Millal iganes see juhtub, on see kurnav: see tunne, et sa ei saa loota kellelegi, kelle elu on sinu omaga seotud. Mingil viisil võib ebausaldusväärsus olla hullem kui suur reetmine.
See kõik juhtub pikkamööda ja sa püüad sellega leppida. Nii et mingil viisil näed sa ennast kaasosalisena: kuidas saad sa süüdistada kedagi selles, et ta teeb midagi, mida sa ise vaikides talud? Teatud mõttes oled reedetu ja ka ise reetnud.
Ja kui keegi, kellest sa sõltud, on krooniliselt ebausaldusväärne, kui mees alati väidab, et ta ei saa sinna midagi parata, annab ka naine oma parima, et poleks ainult mehe süü, kui asjad lähevad nii, nagu lähevad. See võimetus vastutust võtta ajab samaaegselt raevu ja on äärmiselt heidutav.
Usaldamatus ei pea tulema sellepärast, mida teine inimene teeb. See võib tekkida sellepärast, kes ta on. Ma räägin sellest, et kahe inimese taustas, isikus või eelistuses võib olla märkimisväärseid erinevusi.
Mida sarnasem keegi sulle on, seda rohkem on teil sarnaseid ootusi ja te reageerite asjadele sarnaselt. Aga kui kaks inimest on väga erinevad, võivad nad kokku takerduda, just nagu sumomaadleja püüaks tantsida tangot klouniga.
Näiteks, kui sulle meeldib planeerida ja su partnerile meeldib improviseerida, siis paistab partneri tegutsemisviis sulle valena ja sa tunned, et sa ei saa teda usaldada.
Tean üht paari, kus mees oli kasvanud peres, kus isa oli väljapaistev kirurg ja ema ultramodernne sisekujundaja. Nii et ta oli kasvanud üles puhtas, tühjas, jaapanlikus majas. Kuid ta naine oli kasvanud majas täis nipsasju. Ta kodus polnud ainsatki tühja kohta. Silm ei saanud seal kusagil puhata.
Kui naine mehe juurde kolis, ütles ta, et armastab mehe spartalikku stiili. See oli puhas, rahustav. Kuid siis ilmus üks väike kaunistus siia ja mälestusese sinna ja mõned ilusad väikesed asjad kuhugi mujale. Ja mees ei tahtnud midagi ütelda, sest ta ei tahtnud tüli alustada. Kui ta kogus viha ja viimaks plahvatas, siis hakkas naine nutma ja mees andis järele ühe või kahe väikese nipsasja suhtes.
Pikkamööda hiilis segadus sisse, nagu ka usaldamatus, justkui elaks kumbki neist koos vaenlasega, kes kavatseks teist õõnestada. Usaldus lagunes lihtsal põhjusel, et nad olid nii erinevad.
Kuidas see täpselt töötab? Eri viisil. Võib juhtuda, et abikaasal polnud lihtsalt aimugi, kuidas tema naine oli kasvatatud. Nii et temas oli mehe jaoks palju tundmatut. Ehk mees mõtles, et teda valides oli naine valinud oma elustiili. Nüüd mees mõistis, et naise pühendumisel olid tõsised piirid. Ehk arvas mees, et naine oli vaid valetanud, et teda õnge võtta. Kuidas see ka ei juhtuks, tekitab see usaldamatust.
Võiks arvata, et kui kahe inimese vahel tekib midagi nii karmi nagu usaldamatus, peavad erinevused olema suured. Kuid, nagu välja tuleb, isegi väikestel erinevustel võivad olla suured tagajärjed. Puhtusefriik ja segadusearmastaja võivad lõpetada geriljasõjas. Selles pole tavaliselt midagi kavatsuslikku, viisides, kuidas erinevused kahe inimese vahel põhjustavad usaldamatust. Aga suhete kujunemisel on väga oluline, kuidas kaks inimest ühenduvad, kuidas nad on sarnased. Erinevused pühitakse mati alla. Need paistavad nii tühised, nii kergesti ületatavad, kuigi öösiti võime rahutult mõtiskleda selle üle, kuidas nad võivad muutuda tiksuvaks pommiks.
On üks erinevus, mis on nii tähtis, et peame seda eraldi vaatlema. See on võimu erinevus. Näiteks see, et keegi on su ülemus, tähendab, et teie võim pole võrdne, ükskõik kui hästi te läbi saate, kui väga püüate näidata, et teil on võrdsete suhe.
Kui ühel isikul on rohkem võimu, on teine suhteliselt rohkem abitu. Kuigi usaldamatus pole vältimatu, on risk suur. Kui mul on võim, tähendab see, et ma ei pea sulle ütlema, kui kavandan või teen midagi. Minu prioriteedid tulevad enne sinu omi. Sina ja su boss võite teineteisele meeldida ja teineteist austada. Te võite olla sõbrad. Kuid võib-olla peab ta tegema mõned koondamised ja hoolimata sellest, et ta püüab su töökohta päästa, ta lihtsalt ei suuda. Usaldus tähendab, et kaks inimest arvestavad teineteise vajadustega. Võim tähendab, et üks kahest ei pea seda tegema.
