1940. aasta suvel aset leidnud koletut lennukatastroofi meenutab mälestusmärk Keri saarel.
Viimases sõjatules hävis tuletorni valgusti, tuleroaks muutusid ülevaataja elamu koos laohoonetega, kivist tuletorn ise jäi õnneks vigastamata.186 Teise maailmasõja järel rekonstrueeriti navigatsioonimärgi torniosa, valmisid diiselelektrijaam ja kasarmutaoline elamu. 1970. aastatel jätkus auväärse tuletorni ehitustehniline täiendamine – vana torn ümbritseti üleni betoonkestaga. 1996. aastal sai tornikeha ümber ajutised metallvitsad, sest ehitise põhjapoolne kiviosa oli avarii tagajärjel tükati kokku varisenud.
1940. aasta suve hakul (14. juunil) tulistasid Nõukogude Liidu sõjalennukid Prangli saare lähikonnas 500 meetri kõrguselt alla Tallinnast Helsingisse suunduva reisilennuki. Soome lennufirma Aero OY liinilennuk Kaleva sooritas keskpäeval oma regulaarset edasi-tagasi reisi üle lahe. Junkers-52 3/m pardal viibisid lisaks kaheliikmelisele meeskonnale seitse reisijat viiest erinevast rahvusest. Kahe TU SB-2 tüüpi kergepommitaja valangust põlema süttinud liinilennuk prantsatas merre Keri saarest põhja pool. Samas tõusis lennuki hukkumispaiga lähedal veepinnale vene allveelaev Q-301. Pärast diplomaatilise posti ja muude pinnale tõusnud esemete veest korjamist sõjalaev sukeldus ja kadus otsemaid. Lennuki reisijad ja meeskond hukkusid äkkrünnaku tagajärjel. Soome sõjaväe raadioluurel õnnestus allveelaevalt Kroonlinna saadetud teade kinni püüda ja dešifreerida.187
Selle traagilise sündmusega katkes okupeeritava Eesti Vabariigi ühendus välismaailmaga. Viiskümmend kolm aastat hiljem, 14. juunil 1993, avati Keri saarel naabermaa Soome praeguse lennufirma Finnair algatusel arhitekt Ilmar Borki mälestusmärk liinilennuki Kaleva hukkunute auks.
1994. aastal oli Keri saare tuletorni tuli kustunud. See tõsiasi põhjustas otsekohe riburada paljude nõukogude-aegsete tuletorniteenistuse sõjaväeülemuste lausvallandamise.188
Pikukese Keri majakasaare merekultuuriloolise tõelise olemuse on sõnastanud vägagi tabavalt teadlane Tiina Peil: „Sellegipoolest ei saa siinset asustuslugu ilma tuletorni mainimata valmis olevaks lugeda ning annavad ju Keril sündinud lapsedki tunnistust omaaegsest elust, kui iga väiksemgi maalapp keset suurt merd elamiseks sobitati.“189
Liivi lahes paiknevat vana tuletornisaart Ruhnut jääb tänasele majakaturistile meenutama tsaariaegne värvipostkaart 40-meetrisest nägusast meremärgist.
Ruhnu tuletorn
koordinaadid: 58º 48,08’ N
23º 15,61’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1646, 1757, 1809, 1877, 1997
tule nähtavuskaugus: 11 M
tuletorni kõrgus alusest: 40 m
tule kõrgus merepinnast: 65 m
Kuramaa avar-lauskjate merelagedate lähine Eesti väikesaar Ruhnu on niivõrd mitmekesiste randadega, et igal rannal on kindel nimi ja ruhnlasele ka oma tõeline nägu. See on saar oma mägede ja ürgsete metsamassiividega, mille rahu vaid Läänemere tõsised tormid häirida suudavad.
Hülgesaarena tuntud Ruhnu on mandrist kõige kaugemal asetsev Eestimaa saar. Ilmavaatluste järgi olevat Ruhnul aastas kõige enam päikesepaistelisi päevi Eestis. Saar ise on aga lausa merede süles. Saaremaast lahutab seda 52,5-kilomeetriline, Iklast 64-kilomeetriline, Pärnust koguni 110 kilomeetri pikkune veetee. Lähimasse randa jääb siit kõigest 37 kilomeetrit, aga see on meie lõunanaabritele kuuluv Kolkasrags Kuramaa põhjatipus. Eesti meresõitjaile meenub paik Kolka neemena, mis ennevanasti kandis nime Domesnäs. Mõningate vanade allikmaterjalide põhjal paiknes sealse neeme kõige kaugemas tipus samalaadne primitiivne ülestõstetava tulekorviga puidust tulepaak. Rohkem neid algelise konstruktsiooniga meremärke teadupärast meie rannikul ja lähinaabruses polnud. Niisiis on seegi üks huvitav omapära Eesti tuletorniloos.
