Uuesti poeb vaiba alla, mõtleb pikutada ainult tunnikese, aga kui virgub, siis näitab äratajakell kummutinurgal juba üheksandat hommikutundi. “Oi, kui hilja!” kohkub. “Mis mu arus on?”
Ja kohe pistab vanem Bražnikov oma sassis pea ja pruunika habemetüüka ukse vahele. “Kuidas on lugu teeveega?” küsib. “Me peame ametisse minema.” Ning poetudes üle läve: “Tere hommikut, Tatjana Nikolajevna! Teie, kas teate, tuvike, ärge võtke arvesse minu öist loba! Olin purjus nagu siga, ei teadnud isegi, mis jampsisin.”
“Noh, kes seda teab. Öeldakse ju: mis kainel peas, see joobnul keelel.”
Ei, Jumala eest, seda ta pole kunagi mõtelnud. Ja õieti tal pole meeleski, mis just nimelt ütles.
Aga tema, Tatjana Nikolajevna, võib vanduda püha risti juures, et tal pole mingit intiimsemat vahekorda Belskiga; ta ainult kuulis teda oigavat trepil, tõi ta Petja abil sisse, ja mis edasi sündis, seda nägi isand Bražnikov ise.
“Einoh, muidugi, muidugi!” taandub üürnik. “Selle kohta pole midagi ütelda. Iga ristiinimese kohus on teist aidata.” Andestagu Jumala pärast!
Tatjana Nikolajevna riietub kähku, süütab tibatillukeses ja poolpimedas köögisuberikus priimuse ning jookseb poodi. Vahepeal virguvad lapsedki.
“Kas magasid, Niina?” küsib Peeter.
“Jah, magasin.”
“Mis sa unes nägid?”
“Nägin, et sõin.”
“Mida?”
“Sõin saia ja võid ja vorsti ja… Aga söönuks ei saanud.”
“Vaata, kui imelik!” tõuseb Peeter voodis istukile. “Mina nägin just samasugust und. Kes teab, mis see tähendab?”
Pereproua talitab köögis ja kostiliste juures ning tuleb siis oma tuppa tagasi. “Oo,” hüüab naeratelles, “teie ka juba üleval!” Peaaegu küsiks, kas nad magasid hästi, aga mistarvis selline küsimus. “Nüüd,” ütleb, “seni kui onud joovad teed, riietuge teie, siis joome ise.”
“Kas poest tõid midagi?” küsib Peeter.
“Jah, veidikese ikka. Suhkur oli otsas. Saia ja vorsti ka tõin.”
“Kas kuuled, Niina,” muigab poiss, “meie unenägu läheb üsna ruttu täide.” Ning emale, tähendades üürnikkude poole: “Ega sa ometi kõike nende lauale pannud?”
“Peaaegu kõik. Seda polnud kuigi palju. Meie raha on lõpukorral ja võlgu meile enam ei anta.”
“Noh,” noogutab Peeter pead, “siis veel on küsitav, kas me ilmsi näemegi neid asju, mis unes sõime!”
Hiilib naabertoa ukse juurde ja vaatab läbi võtmeaugu. “Pole seal enam suuremat midagi,” nukralt raputab pead. “Ära ahmivad kõik.”
“Jah,” ohkab ema, “nad söövad hirmus palju. Ma ei saa aru, kuidas küll võivad inimesed endale nii koledal kombel toitu sisse ajada?”
Kas ta siis ei tea, millest see tuleb?
Ei.
“See tuleb sellest, et nad on liiga suured meie jaoks. Lase nad minna kus see ja teine ning võta kostilised, kes on vähema kasvuga; küllap neil on ka väiksem isu.”
“Jah, sõbrake, nagu meil oleks kostilisi valida! Kes tahab tulla siia vanasse, kolisevasse kasti, pealegi kõrvalisse linnajakku? Pole meil siin millegagi ahvatella paremaid kostilisi; õnn veel, et needki püsivad paigal.”
Peeter uuesti vaatab läbi võtmeaugu. “Läinud kõik!” tihub nutuselt. “Pole seal enam midagi. Ime, et nad veel ei jära taldrikuid ja klaase.”
“Pole viga!” püüab ema naeratada. “Ma jätsin teile natuke tagavaraks.”
Aga endale?
Endale muidugi ka.
