Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

määratleb suguluse ja hõimluse. Kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased ehk veresugulased. Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad. Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased. Kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad külgjoones sugulased – ka külgjoones sugulased on veresugulased. Lapsed, kellel on ühine isa ja ema, on vennad või õed. Lapsed, kellel on ühine isa, kuid eri emad, või ühine ema, kuid eri isad, on poolvennad või poolõed. Sugulusaste määratakse ülenejate ja alanejate sugulaste vahel oleva sündide arvu järgi. Lapsendatud lastel on samad õigused kui perre sündinud lastel. Mõistagi on abikaasa pere liige.

      Eeltoodust järeldub, et pere koosneb abikaasast ja veresugulastest (sh lapsendatud lastest).

      Käibekõnes ja mõnes õigusaktiski kasutatakse mõistet „lähisugulane” (käibekõnes mõnikord ka „ligisugulane”), kuid mida see tähendab, üldseadused ei ütle. Siiski on üks erand, sest teemasse mittepuutuvas tagatisfondi seaduses on otsustatud (vähemalt selle seaduse mõttes) määratleda lähisugulast nii: „/…/ abikaasa, laps või vanem (edaspidi lähisugulane) /…/”. Kas seda tuleks käsitada kui üleüldist lähisugulase määratlust, ei julge siinkirjutaja kindlalt väita, kuid miks ka mitte – kaaluda võiks. Kindlasti ei saa nõustuda sellise olukorraga, kui lähisugulaste all mõeldakse veresugulasi ehk siis peetakse neid kahte mõistet sünonüümiks.

      Ühe abikaasa sugulased on teise abikaasa hõimlased. Kas ja kui, siis mil määral on hõimlus rakendatav pereettevõttele omaste tunnuste määratlemisel, teades, et hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus oli tekkinud?

      Esitan siinkohal küsimuse, mis aitab ehk kaasa mõelda. Kui abikaasad koos vanematega on asutanud äriühingu, kus mehele ja tema vanematele kuulub 51 % ning naisele ja tema vanematele 49 % osadest/aktsiatest, siis kas on tegemist pereettevõttega, mille kõik osad/aktsiad kuuluvad perele, või on tegemist pereettevõttega, kus perele kuulub 51 % osadest/aktsiatest?

      Perekond, pere, suurpere

      Eelnenud peret käsitlevate alajaotuste vahekokkuvõtteks tuleb öelda, et mõisted „pere” ja „perekond” jäid veel avamata.

      Perekond on klassikalise käsitluse järgi vanemaid ja nende loomulikke järglasi hõlmav kestev eluühisus. Moodsama käsitluse järgi on perekonnaks abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes moodustavad leibkonna. Sellist perekonda nimetatakse ka tuumperekonnaks (vt käsitlust allpool).

      Mõiste „leibkond” selgituseks olgu öeldud, et tegemist on ühes leivas, ühisel toidul olevate inimestega, kes kasutavad sissetulekuid ühiselt ja neil on ühine majapidamine. Seega mitte kõik lähisugulased ei ole perekonna liikmed, vaid üksnes need, kes elavad perekonnaga koos ja moodustavad leibkonna.

      Autorit see leibkonna jutt perekonna või pere määratlemise juures väga ei veena, sest leibkonna võivad moodustada lühemaks või pikemaks perioodiks sõbrad, õpingukaaslased või muud inimesed. Teiste autorite järgi on leibkonna põhitunnus elu ühises ruumis majapidamistöid ja – kulusid jagades. Omaette leibkonna moodustab ka üksi elav indiviid. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Leibkond on pigem struktuuriline ja majanduslik kategooria. Leibkond ei ole perekonnavorm. Leibkonna mõistet kasutatakse eelkõige riigistatistika huvides. Nii on Eesti Statistikaameti ametliku määratluse alusel leibkond ühisel aadressil elav inimeste rühm, kes kasutab ühiseid raha- ja/või toiduressursse ning kelle liikmed ise tunnistavad end üheks leibkonnaks. Seega on autor seisukohal, et perekonna ja pere määratlemisel leibkonna mõistet kasutada ei saa.

      XIX sajandil muutus Euroopas perekonna struktuur. Seni tavaline kolme sugupõlve, mitmeid sugulasi ja töötegijaid haarav suurpere asendus üha sagedamini vanematest ja lastest koosneva üksusega. Perekonna tähtsust ja ülesandeid hakati nägema teistmoodi kui seni, üha enam hakati väärtustama kodukesksust ja intiimsust, üha rohkem hakati tähelepanu pöörama järeltulijate kasvatamisele.

