“Ma lähen jala,” kostis Petrov. “Saame seal kokku. Isoleeri kuriteopaik.”
Petrov istus veel mõne hetke köögis. Mingil põhjusel – vist ikka äsjase uudise mõjul – rändasid tema mõtted tagasi vanaisa Gannõka juurde, kes oli oma polaarjoonetaguses põhjapõdranahkadest telgis suremas. Petrov vaatas tahtmatult aknalaua poole, kus ta hoidis põhjapõdranahast trummi, mille vanaisa oli talle lapsepõlves kinkinud ja mida ta polnud aastaid puudutanud. Gannõka pajatas, kuidas võlutrumm oli tehtud välgutabamuse saanud puust, millele siis tõmmati põhjapõdranahk peale. Samast puust oli Gannõka 1930. aastatel meisterdanud oma šamaanitrummi. Petrov tõusis püsti ning astus akna alla. Ta haaras trummi ja pööras seda käes. Siis põristas trummi, nii et sellelt lendas tolmu. Ta otsustas, et tahab oma vanaisa veel viimast korda elusana näha.
Petrov läks laua juurde tagasi, jõi tee lõpuni ning määris ülejäänud kalasodi teisele leivakäärule. Ta pesi hoolikalt käsi, nööpis pintsaku kinni, pani vormimütsi pähe ning sõitis haiseva kuselaigulise liftiga maja esimesele korrusele.
Pärast majast väljumist tuli tal kõndida vaid kümmekond minutit ning ta oli enne päral, kui Temov oleks jõudnud sireenide huilates talle politseiautoga vastu tulla.
Paneelmaja pragunenud betoonist sissepääsu juures oli väike rahvasumm. Oli mustade sallide ja poekottidega vanu naisi, üksikuid pesemata mudilasi, paar noorukit, kes vahtisid maha ja tagusid jalaga betoonipuru, käed taskus.
“Kus?” esitas Petrov trobikonnale vaikselt küsimuse.
Üks baba’dest, eidekestest osutas sõnatult põiktänavale, kuhu koguti prügi. Konteinereid ei tühjendatud just sageli.
Siis jooksis Petrovi juurde Temov. Paistis, nagu noor miilits tahaks rahumeelsed elanikud eemale tõrjuda, justkui nood hakkaksid kohe mürglit tegema. Ent leitnandi tõsimeelne hoiak mõjus noormehe kätteõpitud upsakusele heidutavalt.
“Too linti,” käskis Petrov teda.
Temov kõndis auto juurde tagasi.
Paneelmaja ei asunud jõesadamast eriti kaugel, õigupoolest vaid paar tänavat eemal. See sarnanes väga Petrovi kodumajaga, oli lohakalt ehitatud viletsatest materjalidest, mida veelgi rikkusid äärmuslikud temperatuurid, mis talvel võisid langeda alla -45 kraadi, ning selle servad olid täis meelemürkide küüsi langenud elanike mustust ja rämpsu.
Petrov seadis sammud mööda rõsket põiktänavat. Oli hakanud tibutama. Ta kahetses, et polnud mantlit selga pannud. Siinses hämaras majarägastikus ei märganud ta kohe päikese kadumist.
Kui ta jõudis põiktänava lõppu, enne kui pilgeni täis prügikonteinerid tõkestasid tema tee, nägi ta laipa. Mehe surnukeha lamas selili.
Petrov põlvitas surnud mehe kõrvale. Ta uuris surnut kiirustamata ja tähelepanelikult, nagu see võiks kohe ellu ärgata.
Kõigepealt täheldas Petrov, et laiba riided on küll porised, aga kvaliteetsed ja seega ei või ta olla kohalik elanik. See oli selge. Ta lükkas mehe ülahuule tagasi. Neid hambaid oli küll piiri taga tohterdatud. Seega mõni rikas venelane. Siis pistis ta parema käe mehe kaela ja betooni vahele. Kaelas oli kuuliauk ja tulistatud oli lähedalt – auku ja selle kõrbenud servi oli hästi tunda. Nähtavasti mõrv. Krasnojarski maffia öötöö. Meest tulistati selja tagant ning siis tassiti ta võõra maja prügikonteinerite ette selili lamama. Keset ööd. Mõrva umbkaudse toimumisaja selgitab ekspertiis.
Petrov pööras põlvitades ringi, et tagasi vaadata.
Mingil põhjusel, mida ta ei suutnud endale seletada, tahtis ta teada, kas teda jälgitakse. Aga kedagi polnud. Ta kuulis üksnes põiktänava teisest otsast, nurga tagant, Temovi kamandamist. Kuna Petrov ei hoidnud seersanti enam tagasi, siis oli tema ametlikul agressiivsusel vaba voli.
