Skeemi tuleb lugeda alt üles. Pereettevõtluses on kõige aluseks perekonna harta või manifest või konstitutsioon (lk 157). Selles sätestatud väärtustele, missioonile ja visioonile on üles ehitatud vastavad struktuurid – vasakpoolses n-ö tulbas pereettevõttevälised otsustamiskogud (lk 189), paremas tulbas aga pereettevõtte organid (lk 175). Edasi jõuame omanikeni üldiselt (lk 132) ja vastutustundliku omanikuni (lk 141). Joonise tipus on pere- ja ühinguvalitsemine kui pereettevõtluse keskne instituut ehk võtmestruktuur2, mis peab tagama nii perekonna kui pereettevõtte huvid ja harmoonilise kooseksisteerimise, et keegi ei peaks olema valiku (dilemma) ees – äri või perekond, sest õige valik on äri ja perekond!
Raamatus ei käsitleta selliseid n-ö suuri uurimisteemasid nagu pereettevõtte mikro- ja makroökonoomiline käsitlus, naiste roll pereettevõtluses, teadmuspõhine juhtimine pereettevõtluses (ega ka muid juhtimisteoreetilisi teemasid), innovatsioon pereettevõtluses jt. See oli teadlik valik, sest sissejuhatavale käsitlusele ei olegi need omased teemad ja raamatu etteantud maht rohkemat ei võimaldanudki. Mida autor küll tahtnuks raamatusse sisse tuua, on meie pereettevõtete senised (edu)lood, aga see ei õnnestunud. Nii mõnigi autori tagasihoidlik katse perepead selles küsimuses jututada lõppes kindla äraütlemisega – polevat veel millestki märkimisväärsest rääkida, põlvkonnavahetust pole veel toimunud või on see ees või selle tulemustest on veel vara rääkida. See iseloomustab hästi meie tänast pereettevõtluse seisu. Võimaluse korral tuleb edaspidi ka käsitlemata jäänud teemade olulisemad aspektid ja taasiseseisvunud Eesti pereettevõtluse esimesed edulood Eesti lugejani tuua.
Eesti pereettevõtluse praegune faas on üldiselt hinnates ootusärev, sest tõusmas on esimene põlvkonnavahetuse laine. Teisalt on pereettevõtlus seni olnud sisulise suunamiseta vabavooluline protsess ja teaduslikus mõttes pole see teema Eestis laiemalt pinget pakkunud. Alles eelmisel aastal asutati EPEL, et hakata pereettevõtluse küsimustega sisuliselt tegelema ja pereettevõtjate huve esindama ja kaitsma. Loota võib, et EPEL-i toimekas juhtkond tellib ka mõne asjakohase pereettevõtlust käsitleva uurimuse.
Ka meedia huvi on olnud tagasihoidlik. Sisulisematest käsitlustest meenubki vaid Forbesi 2014. a juulikuu artikkel „15 edukaimat pereettevõtet”. Viimasele saab aga ette heita metoodika nõrkust, mis ei võimalda meil kodumaiseid pereettevõtteid rahvusvahelises kontekstis võrrelda. Nii ei võtnud Forbes 15 edukaima pereettevõtte reitingu koostamisel töötamisena arvesse ühinguvalitsemist ehk nõukogu liikme ametit. Pigem ei oleks Forbes pidanud arvesse võtma pereliikmete töötamist sellistel töökohtadel nagu analüütik, osakonnajuhataja, insener või hooajaline töötamine suvel, kuna pereettevõtte üheks tunnuseks ei ole töötamise fakt per se, vaid töötamine otsuseid langetavas pereettevõtte organis (st osalemine otsustamisel).
Pereettevõtluse paremad päevad ja suured väljakutsed on Eestis alles ees. Loodetavasti aitab ka käesolev raamat nendele väljakutsetele kindlamalt vastu astuda.
Autor
ÜLDOSA
PEREETTEVÕTLUS
Sissejuhatavat peatükki kirjutama asudes mõtlesin tõsiselt küsimuse üle, kes on selle raamatu lugeja ja mida ta pereettevõtlust käsitlevast kirjandusest juba lugenud võiks olla. Inimeste lugemus on muidugi väga erinev, kuid jõudsin lõpuks järeldusele, et pean lähtuma sellest, mida eesti keeles teema kohta olnuks üldse võimalik lugeda. Selgus, et raamaturiiulist on leida vaid kaks asjakohast allikat: 1) „Majandusõpik gümnaasiumile” (Kulu et al. 2011), mis 17-l illustreeritud leheküljel tutvustab ettevõtlust laiemalt, mistõttu tuleb pereettevõtlust käsitlev sellest ise tuletada; 2) gümnaasiumiõpik „Ettevõtlikkusest ettevõtluseni” (Eamets et al., 2012), kus 15. alajaotuses käsitletakse 12-l ohtralt illustreeritud leheküljel peremajandust ja pereettevõtlust (viimast ligi 3 leheküljel) ja 3) kõrgkooliõpik „Ettevõtlus I” (Miettinen ja Teder 2006), milles pere- ja koduettevõtlusele on pühendatud ligi 20 lehekülge. Seega võib väita, et meie noorem generatsioon peaks olema üht-teist lugenud. See on positiivne.
