Plaan ei läinud kunagi käiku, kuid poliitiline segadus suurenes ning 1993. aasta suvel süüdistasid riigi juhtivad poliitikud üksteist kõiges, alates varastamisest kuni peaprokuröri mõrva planeerimiseni ning ajakirjandus oli nii reaalsetest kui fabritseeritud skandaalidest pungil.
Süüdistused ei paistnud lõppevat ning viimaks ei suutnud Jeltsin seda enam välja kannatada. Ta saatis 21. septembril parlamendi laiali, eirates fakti, et selline tegu rikkus jultunult põhiseadust. Jeltsin arvas, et ilma konservatiivse ja tõrksa duumata toimub üleminek toimivale turumajandusele kiiremini ning sai palju toetust ka Lääne kapitalistlikelt riikidelt.
Parlamendi vastukäiguks oli Jeltsini ametist vabastamine ja presidendi kohusetäitjaks Rutskoi määramine. Mitusada parlamendiliiget, mitmed neist relvastatud, blokeerisid Valge Maja. Saadikute juhtideks olid Rutskoi ja teised. Mitme päeva jooksul nägi Venemaa mitut presidenti ning ka relvajõud kahtlesid, keda toetada.
Rahutus kasvas tundidega. Sidepidamise takistamiseks lõikasid Jeltsini toetajad läbi elektri- ja telefoniliinid. Vanal väljakul asuv valitsushoone jäi üksinda duuma pooldajate valdusesse, kuid televisioonitorn ja linnapea ametihoone Moskva jõe ääres langesid rünnaku alla. See poleks olnud probleemiks, kui reformimeeskond poleks maja keldris hoidnud ühteteistkümmet miljonit erastamisvautšerit, mis olid nõrgalt turvatud ning mõnel puhul isegi kondoomidega kokku seotud, kuna rahakumme lihtsalt ei olnud. Kui vautšerite pakid oleksid sattunud valedesse kätesse, oleks kogu erastamisprotsess ohtu sattunud, kuid suures segaduses ei suutnud keegi neid üles leida.
3. oktoobri õhtul teatas Moskva mõjuvõimas linnapea Juri Lužkov, et tema toetab Jeltsinit ning peagi tegi sama ka sõjavägi. Konflikt lahenes viimasel minutil. Üle 10000 vihase inimese tuli järgmisel hommikul duuma kaitsmiseks tänavale, kui Jeltsin nõudis Valge Maja sõjalist rünnakut. Relvalahingud toimusid mitmes paigas Moskva kesklinnas ning ametlikel andmetel sai surma ligi 200 inimest.19 Parlamendisaadikud ei saanud relvajõudude vastu. Rutskoi ja tema toetajad alistusid ning nad vangistati.
Valge Maja rünnak 4. oktoobril 1993.
Kuigi Jeltsini vastased vabastati mõned kuud hiljem ilma kohtu otsuseta, oli nende poliitiline karjäär läbi. Nad üritasid küll presidendi reforme mõjutada, kuid duuma oli nüüd praktiliselt hambutu.
Selle peamiseks põhjuseks oli Jeltsini uus põhiseadus, mis detsembrikuisel referendumil ka vastu võeti. Uus konstitutsioon ei põhinenud traditsioonilisel läänelikul mudelil ning presidendi võim tugevnes, kasutades selleks ähmaseid käsuliine.
Kuid konstitutsioon tutvustas võimude lahususe printsiipi ning oli kõigest hoolimata Venemaa jaoks suur samm edasi demokraatia suunas. Samal ajal reformiti parlamenti ning duumast sai uus alamkoda. Sellest ajast saadik on Riigiduuma olnud presidendi järel riigi kõige tähtsam otsustav kogu.
1993. aasta lahing presidendi ja Riigiduuma vahel oli mitmes aspektis sarnane 1991. aasta augustiputšiga, kui kommunistide agressiivsed juhid üritasid jõudu kasutades võimule pääseda. Mõlemal korral pidas üks grupp end seaduseüleseks ja ümbritses Valge Maja tankidega hirmus, et vastasel juhul kaotatakse võim. Sel korral oli sõjaväe rakendajaks president ning hukkunute arv märkimisväärselt suurem. Taaskord saatis Jeltsinit edu, kuid tema demokraatliku kangelase maine oli hävinud.
RÖÖVKAPITALISM – RAHATEGEMINE LITSENTSIGA VÕI ILMA
NOMENKLATUURI OLIGARHID
„Oligarhid kasutavad enda võimu mõjutamaks seda, kuidas [Venemaa] eelarvet jagatakse ning see on muutunud riigi kõige kasumlikumaks äritegevuseks. Need, kes on vastu – mitte süsteemi vastu, vaid isiklikult kõrvaleastumise vastu – tõrjutakse Kremli siseringist välja.“
Samal ajal kui Nõukogude riigi majandus oli teel pankroti poole, tekkisid riigis selle esimesed miljonärid. Kommunismi paratamatus languses oli nendel partei karjeristidel 1980ndail parim positsioon lõikamaks kasu turumajanduse väikestest rahasummadest ning murdmaks läbi plaanimajanduse mõrade.
