Praegu pole omand abiellumisel esmatähtis, ent kodu loomine, liiklusvahendi hankimine ja vajaliku kodutehnika muretsemine on kallis, nii et üha enam peresid alustab oma elu võlgadega koormatuna. Jätkata kooselu võlgu makstes ja kõiki vajadusi rahuldades nõuab majanduslikku mõtlemist, eriti kui otsustatakse järeltulijaid saada. Siis tõusevad lapse vajadused vanemate omadest ettepoole ja tark majandamine muutub veel olulisemaks.
Peale kõigile pereliikmeile vajaliku sissetuleku hankimise on perekonna ülesanne järelikult ka osav majandamine, et rahuldada kõigi pereliikmete vajadusi, ja seda ajalist perspektiivi arvestades. Mis oleks selleks veel parem idee kui sukelduda pereettevõtlusesse. Nii selleks kui ka üldiselt on üha enam hakatud juba väikelast kasvatades arvutama, kuidas rohkem teenida ja vähem kulutada, et järeltulijale tulevikus head haridust võimaldada.
Argielu ja hooldustegevuston üldiselt vaadeldud seoses pereelu majandamisega, aga vahel on seda esile toodud ka eraldi funktsioonina. Siia kuuluvad igasugused perekonnale vajalikud rutiinsed ja erilisemad kodutööd, igapäevase söögi ostmine ja valmistamine, kodu korrashoid ja remont, transport, arsti juures käimine jne. Perekonna funktsioonina tähendab see tööjaotust, nii et iga pereliige teeb talle sobivaid ja jõukohaseid töid, aga samas laseb ka enda eest hoolitseda. Igaühe heaolu on oluline kõigile pereliikmetele (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).
Pereettevõte
Jällegi võib väita, et maailmas on erinevaid pereettevõtte (family business) määratlusi ja sõnastusi, kuid kahes põhitunnuses ollakse enam-vähem kokkuleppele jõutud. Need on: 1) äriühingu kapitali kontrollpakk peab kuuluma ühele perele ja 2) selle pere kaks või enam liiget peavad osalema selle äriühingu otsustusprotsessides (meie mõistes kuuluma juhatusse või nõukokku).
Eraldi tunnustena võib erinevatest allikatest tuvastada, et pereettevõtted on orienteeritud suhetele, muud äriühingud aga finantstulemustele või ka seda, et pereettevõtted ei tegutse nii agressiivselt ja riskialtilt kui muud äriühingud. Need ei ole autori hinnangul eristamiseks piisavalt „kõvad tunnused”, kaldudes pigem pehmete argumentide poole. Kuigi kahes viimatinimetatud pehmes argumendis on tõetera sees, ei kujuta siinkirjutaja ette pereettevõtet, kes ei seaks endale finantseesmärke või ei võtaks mingeid riske.
Tõenäoliselt tuleb meil Eestis pidada selles küsimuses autoriteetseks allikaks Euroopa Komisjoni 2009. aasta raportis39 sätestatut, mis võtab aluseks Soome vastava käsitluse40 ning mille kohaselt on pereettevõtteks mis tahes suurusega ettevõtja, kui 1) enamusotsustusõigus41 selles ettevõttes on (ühe pere42) füüsilis(t)e isiku(te) käes, kes on pereettevõtte asutajad, või füüsilis(t)e isiku(te) käes, kes on osaluse ettevõtte kapitalis omandanud, või eelnimetatud isikute abikaasa, vanemate, laste või laste otseste järglaste käes; 2) enamusotsustusõigus on otsene või kaudne; 3) vähemalt üks pere või suguseltsi esindaja osaleb formaalselt pereettevõtte valitsemises.
Joonis 8. Pereettevõttele omased põhitunnused Euroopa Komisjoni raporti järgi.
Raamatu autori jaoks ei ole aktsepteeritav soomlaste lähenemine, mille järgi hõlmab nende määratlus ka meie mõistes FIE. Siiski tuleb möönda, et soomlaste pakutud ja Euroopa Komisjoni aluseks võetud määratluse lisatud täpsutuse järgi peab iseendale tööandja (self-employment) puhul olema tagatud, et tegemist on juriidilise isikuga, mida saab üle anda. Vastuolu selles ongi, et FIE puhul juriidilist isikut ei ole, mistõttu midagi üle anda ei saa.
Autor annab siinkohal oma määratluse, tähistamaks pereettevõtet:
Pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing, mille enamusotsustusõigust tagav kapitali kontrollpakk on ühe pere või suguseltsi liikmete otseses või kaudses omanduses ning selle pere või suguseltsi liikmetest vähemalt x arv osaleb formaalses ettevõtte valitsemises ja/või juhtimises.
