Tagahoovis. Oskar Luts

et ma joon.”

      “Ja mispärast sa jood?”

      “Sellepärast, et naine närib.”

      “Vaata, kus on pagan lahti!” naerab Silk-Leib, kähisedes nagu saeveski. “Vaat, võta veel naine ja tee lapsi!”

      Einoh, lapsi Kapralil ei ole: kurg ei too; naine või midagi sellesarnast küll on – see on Jumala õige –, aga lapsi ei ole.

      See ongi sellise mehe õnn – muidu poegadest saaksid hobusevargad ja tütardest libud. Kellele neid vaja on?

      “Ole hea mees,” raputab Kapral isand Menuskit särgikäisest, “jäta niisugused jutud ja vala kohe…”

      “Misasja? Mis ma pean valama? Kas sulle pähe või? Oota, seisa paigal, ma valan sulle ühe tulise.”

      “Ära lõõberda! Ma täna juba seisin paigal seal pumba juures, ja vaata nüüd ise, mis sellest sai: jäin jaburaks. Ära jahmerda, sõber, vala kohe üks mehine lõuatäis, homme maksan ära – ausõna!”

      “Noh, noh, va kesvaiva, nagu ma ei teaks, et sinusuguste meeste ausõnadega võib uulitsaid prügitada; need on seiss. Ja teiseks, mul polegi enam viina. Ja kolmandaks: sinule ma niikuinii ei anna. Ponjal? Mina ei kauple viinaga.”

      “Soo,” satub kingsepp marru, “millest sa, saadanahing, siis elad? Eilegi oli siin igavene trall, joodi-söödi ja löödi tsimblit. Ära sa, masuurik, tule mulle niisuguste juttudega, ma annan su politseile üles, vaata siis, brat! Siis lähed sidima mõneks heaks kuuks ja… Anna ruttu!”

      “Kuule, Kapral,” ütleb Silk-Leib õpetlikult, “kas tead, mis ma sinuga nüüd teen?”

      “Noh, kas sülti või?” paneb meister käed puusa. “Ega ei pelga.”

      “Välja viskan su. Jumala eest – välja! Heraus, vana raibe! Või tema tahab mind politseile üles anda! Misasja! Kas mina kunagi olen kaubelnud viinaga? Oi, sa see ja teine! Otsi läbi mu korter – kas leiad siit tilgagi viina? Tohman niisugune! Ma panen su kõrioreli juures mängima niisugused viiulid, mis sa enne pole kuulnud! Ma olen komisjonär, agent, aga mitte salaviinamüüja! Tee rebet, suli! Kasi!”

      “Sina? – Hehee! Kas sa viimati pole komissar? Valge viina ja tüdrukute komissar? Tore tükk, kui ma aga, kurat, ei jää tummaks!”

      “Sind oma tummumisega! Kui sa ise oled jabur, mispärast sa pead siis teisi tegema jaburaks? Ja lõppude lõpuks ütlen ma sulle veel niipalju, et sinuga saab tehtud üks puhtam töö.”

      Meister vihastub koledasti, soovib teisele surma ja hukatust: oleks ta, pärgel, kõngeks! “Anna siis vähemalt heamehe poolest paar topkat.”

      “Mis heamehe poolest! Ise tembeldad mind siin salamüüjaks ja veel heamehe poolest pean sulle andma seda ja teist! Ega ma muud ei mõista sinuga peale hakata, kui…”

      “Noh, hea küll, mis sa siis mõtled minuga peale hakata?”

      “Välja viskan su!”

      “Kuradi Silk-Leib! Endal üks silm vaatab silku, teine leiba – tema viskab välja!”

      Marruläinud kingsepp teeb sääred ja virutab ukse prahvatades kinni. Minnes läbi koridori peatub, seisab ühel jalal nagu kurg, võtab tuhvli jalast ja põletab hiromandi uksele mitu obadust järgemööda. “Kas sa nüüd said, va sõnnikuhark. Küll ma sulle prohvusele näitan! Või mind tummaks tegema!”

      Aga ta ei arvesta distantsidega ega näe sedagi, mis sünnib siis, kui pöörab selja sellele läbitambitud uksele. Uks avaneb rutem kui muidu ja välja vaatab üks pea, ja kui meister Kapral astub üle läve hoovi, valatakse talle ülevalt pahinal pähe mingit vedelikku.

      “Oi sa tuline!” vaatab meister taeva poole. “Kust pärgel see tuli! Küll haiseb!”

      Pühib tilkuvaid vurrusid ja otseteed jookseb pumba alla. “Mitte, kurat, ei vea täna; üks obadus tuleb teise kannul! Mis minust sel kombel järgi jääb! Aga Jumala õnn, et ma siiski vist ei jää tummaks.”

      Puristab pumba all, raputab pead, hõõrub oma karvast kärssa ja vaatab üles teisele korrale, kust tuli see hiljutine sats. “Kuradi hull!” pomiseb. “Niiviisi võib kaotada silmanägemise.”

      Ja siis ta enam mitte ei tea, mis hakata peale oma auväärt isikuga – alt tuleb ja ülevalt tuleb, eks näe, millal ta kõrvaltki hakkab saama?

      Juba võtab tuhvli jalast ja koputab vastu ümmargust kivi, otsekui oleks tema tuhvlisse sattunud liiva, mis hõõrub jalakanda; ja ikka neid vihaseid pilke sinna üles, justkui peljates sealt veel midagi. Aga ülevalt vaatab terane silmapaar ja rõõmusteleb: “Küll aga see nüüd sai ühe noosi!”

      Jälle silmitseb meister pumbakaevu tippu ja siis, klobistades tuhvlitega, venib oma äriruumi, kuhu räntsti viskub voodisse ja vahib lakke; ei näe sedagi, et teises voodis lebab tema armas Paula.