Isiklik rikkus oli nõukogude ajal võimalik vaid neil, kes omasid mõjukat positsiooni Kommunistlikus Parteis ning isegi siis oli see väga harv nähtus. Privileegide jaotumine väikese hulga inimeste kätte näitas venelastele, kui ebavõrdselt olid riigi väärtuslikud varad jaotatud. Kui sa kuulusid nomenklatuuri (Nõukogude ajastu süsteem, mis reguleeris edutamist Kommunistlikus Parteis, KGBs, ministeeriumites ja riigifirmades), siis olid sul ihaldusväärsed privileegid nagu näiteks avar korter Moskvas ja maamaja linnast väljas, sohvriga must Volga ja ligipääs paremale tervishoiule – kuid palk oli sul endiselt väga väike.
Tipp-poliitiku palk, mis vastas toona paarisajale dollarile kuus, ei oleks võimaldanud Läänes äri teha, kuid tegelikult ei olnudki Gorbatšovi perestroika ajal kapital selleks kõige olulisemaks varaks.
Võimalus palgalisa teenida ei vajanud investeeringuid – eraomandus oli midagi, mis ei tähendanud Nõukogude Liidus palju, kuna kõik väärtuslik kuulus nagunii riigile. Nomenklatuuri ärimehi ühendas nende poliitiline võim, mis võimaldas neil Venemaa majandust kohelda kui enda oma.
Üks Gorbatšovi varastest reformidest oli 1987. aastal alanud väliskaubanduse liberaliseerimine. Väliskaubandus oli mõnes riigi institutsioonis lubatud, kuid 1980ndate lõpus kasvas piiriülese äritegevuse lihtsustamiseks lubade arv sajakordselt. Punadirektorid said äkitselt isikliku kasumi eesmärgil ära kasutada suurt vahet Venemaa madalate fikseeritud hindade ning välismaa oluliselt kõrgemate hindade vahel. Müües toorainet naeruväärselt madalate hindadega nende endi kontrolli all olevatele välisfirmadele ning sealt edasi maailmaturu hinnaga, said punadirektorid kasumi taskusse pista ja Venemaal maksude maksmisest kõrvale hiilida. Peale Nõukogude Liidu lagunemist jäi olemasolev hierarhia riigi administratsioonis laias plaanis samaks. Ka noores turumajanduses, mis äkitselt vahetas välja seitsmekümne aasta pikkuse plaanimajanduse, tagas punase partei taust eelisjärjekorras juurdepääsu.
Ametlikule positsioonile toetumise varjuküljeks oli pikaajalise perspektiivi puudumine, kuna kõik varad olid endiselt riigi omandis. Sel põhjusel kasutasid kõrgel kohal olevad valitsuse esindajad gaasi- ja naftatööstuses – gazovikid ja neftjannikid – endiselt ära oma positsiooni, et järk-järgult saada enda kätte nende varade formaalne omandus.
Moderniseerimise nime all võeti ette suurte ministeeriumite restruktureerimine, mis muudeti riigi bürokraatiat kiirendavateks riigiettevõteteks, mis annavad motiive ka enam turule suunatud tegevusteks. Kuid muutused toimusid salaja ning seadusetuse kaoses ja 1990ndate korrumpeerunud bürokraatias polnud keeruline kõige selle käigus ka enda huvisid rahuldada. Sellises olukorras oli nomenklatuuri poolt kingitud insaideri staatus hindamatu.
Nõukogude inimesed olid harjunud avaliku võimu suvalise rakendamisega ning ei eeldanud, et turumajanduses see kõik kaoks ja riigivõimu kätte jääks pelgalt otsuste tegemine. Seega ei olnud mõtet nende rahulolematusele liialt tähelepanu pöörata. Kellel oli kõrge positsioon ja mõjukad sõbrad nomenklatuuris võisid arvestada, et nende karjäär jätkub ka uues süsteemis, mis oli vastuhakuga toime tulemiseks halvasti varustatud. Kolm meest, kes sellega kõige paremini hakkama said, olid Viktor Tšernomõrdin, Rem Vjahhirev ja Vagit Alekperov – kõik väärt nomenklatuuri oligarhideks nimetamist.
Venemaa poliitiline eliit portreteerituna satiirilises televisioonisaates „Kuklõ“ 1997. aastal. Vasakult: Boriss Jeltsin, Viktor Tšernomõrdin ja Anatoli Tšubais. Taamal seisev Lenin ei paista just eriti õnnelik olevat.
Esimene