Autori hinnangul on oluline rõhutada, et pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing, sest just see eristab pereettevõtet tavalisest äriühingust (juriidilises mõttes ettevõtjast).
Esitatud pereettevõtte määratlus ei mediteeri pereettevõtte võimaliku suuruse üle ega flirdi FIE-dega, vaid ütleb selgelt, et: 1) pereettevõte saab olla vaid äriühing (juriidiline isik, mis on perega lõimitud); 2) eelduseks on enamusosalus (kapitali kontrollpakk); 3) eelduseks on enamusotsustusõigus (vältimaks võimalust, kus enamusosalus ei pruugi tagada enamusotsustusõigust); 4) silmas peetakse mitte abstraktset perekonda või suguseltsi, vaid konkreetseid perekonna või suguseltsi liikmeid, kelle nimel osalus pereettevõttes on; 5) omandus võib olla otsene (osalus on isiku nimel) või kaudne (osalus on läbi valdus- või investeerimisühingu); 6) selle pere või suguseltsi liikmetest vähemalt x arv peab osalema formaalses ettevõtte valitsemises (st pereettevõtte nõukogu tasandil)43.
Viimases lauses nimetatud x vajab väärtust. Autor on seisukohal, et sellele küsimusele võiks läheneda ettevõtjate üldtunnustatud liigitusest mikro-, väike-, keskmisteks ja suurettevõtjateks ning kehtestada, et mikro- ja väikeettevõtjate puhul x = vähemalt 1, keskmiste ettevõtjate puhul x = vähemalt 2 ja suurettevõtjate puhul x = vähemalt 3.
Mis puutub börsiettevõtjatesse, kus ühe pere või suguseltsi liikmete omanduses on vähemalt 25 % nende osalusega määratud otsustamisõigusest, siis selle tingimusega peaks autori hinnangul kaasnema perekonna või suguseltsi ühe liikme õigus osaleda selle börsiettevõtte valitsemises. Ainult siis on autori hinnangul täidetud miinimumtingimused, et selline börsiettevõtja kvalifitseeruks pereettevõtteks.
Joonis 9. Pereettevõttele omased põhitunnused autori käsitluse järgi.
Mingil põhjusel ei võtnud Forbes 15 edukaima pereettevõtte reitingu koostamisel töötamisena arvesse nõukogu liikme ametit, mis autori hinnangul ei ole põhjendatud. Pigem ei oleks Forbes pidanud arvesse võtma töötamist sellistel töökohtadel nagu analüütik, osakonnajuhataja, insener või hooajaline töötamine suvel, kuna pereettevõtte üheks tunnuseks ei ole töötamise fakt per se, vaid n-ö töötamine otsuseid langetavas äriühingu organis (st osalemine otsustamisel).
Siiski tuleks eelnimetatud kahe põhitunnuse puhul (kontrollpakk ja otsustamisel osalemine) täpsustada, mida tähendab pereettevõtte kontekstis kapitali (aktsiakapital, osakapital) kontrollpakk.
Autori esimene „kontrollpaki” seletus põhineb ÄS-l ja on detailidesse laskumata kokkuvõtvalt järgmine: 1) kontrollpakk peaks tagama kvoorumi ilma teiste omanike üldkoosolekust osavõtuta (selliseks kvoorumi nõudeks on ÄS-i järgi, et üldkoosolekul osaleksid osanikud/aktsionärid, kes omavad üle poole osade/aktsiatega esindatud häältest); 2) kontrollpakk peaks võimaldama vastu võtta otsuseid ehk otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud kas üle poole kõigi omanike häältest või kui selle poolt antakse üle poole koosolekul esindatud häältest, eeldusel, et kvoorumiks piisab kontrollpaki omanike häältest.44
Teine „kontrollpaki” seletus põhineb väärtpaberituru seaduses (VPTS) sätestatud põhimõtetel, mille kohaselt peaks pereettevõte olema vastava perekonna liikmete poolt kontrollitav. Isiku(te) kontrollitav äriühing on äriühing, milles isik/isikud omab/omavad enamikku aktsiate või osadega esindatud häältest või isik/isikud omab/omavad äriühingu üle valitsevat mõju või kontrolli või tal/neil on võimalus seda teostada. Seejuures valitsev mõju ongi olukord, kus isik/isikud kontrollib/kontrollivad äriühingut. Valitsev mõju seisneb äriühingu tegutsemispõhimõtete