juhtfiguuri jumalateenistusel kõrvuti sättida. Mitte et sellest hiljem küll erilist tulu oleks tõusnud.
Patriarh on muide lubanud ka iga pere kolmanda lapse ise ristida!
Ka vähem keerukate probleemide puhul on patriarhi häälel kaalu. Näiteks stripiklubi puhul, kus algselt pidid naisstripparitega koos esinema ka mehed. Seda Ilja ei aktsepteerinud. Tütarlapsed – seda küll. Aga meeste jaoks olevat selline tegevus au ja väärikust riivav.
Vähemalt pealtnäha käivad kõik grusiinid kirikus ning löövad risti ette iga silmapiirile ilmuva pühakoja puhul. Noored nabapluusidega tüdrukud katavad pea kombekalt rätikuga ning viskuvad pühaku sarkofaagi juurde põlvili, et seda suudelda. Kirik on ainus koht, kus pöörased gruusia lapsed on vagusi ning püsivad paigal.
Kirikhärrasid liigub mustade hõlstide ning habeme lehvides kõikjal. Tavaliselt sõidavad nad ringi võimsate džiipidega ning läbi ukseprao olen käärkambris silmanud riidenagis rippuvat Hugo Bossi ülikonnakotti. Natuke tüdinult lubatakse suudelda oma võimsat ja rikkalikult kaunistatud risti, mis pühakuue esisel ripub, või ka võimsalt sõrmustatud käsi. Mskheta peakirikus olin tunnistajaks lapseristimisele, kus noor punase habemega papp ühe käega püha vett pritsis ning teisega mobiiltelefoni kõrva ääres hoidis.
Loomulikult on aga siingi muutuste tuuled puhumas, olen kohanud palju grusiine, kes ennast kuigi religioosseks ei pea. Kuid nad on kindlalt vähemuses.
Kõige muljetavaldavam oli esimesel päeval Samneba kirikukompleks. Ehitis ise on avatud olnud alles alla kümne aasta, seega on ta kiriku mõistes tuttuus.
See kirik on vähemalt neljakordne, maa peale ulatub päratult avar ning kõrge laega peasaal, allkorrustel on aga väiksemad saalid samuti ilusate altarite ning freskodega. Õige hingamine saabub küll ilmselt hiljem, kui inimjalg on oma jäljed jätnud ja hing ohked kõrgele lae alla lennutanud. Praegu