Üksinda ma meelsasti siiski neid retki ette ei võta. Just nimelt metsikute koerte karjade pärast, kes ennast üleval mägedes mitmesuguste puntidena sisse on seadnud. Täiskuuöödel kostab mägedest valju ulgumist.
Ühtegi loomade varjupaika linnal ei ole. On olemas vaid üks eraalgatuslik väga väike ja viletsas seisus ning ametliku toetuseta koht linna servas. Räägitakse julmi lugusid linnavalitsuse projektist, mille tõttu loomapüüdjad koeri lihtsalt maha notivad. Teema kerkis esile pärast seda, kui linnalähedasest jõest leiti kümneid koeralaipu. Kuna siinsed loomakaitsjad on tegelikult väga väikese mõjuvõimuga, läks ühe niisuguse organisatsiooni katse julma projekti lõpetada vähemalt esialgu vett vedama. Nii palju nad suutsid, et inimesed said oma silmaga televiisorist näha, kuidas telegruppi asutusse sisse ei lastud, vaid sõimuga minema saadeti. Väidetavalt on tegu linnavalitsuse liikme sugulase firmaga, mis saab hulkuvate loomade püüdmise ja nende steriliseerimise eest tegevustoetust. Tegelikult lüüakse loomad aga kaikaga maha ja visatakse jõkke. Nii räägitakse.
Meiegi tänaval elab Borka, miniatuursete käppade, pontsaka keha ja halli koonuga krants, kes pääses loomapüüdjate käest ennast õigel hetkel malbe näoga kahe tänaval jutustava naabrinaise vahele sättides ja viimaseid seeläbi tema eest paluma sundides.
Esimestel jalutuskäikudel satun diskuteerima ühe naabrimehega, kes alustab vestlust küsimusega, kelle eest ma ennast kaitsen, et sellise loomaga ringi liigun. Kinnitan talle, et Samuel on vana ja lahke loom ning teda ei ole mõtet karta ja me oleme lihtsalt sõbrad. Naabrimehe umbusk muutub aga kajavaks naeruks, kui selgitan, et Samuel on Eestist toodud lennukiga ja tal oli pilet ja kodus sahtlis sinine EL pass. Naabrimees rehmab käega ja on kindel, et ma teda lollitan, sest kuulen, et ta helistab Irmale ja kontrollib mu jutu üle. Minu nime üleskirjutamiseks oli ta käinud ekstra paberit ja pliiatsit toomas.
Teine riskifaktor, mis ülal mäel uitamise ajal ettevaatlikuks sunnib, on maod.
Gruusia on kindlasti legendide maa, tihtipeale on väga raske tuvastada, kust algab midagi tõetaolist. Ka asjaajamise puhul kuuled sa eelnevalt legende, miks on midagi võimatu teostada. Rentija võib sulle tõemeeli väita, et kui läbi panga renti maksta, võtab pank automaatselt oma protsendi sinu tulu pealt ja lisaks veel riik ja veel mõni instants, sest tema lelle õetütar töötab pangas ja teab täpselt. Või et venelased puistavad helikopteritelt pulbrit, nii et igal aastal sureb teatud rühm loomi, kas sead või lambad või hobused, olenevalt pulbrist (kuigi, jah, see võib isegi tõsi olla).
Üks legend räägib, et meie mäekülje peal olevat Nõukogude ajal olnud farmaatsiatehas, kus kasvatati mürkmadusid. Kuna pärast NSV Liidu lagunemist vabrik hüljati, roomasid näljased maod vabrikust välja, õgides teel ette juhtuvaid elusolendeid, ning nüüd on nad aastaid paljunenud ja ristunud väikeste madudega. Selle tagajärjeks olevat sedasorti maod, kes inimesi üldse ei karda, kuid on endiselt surmavalt mürgised.
Olgu selle farmaatsiatehasega, kuidas on, aga ühel kevadisel päikselisel päeval näen järve äärde viival sõiduteel esmapilgul tühja autorehvi (no vähemalt veoauto oma!), mis lähemal vaatlusel osutub tohutuks põõnavaks maoks. Kui me Samueliga hingetuna alla tormame, tundub mulle, et madu tõstab pea ja sisistab meile veel midagi järele.
Kolmaski riskifaktor oli alguspäevadel minu jaoks aktuaalne, kuid praegu võtaksin selle nimekirjast maha. Hoolimata keelust linnas lehmi, pulle ning ilmselt ka lambaid ja muid pudulojuseid karjatada tehakse seda vanade traditsioonide kohaselt edasi. Meie mäekülje peale on ehitatud niinimetatud pullimaja, mitmesugusest kättejuhtuvast materjalist kokku klopsitud putka, mille ümber kõrgub vägev sõnnikumägi. Kui „pullimaja” territooriumile liiga lähedale sattuda, võib selle elanikuga kuskil ootamatult kokku põrgata. Esimesel korral olime sõbranna Reedaga (üks minu esimesi külalisi Eestist) kindlad, et tegemist on hirmsa pulliga. Kuna Samuel tunneb „pullimaja” suhtes teatud nõrkust, siis avastasin hiljem, et tegemist oli siiski lehmaga, pigem isegi väikese uudishimuliku vasikaga.