Ametlikud paberid kinnitavad, et 1646. aastal ehitati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi korraldusel Ruhnu läänerannal paiknevale Pärsi neemele samanimeline primitiivne tuletorn. See lihtne meremärk kujutas endast ülestõstetava tulega puidust paaki. Ruhnu saarel valminud tulepaak oli üks kahest meie randade sama tüüpi algelisest tuletornist. Täpselt niisuguse konstruktsiooniga esimene tulepaak püstitati 1646. aastal Saaremaast edelasse ulatuvale Sõrve poolsaarele.
Kuramaa põhjaranniku lähedal paiknev Kolka (Domesnäsi) ühes Ruhnu ja Sõrve sõsartornidega valvavad meresõiduohutust teel Läänemerest Liivi lahte. Algeline Kolka vibutuletorn oli üks kolmest omataolisest siinsetes vetes 17. aastasaja keskpaiku. Foto 20. sajandi algusest.
Riia sadamat väisanud Madalmaade laevnikud pöördusid 1645. aastal kindralkuberneri poole palvega rajada Ruhnu saarele ja Sõrve säärele tuletornid, hõlbustamaks läbisõitu Irbe väinast. Dotsent Leo Tiik on arhiividokumentidest leidnud täpsustavaid üksikasju: „Kuna seejuures kivitornide ehitamisest loobuti ja piirduti ainult palkidest konstrueeritud pukiga ning sellele toetatud kaheõlalise ja umbes kaks korda pikema hoovaga, mille abil metallrestis põlev tuli tõsteti umbes 110 jala (= 32,7 m) kõrgusele, siis valmisid need kiiresti ja väheste kuludega. Materjali- ja ehituskulusid kokku oli umbes 370 riigitaalrit, millest 98 taalrit läksid maksma restid. Sõrve tulepaak valmis 1646. aasta oktoobri esimesel poolel, Ruhnu oma pisut hiljem. Nende inspektoriks määratud Heinrich Stegeling(e) oli Riia kodanik ja endine kaupmees. Sõrves ostis ta põletispuid talupoegadelt, kuid mitte mõisavalitsejalt ning kuuldused sellest olid põhjuseks, et Jacob De la Gardie 23. septembril 1648 saatis kirjaliku arupärimise Saaremaa asehaldurile Johan Utterile. Viimane vastab sellele 20. oktoobril 1648. aastal ning teatab, et H. Stegeling(e) palub Torgu mõisa temale rendile anda; tulepaagi juures kasutab ta süte süütamiseks 50 sülda puid aastas. Krahvile oleks kasulik tulepaak enda kätte rendile võtta.“190 Rootslane Dan Thunman täpsustab, et esimese samasuguse tulekorvi ehitas taanlane Jens Pedersen Grove juba 1627. aastal.191
Lucas J. Waghenaer on esimese mereatlase avaldaja. Atlas valmis 1584. aastal. Läänemerel seilajate hulgas muutusid Waghenaeri atlased ülipopulaarseks ja neid kasutati kuni 18. sajandini.
Ohtuderohke meri nõudis tollaste navigatsiooniolude parandamist, teisalt aga kohustas järjest enam hoogustuv väliskaubandus nii Ruhnule kui ka Sõrve esmaste tuletornide ehitamist. Nende algeliste tulekorvide valmimise järel olevat märgatavalt suurenenud laevaliiklus kogu Liivi lahe ulatuses.192
1798. aastaks ilmus Riias baltisaksa kartograafi Ludwig August Mellini (1754–1835) „Liivimaa atlas“. Kaardikogumiku „Atlas von Liefland oder von den beyden Gouvernement u Herzogthymen Lief- und Ehstland und der Provinz Oesel“ viimased kaardilehed trükiti Leipzigis. Komplekt koosnes üld- ning 14 kreisikaardist, neist 10 Eesti ala kohta.193 Ühel kaardilehel oli kujutatud ka Ruhnu saart, mille esimese tuletorni asukohaks oli märgitud saare madal läänerannik. Paiknes ju seal ruhnlaste purjekate ürgne ankrukoht ja talveks laevade maaletõmbamise slip.
On vihjeid sellestki, „et juba aastal 1621 ehitas valitsev Rootsi kuningas Gustav Adolf siia väikese kindluse, mille üks torn täitis tuletorni ülesannet.“194
Saare kirjapandud ajalugu algab tegelikult Kuramaa piiskopi Johannese privileeg-kirjaga 28. juunist 1341. aastast. Esmadokumendis lubas piiskop