Pereettevõtete eripäradele ja pereettevõtluse spetsiifikale ei ole Eesti ärialases kirjanduses tähelepanu pööratud. Põhjust ei pea kaugelt otsima – vanu, mitmeid põlvkondi ühe perekonna kontrolli all olnud ettevõtteid meil ajaloolistel põhjustel ei ole. Uutes pereettevõtetes ei ole mõned probleemid (nt kõik põlvkonnavahetusega seonduv) veel aktuaalseks muutunud ja vastavalt neid veel ei teadvustata (Miettinen ja Teder 2006). Nii on raamaturiiulitelt küll leitav n-ö tavakodanikele mõeldud professor Leimanni koostatud lauaraamat „Peremajanduse ABC” (Leimann 2005), kuid selles pereettevõtlust kui ühte pere igapäevase majanduseluga toimetulemise võimalust ei käsitleta.
Seetõttu püüab autor pereettevõtluse üldküsimusi käsitledes anda esmalt lühiülevaate eesti keeles juba avaldatud seisukohtadest, lisades sinna juurde uuemaid käsitlusi. Nii tekib lugejal teema osas mingi järjepidevus.
Aga enne asja juurde asumist veidi statistikat. Euroopa Komisjoni poolt mõned aastad tagasi läbi viidud uurimise kohaselt moodustavad pereettevõtted Euroopas keskmiselt 65–80 % kõigist äriühingutest ning nad pakuvad ühiskonnale keskmiselt 40–50 % kõigist erasektori töökohtadest. Protsentuaalselt kõige rohkem pereettevõtteid paistab olevat Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides – Küpros ja Slovakkia (90 %), Austria ja Kreeka (80 %), Saksamaa ja Itaalia (75 %). Ka Eesti osas on komisjon pakkunud välja 90 %, aga see tundub olevat eksitus. Läti 58 ja Leedu 38 % tunduvad seevastu adekvaatsed. Rootsi vastav protsent on 55, Norras 65, Taanis 77 ja Soomes üllatavalt kõrge 80 %. Seletus võib siin olla erinevas metoodikas, sest soomlased ise kinnitavad, et peavad ka meie mõistes FIE-sid pereettevõtteks, nagu ka Eestis seni läbi viidud kohalikes uurimustes (vt lk 90) peetakse – see pole aga õige ega vasta (nagu raamatust hiljem loeme) Euroopa Komisjoni pereettevõtte määratlusele, mille järgi käsitatakse pereettevõtetena vaid juriidilisi isikuid (vt lk 54).
Statistikaga on nii, nagu on – paned ühe käe jääkülma veega ämbrisse, teise samaaegselt keeva veega ämbrisse ja keskmiselt peaks sul üsna mõnus olema … Aga seda peaks toodud statistika näitama küll, et pereettevõtluse puhul on arvude mõttes tegemist väga tõsise teemaga.
Pereettevõtluse mõisted
Sassis üldmõisted
Alustan prantsuse filosoofi, kirjaniku ja ajaloolase Voltaire’i kuulsa ütluse parafraseeringuga: „Ma ei nõustu sellega, kuidas te ühtesid või teisi sisustatud õigusmõisteid tavakõnes kasutatate, aga ma olen valmis seisma surmani teie õiguse eest rääkida vabalt, nii nagu te soovite.”
Seadusandja ei peaks ujuma vastuvoolu ja tekitama ühiskonnas olukordi, kus seaduses kasutatakse termineid erinevalt tavakeeles kasutatust. Nii on vähemalt käsitletavasse teemasse puutuva mõistega „ettevõtja” (aga mitte ainult) juhtunud. Suures plaanis võib öelda, et tavakodaniku jaoks tähendab „ettevõtja” aktiivset ja ettevõtlikku inimest, kes midagi ette võtab – ettevõtlusega tegeleb. Samas seaduse mõttes on „ettevõtja” füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) ja äriühing (OÜ, AS jt).
Tõdegem, et me ei kasuta eesti keelt õigesti, sest nt „äriühing” võrdub tavakõnes mõistega „ettevõte”, kuigi õigekeelsussõnaraamatu ja ka seaduse mõttes on „ettevõte” ettevõtjale (FIE, äriühing) kuuluv majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb.
Läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitsoo kritiseerib meie keeleoskust üldisemalt, öeldes muu hulgas, et „… juristid arvavad, et võivad ilma sõnaraamatust vaatamata anda sõnale suvalise tähenduse, kohe niisama. Nad ei saa aru, et kui riigikeeleks on eesti keel, siis selle aluseks on kirjakeele norm, mis on kirjas õigekeelsussõnaraamatus. Neil ei olegi seda sõnaraamatut töölaual.” – Päris karm! Siinkohal jääb vaid küsida, mida riigikogulased