Vaba elu ja liikumist nautiv lehm on Gruusias täiesti tavapärane nähtus ja suur nuhtlus magistraalidel liikujatele. Gruusia lehmad on pühad ja puutumatud, naljatavad grusiinid ise. Ükskord näen ma isegi lendavaid lehmi, aga sellest hiljem.
Kuid sellegipoolest on meie tänava tagune mäekülg, kui varemete ja prügitsoon kiirelt läbida ning „pullimajale” mitte väga lähedale minna, võluv võimalus vähem kui kümne minutiga linnast väljuda ning värsket õhku hingata. Olen siin õitsva mandlipuu all istudes nii mõnegi kauni päikeseloojangu tunnistajaks olnud.
Esimene töölesõit kolleegi autos mõjub liikluskatastroofina. Olukord tänaval on niivõrd närvesööv, et ma ei suuda ära imestada, mis kõigil teistel juhtidel just täna hommikul sisse on läinud! Tohutu signaalitamine, paremalt üle kolme rea vasakpöörded, ootamatud pidurdamised, suunatuld ei näita keegi. Kuna vasak käsi (või ka parem, sest osa autosid on parempoolse rooliga) ripub pea eranditult kõigil juhtidel elegantselt ukseaknast välja ja teine käsi tundub signaalil puhkavat, siis on enam-vähem mõistetav, miks ei suudeta kindlaid ridu hoida ning kõik masinad ujuvad kuidagi omatahtsi sinna-tänna. Millegipärast meeldib kõigile sõita täpselt radu eraldava joone peal. Kord küsisin taksojuhi käest, kas ta ei tahaks oma poole peal sõita, aga tema väitis, et ta näeb küll, kui keegi tagant tuleb, ja siis ta võtab kohe paremale. Problemi ara (ei ole probleemi).
Meie saabume augusti lõpus, päris-päris liiklus saab tegelikult hoo sisse alles septembri teises pooles. Aga selleks ajaks olen ma juba otsustanud, et hommikuti on parem jalgsi tööle minna.
Pärast üsna mitmeid katsetusi leiangi otsetee läbi Mziuri pargi. Esimesed käigud lähevad küll täiesti rappa. Küsin mitmelt kohalikult nõu, kuidas saaks kõige otsemat teed pidi Vakest Saburtalosse, selline on meie saatkonna linnajao nimi. Ei autojuht Tazol ega tublil Natal pole õrna aimugi, kuidas parki saab ja kas see üldse enam eksisteeribki. Tazo arvab igaks juhuks siiski, et see on väga ohtlik.
Ma ei taha loobuda, kuna minu terrassilt näeb peaaegu saatkonna katust ning selle kohal lehvivat sinimustvalget lippu, mis jääb küll pooliti ühe koletu paneelmaja varju. Vapper Irma arvab, et otsetee ei tohiks ohtlik olla, lapsena on tema just sealt pargist tihti Saburtalosse jala läinud. Sellest on küll oma kolmkümmend viis aastat möödas ja riigikordki vahepeal mitmeid kordi muutunud, aga ma kaldun ikkagi pigem teda uskuma.
Lähen siis reipalt Abashelit mööda alla, edasi Arakashvilile ja ületan Chachavadze avenüü. Nendin rahuloluga, et mul tuleb ületada vaid kolm ristmikku ja need kõik on valgusfooriga reguleeritud! Reguleeritud ristmikul on sul kõvad šansid rohelise tule ajal üle saada. Gruusias ei anna ükski auto jalakäijale teed; kui üldse mingiks reaktsiooniks vaevutakse, siis vaid närviliseks signaaliks. Rääkimata tagurdavatest autodest, neil on alati eesõigus. Veel teeb sebra ületamise keerukaks see, et punase tule taga seisjad ei raatsi autot ühe koha peal hoida ja nii vajuvad nad sujuvalt üle vöötraja, et siis niipea, kui kollane süttib, kiirelt spurtida.
Esimesel korral ma veel õiget pargi sissepääsu ei leia. Abivalmis valvur, kellelt teed küsin, näitab lahkelt viibates sõiduteele. Viimane viib mu jubedale tühermaale, kus autojuhid tohutut tolmu ja kruusa üles keerutades seadusetust naudivad. See on selline tore koht, kus mu hea kolleeg Peeter, kui närv must, vahel road-off ’i tegemas käib. Väga mugav, alla viie minuti tee nii kodunt kui töölt. Tegelikult see ongi paik, mida Tazo ohtlikuks peab, ja tal on ilmselgelt õigus.
Üldse kohtame seda veidrat abivalmidust, mis su sohu juhatab, alguspäevil alatasa. Kas on tegu vastastikuse mittemõistmisega, mis on loogiline, kuna meie püüdlik gruusiakeelsete nimede hääldamine võib ju abipakkujas parajat segadust tekitada? Linnakaardi väljatoomine ajab aga segaduse tavaliselt veel suuremaks, sest tundub, et kohalikud ei ole harjunud oma linna skematiseeritult nägemagi. Tavaliselt lõpeb kaardi näitamine sellega, et seda