Pakri lahe kõrgele paeastangule keskaegsele alusmüürile 1764. aastal rajatud Harju-Madise Püha Mattiase kirik, Madise tulesihi meresõidutähis 1930. aastal.
Harju-Madise ümbruse vana Kihelkond kandis varem Lodenrode nime, mis pärines auväärselt Lode vasalliperekonnalt, kellele 13. aastasajal kuulusid laialdased maa-alad koos Pakri poolsaare ja saartega. Aastast 1296 pärineb teade Lodede initsiatiivil samasse Lodenrode sadama ja linna asutamise kavatsuse kohta. Praegugi veel suursugusena tunduv üritus ei andnud aga mingeid tulemusi.
Kunstiajaloolane Villem Raam lisab, et Padiset seob Soome lahe põhjakalda ja kogu Läänemere regiooniga veel muugi: „Vesi on looduslikuks liikumiselemendiks ja meritsi kulgesid teiste hulgas samuti pühakodasid rajanud meistrimehed. Padise kloostri ehituskunstis võib professionaalne silm tabada mitmeidki ühisjooni nii 14. sajandi esimesel poolel Hämemaale rajatud Soome ühe kõige suursugusema Hattula Püha Risti telliskivikiriku kui ka Gotlandi keskaegse pühakoja ehitusstiiliga. Varemalt Eestis Ojamaaks nimetatud Gotlandi saare kivikirikud kujutasid endast aga keskaja põhjamaade ehituskunsti väljapaistvaid saavutusi.“93
Harju-Madise pühakoja torn valmis 1679. aastal. Seitsme aasta pärast (1686) purjetas siitsamast rannast üle Läänemere Rootsi kuninga Karl XI juurde Harju-Madise pastori poeg Bengt Gottfried Forselius (sünd. u 1660, hukkus Läänemerel 16. 11. 1688). Soome päritolu Eesti kooli- ja kirjamees sai tuntuks reformaatorina, kes ühena esimestest kogu Rootsi riigis rajas kuningavõimu toetusel kooli – 1684. aastal avati Tartu lähedal nn Forseliuse seminar. Koos Eesti esimese koolmeistrite kooli asutajaga olid purjelaeva pardal tema kasvandikud Ignatsi Jaak ja Pakri-Hansu Jüri. See suvine reis võeti ette, kummutamaks kuulujutte maarahva õppimisvõimetusest. Igatahes äratasid meie noormeeste oskused kuningakojas tähelepanu. Stockholmist saadi toetust ka koolimajade ehitamiseks, õigustusi senistele taotlustele ja õpiedukuse eest jaganud kuningas „oma käega kummalegi poisile ühe kuldtukati.“94
Keskaegne tähtis sadamakoht äratas meresõitjate hulgas sedavõrd huvi ja poolehoidu, et 17. sajandil tõusis siinse akvatooriumi ja mereäärse piirkonna tähtsus märgatavalt. 1718. aastal rajati Laoküla juurde laevastikutugipunkt Rogerwiek, millest on kujunenud praegune Paldiski. Linnaõigused sai asustatud punkt 1783. aastal. Aastatel 1706–1712 seisis pühakoda suletuna. Rahvapärimuse järgi hoitud sellal kirikuvõlvide all anastajate sõjaratsusid. Põhjasõja-aegsele rängale katsumusele järgnenud majandustõus aitas ühtlasi elavdada ka kirikuehituslikke jõupingutusi. Kõik see soodustas kiriku kui ühe vajaliku navigatsioonimärgi säilitamise ja hooldamise tarviduse. Ajavahemikus 1765–1773 toimunud põhjalik ümberehitus andis Harju-Madise kirikule barokse ilme, mida kujukalt näitab ka praegusajani püsinud sakraalehitis.
Harju-Madise kirikutorni aknal paiknev latern moodustab 3,2 kaabeltau kaugusel Pakri lahe rannal kõrguva metallsõrestiktorniga koos Madise sihi, mis hõlbustab laevade navigeerimist Paldiski lahes.
Ajast-aega on Toolse ordulinnus olnud meresõitjaile väga vajalik maamärk ammuse idatee ääres. Linnus on pakkunud peavarju ka arvukatele maismaaränduritele.
