Samal ajal soovis Mihhas tugevdada oma austatud ärimehe positsiooni. Võltspassi kasutades kolis ta aastal 1994 Iisraelisse ning aasta hiljem Šveitsi. Ta ostis Genfi lähedal lossi, tema kaks last käisid erakoolis ja mees soovis hakata elama rahulikumat elu.
Kuid Šveitsi ametivõimudele ei meeldinud, et nende riik maffiabosse ligi tõmbas. Peale mitmes ülemaailmses tagaotsitavate kurjategijate nimekirjas figureerimist arreteeriti Mihhas 1996. aasta oktoobris Genfi lennuväljal. Tema vastu esitatud süüdistused puudutasid peamiselt rahapesu, kuid tema lossist leidis politsei läbiotsimise tulemusena kõike alates lutikatest kuni fiktiivsete firmade dokumentatsioonini.
Venemaal tõendite leidmine osutus raskemaks, kuid kõige keerulisem oli siiski sundida tunnistajaid tunnistama. Hulk potentsiaalseid tunnistajaid olid langenud hirmutavate mõrvade ohvriks ning teised said pidevalt tapmisähvardusi. Kui Šveitsi kohus lõpuks ligi kaks aastat hiljem algas, toodi allesjäänud tunnistajad kohtusaali kuulikindlates vestides.
Süüdistaja pidi leppima sellega, et süüdistab Mihhast mitmes väiksemas kuriteos, sealhulgas „kuulumises salajasse kriminaalsesse organisatsiooni“ ehk siis Solntsevo vennaskonda. Kui kohus lõpuks detsembris 1998 otsuse välja kuulutas, oli see sisuliselt õigeksmõistmine, välja arvatud süüdimõistmine kõige tähtsusetuimas. Mihhas oli pidevalt väitnud, et ta on ainult üks „lihtne ärimees“ ning tänas kohut öeldes „Te näitasite kogu maailmale, et selles riigis võib leida demokraatiat, seadusi ja õiglust“. Tegelikult peetakse seda otsust aga üheks kõige hullemaks seaduseväänamiseks, mis Šveitsi kohtus kunagi toimunud on. Kirsina tordil kaebas Mihhas Genfi kantoni tema vangisoleku aastate jooksul saamatajäänud tulu asjus kohtusse ja võitis.
Aastal 1999 oli Mihhas jälle vaba mees ning samal aastal hinnati Solntsevo vennaskonna suuruseks üle maailma umbes 5000 liiget. Kuid vennaskond, nagu Venemaa maffia üldiselt, üha vähenes, kuna organiseeritud kuritegevus oli 2000ndail liikunud võimukoridoridesse. Mihhas on uudiste teemaks olnud järjest harvem, hoolimata sellest, et teda on seostatud mitmete kuritegudega USAs ja mujal.27
KAPITALISMIS AKLIMATISEERUMINE
„Mis vahe on rublal ja dollaril?“ „Umbes üks dollar.“
Mõned on nimetanud varastel 1990ndail Venemaa majanduses toimunud muutumise protsessi kapitalismi revolutsiooniks – mis on põhimõtteline vastandus Venemaa 1917. aasta revolutsioonile, mille tulemuseks oli üle seitsmekümne aasta kestnud tsentraalne plaanimajandus. Kuigi kommunistide riigipööret nimetati Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks, korraldasid selle vaid mõned bolševikud ning revolutsiooni tulemuseks oli Venemaa majandusjõu arengu takistamine. Kapitalistliku revolutsiooni tingis algselt miljonite venemaalaste lootus, kes olid väsinud kommunistide süstemaatilisest riigi väärjuhtimisest. Kuid Nõukogude Liidu lagunemine ei pakkunud sugugi koheselt paremaid elutingimusi.
Uuel Venemaal oli vaesus suhteliselt ühtlaselt jaotunud ning andis väga teravalt tunda, kui ka vähesed sotsiaalsed garantiid, nagu toetused ja maksuvabastused, järk-järgult eemaldati. Valitsuse poolt tutvustatud „stabilisatsiooni programm“ võimaldas hindadel ja intressimääradel rekordtasemeteni tõusta ning kehtestada uusi ja koormavaid makse, kärpida Venemaa tööstuse maksusoodustusi ning samuti kaotas see praktikas viimased nõukogude heaoluühiskonna jäänukid.
Stabiilsus ei olnud koheseks tulemuseks ning seda polnud eeldanud ka majandusteadlased, kes arvasid, et ajutine langus on paratamatu. Stabiilsuse asemel oli Venemaa majandus varastel 1990ndail vabalangemise režiimis. Hiigelsuured eelarvedefitsiidid, mille keskmine oli perioodil 1993 kuni 1998 ligi kümme protsenti SKPst, sandistasid riigi finantse. Aastal 1995, peale nelja šokiteraapia aastat, oli Venemaa SKP poole võrra kukkunud ning oli elaniku kohta isegi madalam kui riikides nagu India ja Hiina. Sarnased arengud toimusid kogu Ida-Euroopas ning uuskapitalistlikud riigid tegid jõupingutusi turumajanduse rakendamiseks.
