Ülestähendusi ekslikest tuledest võib leida teistestki kirjapanekutest. Oludest ja aegadest, „mil rannaröövid laevu karidele meelitasid, et nende last pihta panna. Väsinud merimehed otsisid meeleheitlikult ükskõik mis valgust, ent kui valgus osutus valeks, oli kõik kadunud. Selle valgusesegaduse vältimiseks ehitati uusi tuletorne. Mõnes süüdati platvormi peale suur lõke ja selle valgus paistis merele nagu langenud täht. Teistel oli ainult 25 küünalt klaaskupli all nagu pühaku altaril, aga esimest korda ajaloos said tuletornid kaardistatud. Ohutus ja oht olid sestpeale märgistatud. Rulli paber lahti, pane kompass paika, ja kui kurss on õige, on tuled seal. Kõik, mis kusagil mujal loitleb, on lõks või peibutussööt. Tuletorn on tuttav koht pimeduses.“62
Pole kahtlust, et Paluküla tähendas hiidlastele ammustilma nähtud kohta. Pühalepa kihelkonnast on A. Lättilt üles kirjutatud rahvapärimus siinse kiriku-meremärgi ehitamisloost: „Paluküla kiriku lähedal läind rasvalaev hukka. Kapten aga pääsend õnnelikult paadis oma perekonnaga kitsast kohast läbi, mis ainukese võimaluse annab randa pääsemiseks ja mida rahvas Püssirohusilmaks nimetab. See lasknud siis kiriku ehitada, nii et kui sõita sellel joonel, millel on kirik ja mere kaldal üks märk, siis saab õnnelikult kivide vahelt (Püssirohusilmast) läbi. Nimetus Püssirohusilm [tulnud] sellest, et üks laev sõjavarustusega siin hukka oli läinud. Seda kirikut oli minu isaisa, kelle nimi siis Tiisler oli, ehitanud.“63
Ehkki esialgu oli Paluküla tõepoolest mõeldud pühakojana oma kogudust teenima, hakati suurepärase asukohaga kirikut kasutama meresõidu huvides. Hiiessaare päevamärgil ja Paluküla kiriku tornis paiknenud püsituled moodustasid vajaliku sihi, mis juhatas alused turvaliselt madalike- ja kariderohke Püssirahu silma kaudu Suursadama reidile. Kirikutorn täitis aastakümneid meremärgi otstarvet, kuid aeg räsis halastamatult 19. sajandi algusest pärit kirikuhoonet. 1935. aastal parandas Veeteede Valitsuse ehitusbrigaad Paluküla kiriku kivikatuse, kiriku torniosa sai uhiuue sindelkatuse. 1974. aastal seadistati 154 aasta vanuse auväärse sakraalehitise torni, merepinnast 41 meetri kõrgusele punase püsitulega sihtlatern. See ohutuli toimis ühtejärge 16 aastat.64 1990. aasta tornipõleng nurjas aga kogu ettevõtmise. 1990. aastate teisel poolel ennistati Paluküla kiriku tornikiiver ja laevasõiduks tähtis siht on taas valmis lõplikuks seadistamiseks.
Aegammu saabus saare mees Kihelkonnale ja rajas siinsetele kruusavallidele rannakülad, kus tareuksed olid avatud merelageda poole, aknad aga alati läände. Igiaegadest on saarlase elu olnud seotud suure mere ja kaugete laevateedega. Läänemere avarus kutsus laevu teele. Säilinud kroonika andmetel kuulus saarlastele muinasajal ligikaudu 300 muistse röövlaeva (piratica, pyratica) ja antiikse kaubalaeva (liburna, liburn, liburne) tüüpi alust.65 Teisal teatatakse, et tollal võis Saaremaa ilma idapoolse abita ülemeresõiduks välja panna kuni sada laeva ja kaldalahinguisse oma randa koondada koguni kuni paarsada alust.
Papisaare poolsaar, mida selle paikkonna esmamainimise ajal 1558. aastal veel Papenholmi saarena tunti, jagab Kihelkonna lahe kaheks. Läänepoolset osa nimetatakse Kiirassaareks ehk Loona laheks, idapoolset aga Rootsiküla laheks. Vanadest ürikutest leiab esimesed kirjalikud teated Kihelkonna kohta 1228. aastast Kiligunde nime all. Saksakeelse härrasrahva tarvis oli see Saaremaa lääneranniku koht Kielkond.66
Saaremaa jagamisel 1233. aastal lõhestati tookordne Kihelkond kolme võimsa võimukandja vahel. Maavaldusi hakkasid liisuheitmise tulemusel haldama Riia piiskop, Mõõgavendade Ordu ja Riia linn. Pisut enam kui paari aastakümne möödudes, 1254. aastal poolitati paikkond nüüd juba ordumeestele alluvaks Suur-Kihelkonnaks ja mõne aja eest kõrgesse kirikuteenistusse seatud Saare-Lääne piiskopi maavaldusena Väike-Kihelkonnaks. On teada, et mõlemad osapooled kasutasid Kihelkonna sadamat. Keskaja alguses oli Kihelkonna üks olulisemaid keskusi Saaremaal. Toona paiknes just siin ka arvestatav sadamakoht. Vähem tähtis polnud asjaolu, et asustusest möödus Saaremaa lääneosa mandri-Eestiga ühendav vana maismaatee.67 Just see, et meresõiduks sobivate sadamakohtade ühiskasutus jäeti kummalegi lepingupartnerile vabaks, oli eelduseks, miks Mõõgavendade Ordu ei püüdnud liita siinset valdust ühtseks suletud tervikuks.
