• Perekond (family – inglise keeles ei tehta mõistetel pere ja perekond vahet) – inimeste kogum, kes on üksteisest või ühistest vanematest põlvnevad või üksteisega abielus või lapsendamise kaudu seotud ja kes harilikult elavad koos ühises majapidamises. Ka vanemaid ja nende loomulikke järglasi haarav eluühisus.
• Pereettevõtja (family entrepreneur – inglise keeles ei ole sellele otseselt vastavat terminit) on füüsiline isik, kes aktiivse ja ettevõtliku pereliikmena või koos teiste pereliikmetega võtab tulevase tulu lootuses riski ning asutab äriühingu või omandab osaluse äriühingus, mille tulemusena kuulub selles äriühingus perele enamusotsustusõigus ja õigus äriühingu valitsemises ja/või juhtimises osaleda. Ehk lihtsamalt – pereettevõtja on pereettevõtte omanik.
„Pereettevõtjat” sellises tähenduses kasutab autor ka käeolevas raamatus.
Autor peab juristina möönma, et kehtiva õiguse valguses on võimalik ka alternatiivne pereettevõtja mõistemääratlus. Pereettevõtja (family business; family firm) on kehtivast õigusest tuletatud mõiste ja tähendab ühe perekonna või suguvõsa liikmetele kuuluvat äriühingut (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu) sõltumata tegevusalast (sh ka talupidamine põllumajandussaaduste tootmiseks).
Kuna seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid, tasuks edaspidi kaaluda sellise äriühingu liigi nagu „pereühing” kasutuselevõttu, tähistamaks äriühingut, milles on nt valitsemise tasandil teatud erisusi võrreldes n-ö tavaäriühingutega.
Nimetatud alternatiivset pereettevõtja mõistemääratlust autor raamatus ei kasuta.
• Pereettevõte (family business; family firm) tähendab ühe pere või suguvõsa ning selle liikmetele (pereettevõtjad) kuuluva äriühingu ühist tegutsemist4 ja koostoimimist – pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing. Pereettevõtte puhul on äriühingu enamusotsustusõigust tagav kapitali kontrollpakk selle pere või suguseltsi liikmete otseses või kaudses omanduses ning teatud arv selle pere liikmeid (pereettevõtjad) osaleb formaalses ühinguvalitsemises ja/või – juhtimises. Selle pere ettevõtlusküsimuste arutamiseks ja otsustamiseks on ellu kutsutud ja tööle rakendatud mitteformaalsed perevalitsemisorganid.
„Pereettevõtet” sellises tähenduses kasutab autor ka käesolevas raamatus, rõhutades, et see hõlmab kamajandusüksust, mille kaudu pereettevõte tegutseb. Nii saab raamatu sihtrühm vaevata aru, millest on jutt.
Ka siin peab autor juristina möönma, et kehtiva õiguse valguses on võimalik ka alternatiivne pereettevõtte mõistemääratlus.
Pereettevõte (family enterprise5) on kehtivast õigusest tuletatud mõiste ja tähendab majandusüksust, mille kaudu perele kuuluv äriühing (pereettevõtja) tegutseb. Pereettevõttesse kuuluvad äriühingu majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas äriühinguga seotud lepingud.
Nimetatud alternatiivset pereettevõtte mõistemääratlust autor raamatus ei kasuta.
• Pereettevõtlus (entrepreneurship – inglise keeles pole eraldi mõistet pereettevõtluse tähistamiseks) – ühe pere või suguseltsi tegevus pereliikmete (ja/või sugulaste) ja äritegevuse kombineerimisel, mille eesmärk on kasumit taotlevate ettevõtjate asutamine, valitsemine, käigus hoidmine, arendamine ja laiendamine tulu saamiseks kauba tootmise ja teenuste osutamise teel.
• Perefirma – seda mõistet raamatus ei kasutata, kuid selle all võiks mõista ühe perekonna või suguvõsa liikmetele kuuluvat pereettevõtte ärinime (st et kaubamärgina registreeritud ärinimi ehk firma ei kuulu äriühingule, vaid perekonna liikmetele).
• Füüsilisest isikust ettevõtja ehk FIE (sole proprietorship) – nii nagu ÄS sätestab: füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid (sh füüsiline isik, kellel vähemalt üks tegevusala kuulub põllumajandussaaduste tootmise alla ja kes selleks otstarbeks kasutab omaniku, kasutusvaldaja või rentnikuna talu – talupidaja) ning kelle puhul kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus.
