Tõenäoliselt sai Keri saarel kõrguv algeline tulepaak Põhjasõja lahingute käigus suuremal või vähemal määral kahjustada, mistõttu tsaar oli sunnitud välja andma vastava „memoriaali“.168 Tsaari korralduses oli edastatud käsk ehitada Soome lahe saartele, esmajärjekorras Kokskärile (praegusele Kerile) ja Stenskärile (Vaindloole) 30 kuni 50 jala (ca 10–17 m) kõrgused ja 20 jala (ca 6 m) laiused kivitulbad, mille otsa oleks võimalik pimedas lõkketulesid läita. Ometigi valmis Soome lahe üks esimesi puidust tuletorne 1723. aastal niimoodi, et tulevase navigatsioonimärgi palkehitis monteeriti eelnevalt mandril kokku; siis toimetasid transportalused tuletorni puittarindi Revelist saarele, kus see kõrgendikul oma kohale seati. Keri saarele kivitorni ehitamist takistas asjaolu, et vajalikku kivikogust (250 kuupsülda) polnud võimalik meritsi kohale vedada, liiatigi olid transporttööd ohtlikud ja kivituletorni ehitusmaterjali hankimine komplitseeritud. Kurdeti ka oskajate paiksete müürseppade nappust, mille tõttu võinuks kivituletorni rajamine väga pikale venida.
Töökorras Keri puittuletorn teenib meresõitjaid niisiis 1723. aasta augustist. Olulise meretee ääres ekspluatatsiooni antud puittorni ülaplatvormi raudkorvis põles tollal lõke. Küttematerjalina kasutati Keri saarel nii puid kui ka sütt. 1723. aastal järgnes tsaari nõue pimedatel öödel süüdata tuled Keri saarel ja Vaindlool. Sealjuures seati järgmine lisatingimus: „Tuled on vaja süüdata üksnes siis, kui meie laevad on liikvel, aga mitte kogu aeg!“169 Kõiki neid laevade ohutu navigatsiooniga seonduvaid üksikasju suutis tsaar korraldada seetõttu, et peaaegu kogu sama aasta suveperioodi veetis ta laevastikubaasides.
Keri läheb merenduse ajalukku kui katoptrilise valgustusseadme ja dioptrilise püsituleaparaadi esmakasutaja.
1725. aastal kohustas Admiraliteedi Kolleegium laevastiku ülemjuhatajale ja kuberner parun von Livenile Revelisse (Tallinnasse) läkitatud määrusega, et Keri tuletornis on tarvis süüdata navigatsioonituli ja seda põlevana töökorras hoida kuni novembrikuu alguseni.170
Romanovite dünastia esimese tsaari valitsusaja lõpuks oli Eestimaa kubermangus viis tuletorni: Kõpu, Pakri ja Keri. Neile lisaks Ruhnu ja Sõrve. 1757. aastal ilmunud tollase Vene merelaevastiku esimese järgu kapteni Aleksei Nagajevi koostatud detailne „Läänemere atlas“ toob Kõpu, Sõrve ja Ruhnu tuletorni kõrval ära ka teated Keri, Kroonlinna (tänapäevases mõistes Tolbuhhini) ja Seiskari tuletorni kohta. Sellesama autori teine põhiteos „Лоция Балтийского моря“ („Balti mere lootsiraamat“, 1789) kinnitab, et Keri väikesaare 106 jala kõrguse majaka suhteliselt avaras laternaruumis säilitati sügisöödel tuld.171
18. sajandi lõpuks tõusis Venemaal töötavate tuletornide koguarv kuueteistkümneni, kusjuures neist viisteist paiknesid Läänemere piirkonnas. Kõikide navigatsioonimärkide valgustamiseks põletati enamjaolt halupuid või kivisütt. Erandiks olid ainult Keri ja Suurupi tuletorn, mille laternates kasutati küünlaid ning tornide rasvalampides põletati õli või rasva.172