      Suurenes ka riigi huvi perekonna vastu, perekonnas hakati nägema põhijõudu ühiskonna kõlbelisuse kasvatajana. Teadlased hakkasid rõhutama seda, et perekonna ülesanne on ühiskonna stabiilsuse säilitamine heade ja kasulike inimeste tootmise abil. Paljud praegugi kehtivad ettekujutused sellest, milline on ideaalne perekond, kujunesid just sel ajajärgul. Nii kujunes perekond, mida me tänapäeval nimetame traditsiooniliseks. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      XX sajand oli kiirete muutuste, moderniseerumise, postmoderniseerumise ja globaliseerumise ehk üleilmastumise aeg. Maailm on XX sajandil üle elanud kaks maailmasõda ning idabloki kujunemise ja lagunemise. Eesti kuulus sajandi algul veel Tsaari-Venemaa koosseisu. Sellesse sajandisse mahtus meiegi jaoks kaks suurt sõda, aastakümned võõrvõimu, oma riigi loomine ja kiire areng nii sõja eel kui ka pärast taasvabanemist. Nii suured muutused riigi ja rahva elus ei saa jätta mõju avaldamata perekonnale.

      Võiks väita, et tuumperekonnad on perevormide mitmekesisuse kasvades vähemusse jäänud. Statistika alusel on see siiski tänapäevalgi viljakas eas (25–44-aastaste) meeste ja naiste puhul kõige levinum leibkonnatüüp, sellises perekonnas elab ka Eesti lastest kõige suurem osa. Seega veedab enamik lastest oma lapsepõlve kahe vanemaga perekonnas, ehkki teine vanematest võib olla kasuvanem. Kui lapsed täiskasvanuks saades jätkavad elu vanematekodus, võib rääkida kahe täiskasvanute põlvkonnaga leibkonnast.

      Laiendatud perekond, kus koos elab üle kahe põlvkonna, on Eestis suhteliselt haruldane. Kesk- ja vanemaealised eelistavad elada omaette, suheldes sageli aktiivselt laste ja lapselastega ning toetades neid vajaduse korral. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Perekonnatüüpidest võib eristada peamiselt kaht, millel on omakorda alaliike.

      Tuumperekondon perekond, mille moodustavad kas abikaasad või abikaasad ja nende üks või mitu alaealist last. Sünonüümidena kasutatakse nimetusi tuumikpere, nukleaarpere, ka põhiperekond. Tuumperekonna alatüübi moodustab mittetäielik tuumperekond, mis koosneb ühest vanemast koos alaealise lapse või alaealiste lastega. Seega koosneb tuumpere vanemast (vanematest) ja lapsest (lastest), kusjuures tegemist on mitte rohkema kui kahe sugupõlvega. Tuumperekonna mõiste ei ole seotud vanemate abielusuhte olemasolu või puudumisega.

      Laiendatud perekonda kuulub lisaks tuumperekonnale veel täiendavaid liikmeid, kes kõik on omavahel lähisugulus-, partnerlus- või hõimlussuhteis. Sageli kuulub laiendatud perekonda rohkem kui kahe sugupõlve liikmeid, aga võimalik on ka õdede-vendade perekondade elu ühise leibkonnana.

      Üsna tavaline on tänapäeval ka mittetäielik perekond ehk üksikvanemapere. See on ühe vanemaga perekond, mis koosneb kas isast või emast lapsega/lastega. Üksikvanem võib olla lesk, vallaline, lahutatud või vabaabielu lõpetanud. See peretüüp on kõige tundlikum sise- ja välismõjude suhtes, sest kahe lapsevanema kohustused on jäänud ühe kanda.

      Uuspere on peretüüp, mille vähemalt ühel liikmel on olnud oma tuumperekond, st ta on enne korduskooselu olnud abielus/vabaabielus. Niisugune korduskooselu võib olla ka vabaabielu.

      Võib eristada traditsioonilist uusperet – ajaloost tuntud vormi, kus pere koosneb eri soost täiskasvanutest, kel on lapsi, aga kõik lapsed pole ühised, täiskasvanuist üks on lesk või mõlemad on lesed. Modernne uuspere tekib enamasti eelmiste perekondade lagunemise tõttu. Uus on asjaolu, et üks lapse vanemaist elab väljaspool perekonda, võimalik on mitme ema või isa olemasolu. Uuspere täiskasvanud liikmed võtavad korraga vastu nii abikaasa kui ka lapsevanema rolli, vähemalt üks vanematest saab kasuvanemaks.

      Lasteta abielupaar – paar, kes pole veel lapsi soovinud või saanud või kelle lapsed on juba kodunt lahkunud.

      Lasteta abielupaar on Eestis peretüüpidest esinemissageduselt kolmandal kohal, Soomes veelgi sagedasem.

      Perekondi võiks liigitada ka laste arvu