ON PALJU VIISE, kuidas võimu ebavõrdsus võib suhtes usalduse hävitada.
See võib olla raha võim. Iga paari puhul, keda ma näinud olen, kus üks teenib või omab palju rohkem raha kui teine, on võimu tasakaal paigast ära ja usaldamatusel palju ruumi sügavaid juuri ajada. Usaldamatuse vältimine nõuab isikult, kellel on rohkem raha, suurt tundlikkust, ja isikult, kellel on vähem raha, oskust vastu võtta. Kuidas saab näiteks isik, kellel on rohkem raha, kunagi kindel olla, et ta meeldib teisele sellisena, kes ta on?
Vahel tuleneb ebavõrdne võim isiklikust võimust. Kui naine on emotsionaalselt intensiivsem ja väljendusrikkam kui mees, või kui mehel pole vähimaidki süümepiinu naise peale karjudes, tähendab see erinevus, et ühel on rohkem võimu ja tekib usaldamatus.
Paljude suhete jaoks tuleb vaid teha nimekiri ebavõrdse võimu küsimustest ja teil on otsekohe nimekiri kõigist usaldusküsimustest kahe inimese vahel. Mõtle võimu tasakaalutusest kui usaldamatuse riskifaktorist. Kõrge kolesterool ei garanteeri, et isikul on olnud või tuleb südamerabandus. Aga kui sa tead, et isikul on kolesteroolitase üle normi, kõrge vererõhk, stress, ta suitsetab ega liiguta ennast küllaldaselt, võib arst tema tervise kohta päris täppiminevaid oletusi teha. Ja võimu ebavõrdsus töötab samal viisil.
Ja see töötab nii, et mida suurem on võimu ebavõrdsus, seda vähem tõenäolisem on, et kahe inimese huvid kattuvad.
Oletagem, et oled suhtes kellegi tõeliselt suurepärasega – ta on huvitav, lõbus, seksikas, hea välimusega. Aga asjad võivad minna sinu jaoks väga ebameeldivalt. Oletagem, et sa ei tea kunagi, kes sa tema jaoks oled. Ta lihtsalt hoiab oma mängukaarte liiga tugevasti rinna vastas. Ta pole isegi küllalt avatud, et rääkida sulle, et ta ei tea, mida arvata suhte loomisest. Ta vastab pidevalt su küsimustele: „Ma ei tea.“ Ta muudab teemat, kui sa püüad teda mingis isiklikus asjas pisut küsitleda. Mida sa siis arvama peaksid? Et sa ei pea muretsema vaid sellepärast, et ta ütleb, et sa ei pea muretsema?
Mida arvaksid arstist, kes tahab sind ravida, ütlemata sulle diagnoosi või ravimi nime, mida ta kirjutab?
Mida arvaksid teismelisest, kes peidab end kogu aeg oma toas ja kui küsid, kas ta on oma kodutöö ära teinud, vastab kogu aeg vaid: „Ära muretse!“
On raske usaldada kedagi, kes on peidus. Me ei tea, kust ta tuleb, mida tahab, milliseid plaane haub. Me ei usu tegelikult kunagi, et tema peas ei toimu midagi kahtlast. Nad peavad midagi sepitsema. Kuid mida? Kui see on midagi head, miks nad sellest ei räägi? Nii et see peab olema midagi muretsemisväärset.
Hetkel, kui pead kelleltki küsima: „Mida sa mõtled?“, hetkel, kui sa isegi mõtlema hakkad, millest too teine mõtleb, on teie suhtesse külvatud usaldamatuse seeme.
Ehk sa taipad, et asi pole üldse teises inimeses. Vaid see, et tunned end kirjeldamatult kahtlustava ja usaldamatuna, ei tähenda, et teine inimene on teinud midagi sinu reetmiseks.
Ehk sa tunned niimoodi, sest sind haavati eelmistes suhetes. See käib kindlasti minu kohta. Ma tean, et tänapäeval käib see paljude meeste ja naiste kohta. Kui nii paljud inimesed abielluvad pigem kolmekümnendates kui kahekümnendates eluaastates, on nii palju rohkem võimalusi, et neid on eelmistes suhetes reedetud, enne kui nad viimaks paigale jäävad. Ja siis võib olla üldse raske paigale jääda. Tegelikult ei pruugi me kunagi tõeliselt rahuneda, nagu on raske rahuneda autojuhil, kui sulle on otsa sõitnud mingi joodikust maniakk, kes ilmus tont teab kust.
Me ei mõtle, et praegune kaaslane meid kindlasti haavaks nii, nagu keegi minevikus. Me lihtsalt ei saa midagi parata, et oleme teadlikud võimalusest, et see võib uuesti juhtuda. Vähemalt oleme samasuguses olukorras tundnud usaldamatust põhjusega. Oleme õppinud seda raskest elukoolist.
Kuid vahel pole kahtlustel üldse mingit põhjust. Vahel – tegelikult väga sageli – oleme vaid kahtlustavad inimesed. Pole juhtunud midagi tõeliselt