Väike Papisaare poolsaar piirneb põhjas Abaja, läänes Loona ja kagus Lülle lahega. Siitkaudu peetakse kiirpaadiühendust ka meretaguse Vilsandiga.
Fotol Papisaare sadam eelmise sajandi esimesel veerandil.
Esimese maailmasõja eel rajati Papisaarele Tsaari-Venemaa vesilennukibaas. Lennuangaarid ja võimas sadamasild valmisid aastatel 1915–1917.
Fotol Papisaare merelennubaasi hooned, kai ja raudteeharu1930. aastal.
Keskajal tegutses Kihelkonnal Abaja lahe rannas ka sadam. Hilisema maatõusu tagajärjel madaldus vana sadama akvatoorium, mida seetõttu enam kasutada ei saanud. Sellesama ajastu künnisel koondus asustus kolme keskuse ümber. Kihelkonna peamiseks keskuseks loeti Loona-Paju-Kurevere-Odalätsi kogumit. Lõunapoolsem koondus Leedri-Lümanda-Varpe juurde. Kolmas paiknes Kihelkonna loodesopis Undva poolsaarel, praeguse Tagamõisa naabruses. Ühtlasi paiknesid kõigi mainitud asustuskeskuste lähikonnas Kihelkonna parimad sadamakohad. Neist kõige tähtsamaks peeti põlist sadamakohta nüüdse Rootsiküla all, mis kui Saaremaa kõige tormikindlam sadam suutis säilitada oma tähtsuse kogu kauge keskaja vältel. Ent unustada ei tohiks ka sadamaid Tagalahes, Lõmmalas ja Kurevere rannas. Ühtedel andmetel olnud viimane juba vanal ajal arvestatav sõjakate saarlaste peasadamana.68
Keskajal elas Kihelkonnal uusasukatena mitmel pool rootslasi, keda Saare-Lääne piiskop paigutas hulganisti siinsetele ranna-aladele elama. Rootslaste asulate rajamisega loodeti niimoodi tekkinud erapooletu vöö abil saarlastele sootumaks sulgeda takistamatu merelepääs. Kihelkonna ümbruse kunagisi rootsi asundusi meenutab tänaseni säilinud Rootsiküla, mis siis kandis nime Schwedisches Dorff. Rootslaste asumine Eesti aladele ei olnud sugugi ühekordne ulatuslik sisseränne, vaid nad saabusid meie rannikualadele ja saartele eri paigust ning eri aegadel. Kõigepealt segunesid rootslased eestlastega põhjarannikul ja Saaremaal, kus juba 1731. aasta revisjon ei eraldanud enam sisserännanud rootslasi kohalikest eestlastest.69
Saaremaa lääneranniku merendusalase tegevuse hoogustumisele aitasid igati kaasa koha looduslikud tegurid. Mitmesuguste merehoovuste ja tuulte kaasmõjul külmub ulgumereäärne Kihelkonna laht üleni suhteliselt harva ning varjulist, laidude taha peitunud Papisaare sadamat kasutati kunagi kogu Saaremaa tähtsaima talvesadamana. Papisaare laevaehitusplatsilt veesati Saaremaa suurimad kahe- ja kolmemastilised purjelaevad, mida hinnati väga kõrgelt Eestis ehitatud aluste hulgas.
Saaremaa rannikult veeti kohalikku lubjakivi Läänemeremaade sadamatesse. Fotol purjelaev Marmor-2 Jaagarahu sadamas 1920. aastal enne järjekordset välisreisi.
Kihelkonna vallavalitsuse 1899. aasta märtsikuine kiri Venemaa päästeseltsi volinikule rahapalvega.
Kogu Soome lahe lukustamisel Peterburi kaitsmiseks etendas meie väikesaarte kõrval väga olulist osa Kihelkonnals dislotseerunud mereväebaas. Loomulikult pidi hüdrograafiateenistus tagama igakülgse turvalise juurdepääsu sõjaväelinnakule ka meritsi. Omapoolse