Lootes oma kaotatud alasid tagasi võita, kuulutas Rootsi kuningas Frederik I Venemaale 1741. aastal sõja. Esimese sõja-aasta 8. augustil – võttes arvesse strateegilist olukorda Läänemerel – kohustas Admiraliteedi Kolleegium siinset ametkonda Kerilt ära tooma kõik tuletorniseadmed ja neid teenindava personali. Sama käsu alusel tuli puidust navigatsioonimärk osadeks lahti võtta ja maha põletada. Majakapere, tornilatern ja kogu ülejäänud tehnosisseseade saadeti küll mandrile, aga õnnekombel ei jõutud tuletorni siiski tules hävitada. Sõjategevuse lõppemise järel 1743. aastal toimetati varustus Tallinnast tagasi saarele, sõjapaos olnud tuletornipersonal ennistas selle navigatsioonimärgi kogu algelise tehnika ning Keri puittuletorn anti taas turvalise meresõidu teenistusse. Arhivaalidest selgub, et 1792. aastal paiknes väikesel majakasaarel 17 sülla kõrgune ja 5-süllase läbimõõduga puittorn. Algelise meremärgi tosina jala kõrguses laternaruumis põles õli- ja küünlatuli.173
19. sajand tõi uut Kerilegi. Tuletorni edasisele heale käekäigule aitas suuresti kaasa 1803. aastal tollase 2. järgu kapteni Leonti Spafarjevi (1765–1845) määramine Soome lahe tuletornide järelevalve ülemaks. Sellesse ametisse jäi mainekas hüdrograaf koguni 35 aastaks. Tema koostatud eelarvete ja kavandite järgi viidi ellu põhjalikud rekonstrueerimistööd kõigis Soome ja Liivi lahe vanades tuletornides ning ehitati ka rida uusi navigatsioonimärke. 1807. aasta tõi kaasa Spafarjevi kinnitamise Soome lahe tuletornide direktoriks, aastatel 1825–1837 teenis ta kindralleitnandi auastmes ka Reveli (Tallinna) sadama komandörina.
Spafarjevi töö tuletornide tehnilisel täiustamisel oli mitmelaadne ning tõstis Venemaa tuletornide üldist tehnoloogilist taset. Just Spafarjev oli see, kelle eestvõttel tehti Keri tuletornis 1813. aastal esmakordne katsetus varustada ka Venemaa navigatsioonimärgid tolle aja väljapaistvate tehnovahenditega – katoptriliste ehk peegelduvate valgustusseadmetega. Teadupoolest võeti nn katoptrilised aparaadid esmakordselt kasutusele 1780. aastal Cordouani tuletornis Prantsusmaal.174 Keri tuletorni koonusekujulisele kivivundamendile püstitati 80 jala kõrgune puittorn, mille tuleruumi paigaldati õlilampidest ja vaskreflektoritest koosnev kaheksatahuline latern. See oligi uudne katoptriline valgustusaparaat, mis valmis Peterburi riigiettevõttes, Aleksandrovski malmivalutehases Inglismaalt näidiseksemplarina sisse toodud valguskiiri suunava nõguspeegli järgi.175 Senini kasutatud viie sülla puude asemel kulus nüüd vaid üks puud kanepiõli. Aastas tõi uuendusettepanek endaga kaasa hiiglasliku kokkuhoiu, sest iga Soome lahel tegutsenud tuletorn nõudis tollal 12 kuu vältel umbes 250 sülda korralikke halupuid ja 1500 puuda kvaliteetset kivisütt.176
Tuletorniajaloo pädeva algmaterjali – „История гидрографической службы Российского Флота“ („Venemaa hüdrograafiateenistuse ajalugu“) – andmeil täheldati juba 1810. aastal olulist pööret Venemaa tuletornide valgustamisel. Traditsiooniliselt puude ja kivisöe kasutamiselt oli siirdutud õlivalgustusele.177 Ometi jäädi oluliselt maha Lääna-Euroopa mereriikidest, mille tuletornides juba 18. sajandi lõpuks oli laialdaselt evitatud lülilisi (jätkulisi) õlilampe ja katoptrilisi ehk peegelduvaid valgustusseadmeid.178
Niisiis oli katoptrilise valgustusaparaadi katsetus Keril kõigiti õnnestunud. Oma tõekspidamiste paikapidavuse kinnitamiseks konstrueeris Leonti Spafarjev loomulikus suuruses Keri tuletorni täpse mudeli. Pärast sellega tutvumist kohustas äsja troonile asunud Aleksander I (valitsemisaastad 1801–1825), kes muu hulgas pööras tähelepanu laevanduse igakülgsele arengule, laskma 1820. aastaks kõik Soome ja Riia lahe tuletornid Keri eeskujul põhjalikult rekonstrueerida.
Kaksteist aastat Reveli sõjasadama komandöri