Siis teevad bratja-razboiniki minekut. “Hiljaks jäime – pagan võtku!” raputab vanem Bražnikov pead ja veidrasti tõmbub küüru. “Üle magasime.”
“Tulge õhtuti varemini koju, küll siis ärkate õigel ajal.”
“Jah, nii peab tegema. Teil on õigus, Tatjana Nikolajevna!”
Jooksevad robinal alla, ja peab lausa imestlema, et see nagisev trepirämps ei varise kokku nende hiigelraskuse all.
“Noh, lapsed,” ütleb Tatjana pidulikult, “nüüd siis hakkame meiegi teed jooma. Kõigepealt vaatame järele,” läheb teise tuppa, “mis need head inimesed meile siia jätsid.”
Aga juba on Peeter enne teda kostiliste laua juures. “Kas näed, mamma,” nõutult laiutab käsi. “Kõik on lage. Siin võib vabalt kuuli veeretada.”
“Pole viga, pole viga!” rahustab ema. “Ma ju ütlesin, et mul on natuke tagavaraks. Minge oma tuppa, pange tassid lauale – ma kohe toon teed ja kõike seda, mis mul on.”
Läheb kööki, lõikab ülejäänud vorstiraasu neljaks õhukeseks killuks ja seab alustassile; sinnasamasse jätkub veel noaotsatäis võid. Aga vorsti naharibakesed pigistab näpu vahel kokku ja pistab suhu. “Vaadake,” tuleb laste juurde, “siin on teile kummalegi kaks vorstirattakest ja natuke võid. Oot’ ma toon nüüd ka teekannu siia, siis…”
“Aga kui me Niinaga kumbki sööme kaks rattakest,” takseerib Peeter, “mis siis jääb sinule?”
“Mina sõin oma osa juba köögis ära.”
Kas ei läbenud oodata?
Ei. Süda läks vesiseks.
Pere sööb. Lapsed hammustavad võileiba vorstiga, aeg-ajalt heites emale tänulikke pilke. Tatjana Nikolajevna ise raputab soola leivale ja vaprasti rüüpab vaevalt magustatud teed peale. Vaadates kõrvalt, näib nii, et kõik on parimas korras.
“Nüüd, lapsed,” ütleb peale hommikusööki, “minge hoovi ja viitke seal aega, kuni ma kraamin toad ja pesen sööginõud. Mul on siin täna palju koristada. Pärast võite jälle üles tulla ja end pesta.”
“Jah,” tõusevad vend ja õde laua juurest ning vadinal jooksevad trepist alla. “Milline tore hommik!” hõiskab Peeter, avades välisukse.
Tatjana Nikolajevna kraamib tube, küürib põrandaid ja treppi, peseb sööginõusid ning on endaga nii enam-vähem rahul. “Noh, Jumal tänatud,” pomiseb, “esimene päevaatakk on tagasi löödud – kõik on söönud. Eks nüüd näe, mis saab edasi.”
Aga siis korraga peatub ta pilk seinapeeglil. – Milline hall, kortsuline eit vahib talle sealt vastu! Kui kohutavalt mustendavad selle silmaalused! Ja seejuures on ta ainult kolmkümmend kaks aastat vana… Oi, kui ruttu ta kulub! Ja kui räpane ta on praegu! – Nägu pesemata, juuksed kammimata, riided lohakil… Koletis! Ei, vaja ruttu-ruttu endki korda seada, muidu tuleb keegi võõras ja arvab, et on tegemist mõne nõiamooriga. Siin kõrval juba on üks meesnõid – misjaoks neid olgu nimelt kaks ühes ja samas majas!
Sellal tuleb laste juurde mähistatud peaga isand Belski ja küsib, kas nende mamma on kodus.
Peeter vaatab kõrvale ja kortsutab kulme, ei vasta.
“No siis ütle ometi!” sunnib tulija pahaselt. “Ega sa pole jäänud tummaks?”
“Ei ole kodus,” mühatab poiss üle õla.
“Kuhu ta siis läks?”
“Turule.”
“Vaata, Petenka, kuidas sa valetad!” noogutab Aleksander Ivanovitš etteheitvalt pead. “Tatjana Nikolajevna alles praegu oli aknal – nägin teda oma silmaga –, aga sina ütled, et läks turule?”
“Miks te siis küsite, kui juba nägite, et ta on kodus.”
“Ai,