Paralleelselt langes ka elustandard, mis oli paljudel aastatel madalam kui liidu lagunemise perioodil. Poeriiulid olid väidetavalt juba aastaid tühjad olnud, kuid nüüd oli nälg muutunud suurele osale rahvast reaalseks riskiks.
Sel põhjusel segunes rõõm uuest vabadusest kibedusega pidevalt suureneva vaesuse osas. Kasvava rikkuse utoopiline visioon rahulikus demokraatias kadus kiiresti, lahustudes vaesesse ja ebaturvalisse Venemaa reaalsusesse. Nõukogude statistika kohaselt oli 1980ndate lõpus väga vaeseid inimesi vähem kui kaks protsenti rahvastikust. Vaesuspiir seati 30 dollarile inimese kohta kuus ning sellise võrdluspunkti põhjendus oli ausalt öeldes kaheldav. Kuid kasutades sama mõõdupuud 1990ndate keskel selgus, et enam kui pooled venemaalastest elasid allpool vaesuspiiri.
Töötus kasvas kiiresti üha suuremaks probleemiks, iseäranis kaitsesektoris, kui tehas tehase järel töö lõpetas. Nõukogude Liidu „mono-industriaalsed“ kompleksid, milles suured tööstused domineerisid täielikult terveid linnu, olid paljud piirkonnad muutnud liiga sõltuvaks ühest või paarist tööandjast, kes olid hammustanud endale liiga suure tüki. Meeleheitlikult üritati tootmist ümber reguleerida, kuid kvaliteet jättis tihti soovida. Näiteks üritati toota köögitarbeid tehases, mille spetsialiteediks oli varem olnud kõrgtehnoloogiline militaarvarustus. Vabrikutöölised võisid vaid pealt vaadata, kui seadmed tööta jäid.
Seitsekümmend aastat kommunistlikku võimu oli efektiivselt lõhkunud peaaegu kõik, millel oli mingigi seos majandusliku mõtlemisega. Kuigi Nõukogude süsteem pakkus väidetavalt viljakat aluspinda väikese suurusega ettevõtetele pidid inimesed siiski sooritama igasuguseid trikke, et elus püsida. Inimesed tegelesid põllumajanduse või vahetuskaubandusega, ning seda ei saanud uuskapitalistlikul Venemaal hõlpsasti reguleerida.
Sotsiaalsed probleemid olid teravnenud, sest Nõukogude süsteemis võtsid ettevõtted enda kanda sotsiaalse vastutuse oma töötajate ja nende perekondade eest. See hõlmas kõike arstiabist elamispinnani ja lastehoiust hariduseni. Kui ettevõtted seisid 1990ndate lõpus silmitsi finantsraskustega või läksid isegi pankrotti, ei olnud alternatiivset sotsiaalvõrgustikku, mis seda kukkumist pehmendanud oleks.
Gaidar ja Tšubais ei pidanud ennast niivõrd poliitikuteks kui majandusteadlasteks, keda juhivad fundamentaalsed ja vastuvaidlematud printsiibid. Kuigi nende majandusideed olid kaasaegsed polnud need poliitiliselt neutraalsed. Nende radikaalne kapitalistlik ilmavaade, isoleeritud töö, millest riigiduuma arutelud kaugel olid, ning kindel huvi puudumine oma sõnumit üldsusega jagada võõrandas mehed Venemaa rahvast ja nende reformide toetuse tase oli madal.
Salakauba konfiskeerimine Belgorodi tolliametnike poolt. Vohava töötuse kontekstis said paljud inimesed loota vaid ajutistele tööotsadele nagu näiteks konsulteerimine, valuutavahetus ning smuugeldatud kaupade müümine mustal turul. Selliste kaheldavate tegevuste miinuspooleks oli see, et need kõik võisid viia karmide karistusteni. Teisalt aga vähendas risk konkurentide hulka.
Peale ettevõtete töötajatele erastamise ning vautšerite erastamise esimest faasi oli 1994. aasta lõpus enam kui pool Venemaa majandusest erakätes. Paljudel venelastel oli raske mõista kogu toimuva eesmärki. Sugugi mitte kõik polnud veendunud, et massiline erastamine oli vaesuses virelevale Venemaale õige lahendus, vähemalt mitte sellisel viisil, kuidas seda praegu ellu viidi.
Paljud venemaalased olid iseäranis kriitilised ülimadalate hindade suhtes millega ettevõtted müüdi ja ei mõistnud, kuidas võib seda kõike demokraatia nime all ellu viia. Sõna demokraatia omandas kiiresti vääramatult negatiivse tooni ning Tšubais kuulis iseennast demokraadiks sõimatuna, kui ta osales aprillis 1992 ühes esimestest erastamistest. Venelased hakkasid peagi rääkima dermokratijast, mida võib üldjoontes tõlkida kui „nonsess-kraatia“, sest esialgseteks demokratiseerimise vahetuteks tagajärgedeks olid süvenev vaesus ja poliitiline kaos.
Valitsus arvas, et pikaajalise