Toolse päevamärk
koordinaadid: 59º 32,09’ N
26º 28,09’ E
ehitusaeg: 1471
päevamärgi kõrgus alusest: 11 m
päevamärgi kõrgus merepinnast: 16 m
Läänemerest Soome lahe kaudu kulgevat vana idateed (Austrvegr) kasutasid paljud meremehed. Itta ja läände suunduvaid aluseid oli hõlbus navigeerida, tarvitades terristilise (maamärkide järgi ja nende abil) kohamääramise metoodikat. Sisuliselt tähendas see, et võimalikult sageli tuli silmas pidada rannajoone eripära ja visuaalseid tähiseid. Pealt avatud ja tollal kahtlemata ikka veel üsnagi ebatäieliku ning napivõitu merevarustusega alused ei saanud ohutu laevaliikluse tagamiseks teha muud, kui hoida hästi kalda ligi. Purjelaevamehi ähvardavad tormid, sumune ilm ja halb nähtavus ning pimedus olid need, millest vanal ajal just avamerel tuli hoiduda. Ühtäkki oli siin kolossaalne ehitis kindla maamärgina rannalagedal ja meremehele lausa hoomatavas nähtavuskauguses. Mida siis veel õigupoolest tahta ühelt meie põhjaranniku väikeselt sadamakohalt? Toolse oli igati otstarbekas paik kõigi veesõidukite randumiseks, sest ligipääs lähiümbrusest oli soodne.
Iidse sadamakoha tähtsust rõhutasid ka Toolse sadamast edasi lõunasse kulgenud teed – siinsamas oli Kunda lahte suubuv ammune veeküllane jõgi. Kõik see oli eelduseks, et juba muinasajal kujunes Toolse Virumaa üheks põhiliseks meresadamaks, rannaäärseks kaubitsemiskohaks ja ülisoodsaks võimaluseks meritsi välisühendust pidada. Toolse paremaid päevi ongi seostatud kohaliku rannasadamaga. Arvatavasti võib keskajast tuntud Toolse – nagu ka Mahu – sadamakoha rajamise paigutada juba muinasaegade hämarusse.
1219. aasta suvel randub Tallinnas Taani kuninga Valdemar II Võitja laevavägi ja Põhja-Eestis kinnitavad kanda taanlastest anastajad. Seejärel korraldavad nad retke Virumaale. Järgmisena maabuvad Toolse rannas mungad ülesandega ristiusustada hiljuti vallutatud paikkonna elanikud. Viru kihelkondade vanemad ristitakse ning samas viiakse läbi ka omamoodi rahvaloendus, mille andmed kantakse „Taani hindamisraamatusse“ (ladina k. „Liber Census Daniae“, taani k. „Kong Valdemars Jordebok“). Tänu sellele on tänaseni säilinud 13. sajandi alguse Eestimaa külanimed ja maakondade suurus adramaades. Seejuures on üksikasjad muistsete külatuumikute kohta korrektselt kirja pandud.95
Toolses asus ka igiammune sadamakoht. 1471. aastal rajati arvatavasti sadama otseseks kaitseks kõigist sakslastele kuulunud lossidest põhjapoolseim, Toolse ordulinnus. Lisaks sadamale pidi linnus kaitsma ordu ja mõisnike tolle aja kohta laialdast merekaubandust mereröövlite ja muude rahurikkujate eest.96 Ka väliseesti teadlane Ago Vallas kinnitab oma artiklis, et „kolmel juhul oli linnus ehitatud sadama juurde (Tallinn, Jägala ja Toolse). Seal elas suviti kaitsemeeskond, kes kindlustas tururahu.“97 Esialgu teati linnust rahukindlusena – Friedeborg. Ordulossi hilisem nimi on ikka olnud Tolsburg (Toelsburch 1493).98
Sõjaajaloolane Mati Õun on oma raamatus „Vaateid vanemasse mereajalukku“ avaldanud täiendavat materjali 1558. aasta augustikuul toimunud sündmustest põhjarannikul. Lääne-Virumaa rannakindlusena oli see „rünnatav ainult lõunasuunast. Kuid Toolse foogt, kuuldes lähiümbruse linnuste langemisest, ei üritanudki oma linnust kaitsta. Ta korjas kokku oma sõjasulased, laskis laduda vankrile parima osa varast ning läks sulaste ja väärtkraamiga ära Tallinna. Nii ei jäänud venelastele muud vaeva, kui sinna kenasse kahe-kolmekorruselisse mereäärsesse lossi sisse kolida. Kuid Tallinnas jätkus veel võitlusvaimu ja kui seal Toolse mahajätmisest teada saadi, saadeti kohale paar tublit kaaprikaptenit oma laevadega. Need jõudsid linnuse alla öösel, saatsid paatidel maale väikese dessantrühma ja panid laevakahurid paukuma. Vaevalt et venelased paarimeetriste linnusemüüride taga kahuritulest viga said, kuid nende närv ei pidanud vastu ja nad panid jooksujalu linnusest minema.
1930. aastal allutati tuletornid kaitseministeeriumile. Majakameestest said meresideposti madrused ja allohvitserid ning koos sellega muutus ka majakalinnaku personali vastutus riigi territoriaalvetes toimuva eest.
Rahvusvaheliste signaallippude ja vimplite käsitsemine