• Rikkus (wealth) – perekonna inim-, intellektuaalne ja finantskapital (Hughes Jr. 2004).
• Säilitamine (preservation) – dünaamiline pingutus, mis nõuab perekonna ülalpidamise ja säilitamise nimel kogu perekonna inim-, intellektuaalse ja finantskapitali elementide aktiivset rakendamist (Hughes Jr. 2004).
• Pikaealisus (long-term) – pikem periood kui sada aastat või perekonna neli sugupõlve (Hughes Jr. 2004).
Alljärgnevalt mõnest käsitletud põhimõistest lähemalt.
Pereettevõtlus
Eestis võib kohata eksiarvamust, et pereettevõtete kuldaeg oli umbes 100 või enamgi aastat tagasi, mil põlvkondade kaupa sai taluniku pojast talunik, rätsepa pojast rätsep või kullassepa pojast kullassepp ja lapsed jätkasid isade äri. Tänapäeval on mobiilsus muidugi suurem, kuid pereettevõtted pole kuhugi kadunud, vaid moodustavad paljudes riikides ettevõtjate enamuse (Miettinen ja Teder 2006).
Tava ja moraal kui „isade pärandi” hoidmine
Eeltoodud autorite viide 100 aasta tagusele ajale annab hea võimaluse meenutada selliseid muu hulgas ka pereettevõtlusega seotud mõisteid nagu tava ja moraal, mida nimetatakse ka õiguse eelastmeteks. Teen seda alljärgnevalt, toetudes ühele oma EBS-i äriõiguse loengute tarvis koostatud loengukonspektile (Arumäe 2012).
Tava ja moraal ei ole kadunud ka tänapäeval – iga ajaga käivad kaasas omad tavad ja kombed. Inimkäitumine toimubki seaduste järgi ja kommete kohaselt. Tava võib määratleda kui kirjutamata seadust, mis võib tänapäeval väljenduda nt etiketis ja viisakuses, heades kommetes ja traditsioonides. Tava tekib erinevates inimkooslustes teatud käitumise järgimise ja tunnustamise tulemusel.
Tava on tihedalt seotud kultuuriga. Eri kultuurides on erinevad tavad ja kombed. Kui isik satub teise kultuuriruumi ning tundmata selle tavasid ja kombeid neid seetõttu (või tahtlikult) rikub, satub ta kindlasti oma käitumisega kentsakatesse olukordadesse. Tagajärg on, et teda peetakse ebaviisakaks. Ebaviisakas ei saa olla lõputult – kui isik oma käitumist kehtivale tavale ja kommetele ei alluta, järgneb sotsiaalne surve ja hukkamõist, mis tõenäoliselt päädib rikkuja vastavast inimkooslusest väljaheitmisega.
Kamoraal on seotud kultuuriga. Samuti on moraal seotud mõistega kõlblus, kusjuures eesti õigekeelsussõnaraamat paneb nende kahe mõiste vahele võrdusmärgi. Ka ladinakeelne moralis6, millest pärineb mõiste „moraal”, tähendab kombekust ja kõlbelisust. Seega on moraal ja kõlblus mõisted, mis tähistavad inimese sisemise kultuuri seisundit ehk tema sisemist sundi, südametunnistust ja hoiakuid teatud sotsiaalsete väärtuste tunnustamisel (nagu mis on halb ja mis on hea). See, kes eirab kehtivaid väärtushinnanguid, on teiste silmis ebakultuurne (kõlvatu, moraalitu) ja halb inimene. Ka halba inimest ei kannata keegi kuigi pikalt välja.
Kui tava rikkumise ja moraali mittejärgimise tagajärg on ebaviisaka või halva inimese sotsiaalne hukkamõist, siis õigusnormi järgimata jätmise tagajärg on õigusrikkuja suhtes kohaldatav riiklik sund ja karistus.
Tava ja moraal on sotsiaalsed harjumused, mis korrastavad inimkäitumist. Moraali ja tava struktuur koosneb käitumisreeglitest ehk moraali- ja tavanormidest. Moraali- ja tavanormid kui tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.
Õiguse ajaloolise arengu seisukohalt tuleb muistseid tavasid ja moraalinorme käsitleda