Petrov asus taas laiba juurde. Ta torkas käe mehe vihmamantli alla ning võttis kallihinnalise tviidpintsaku taskust välja lennukipileti. Tegemist oli lennuga, mis viis Norilskist Krasnojarskisse. Pilet oli eilsest pärastlõunast. Järgmisena õngitses ta taskust välja mustas nahkümbrises passi. Ta tiris passi ümbrisest välja ning kaane järgi mõistis kohe, et see pole Vene oma. Ilmselt oli surnu Euroopa Liidu kodanik. Siis jõudis ta viimasele leheküljele. See andis uut mõtlemisainet. Mõrvaohver oli võõramaalane, selge see. Aga samuti oli ta professor. Ta talletas oma mällu nime Günther Bachmann, ja hukkunu kodumaa, Saksamaa. Professor? Mõistagi, Saksamaal oli ju igaüks doktorihärra või professorihärra.
Niipaljukest oligi siis laiba juures teisiti. Jõukas võõramaalane Krasnojarski kõige vastikuma, räpasema ja vaesema rajooni ühel põiktänaval. Ta pistis passi nahk-ümbrisesse tagasi ning asetas koos lennukipiletiga mehe tviidpintsaku taskusse.
Kui Bachmanni tapja oli passi paika jätnud, oli selleks oma põhjus. Mustal turul oleks ju passi eest saanud ränka raha. Tõenäoliselt ei osanud tapja välismaist passi maha ärida – see oli kõige lihtsam seletus. Nii et äkki see polnudki maffiamõrv. Maffia oleks ju osanud Euroopa Liidu passi eest head raha võtta. Võib-olla oli Saksa professori tapnud hoopis mõni algaja õiguserikkuja. Võib-olla eksis Bachmann teelt, rööviti paljaks ja tagatipuks löödi maha. Ehk oli süüdlane jäljendanud maffia teguviisi.
Nüüd kükitas Petrov laiba juures. Kui laibale oli alles jäetud pass, siis kindlasti varastati sakslase taskust kogu sularaha. Petrov tuhnis pintsaku teises salataskus ning võttis välja kulunud rahatasku. Ta tegi selle lahti ning see oli tõepoolest tühi: mitte ühtegi eurot, kopikat ega senti. Krediitkaardid olid samuti puudu, aga laibal polnud märkigi, et ohvrit oleks PIN-numbrite kättesaamiseks piinatud. Arvatavasti oli piisanud lihtsalt hirmutamisest ja lubadusest teda ellu jätta, kui ta kuuletub. Ilmselt oli keegi – mõrtsukas? – taskud läbi sorinud, aga paistis, nagu ta oleks olnud kõigest taskuvaras – võib-olla isegi seesama anonüümne helistaja. Igal juhul oli see keegi kohalikus allilmas nii tähtsusetu, et ta ei teadnud, mida passiga peale hakata ega söandanud seda endale võtta.
Petrov küürutas ikka veel surnukeha kohal. Ta libistas käega üle mantli ja pintsaku, alustades revääridest. Seejuures ta täheldas, et pintsaku vooder oli asjatundlikult lõhki lõigatud. Kui ta oli reväärid üle vaadanud, siis kompis pintsakuvarrukaid, – õlgu, – esist ja alumisi servi. Kõik olid väga terava asjaga, tõenäoliselt žiletiga katki lõigatud. Ta asus mehe pükste juurde ning vedas käega mööda püksisääri üles-alla, kuni ta katsus läbi tekstiili mehe hargivahet. Ta täheldas, et ka püksid olid osavalt lõhki lõigatud. Need olid vooderdatud siiditaolise materjaliga. Seegi oli veider.
Petrov ajas huuled prunti ning võttis kokku, mis tema ees oli: välismaalane, kes oli eelmise päeva pärastlõunal saabunud edasi-tagasi piletiga Norilskist Krasnojarskisse, kelle passi polnud varastatud, küll aga raha ja krediitkaardid; otselasust tekkinud kuuliauk kuklas, mis viitas hukkamisele; ja mehe rõivad olid millegipärast lõhki lõigatud. Näis, et Bachmanni tapja oli otsinud midagi, mis oli nutikalt ära peidetud, midagi välismaisest passist kaugelt väärtuslikumat või olulisemat. Kas mõrvar või mõrvarid leidsid, mida otsisid? Või jäi see kaotsi? Petrovi teine versioon, et mingi narkar ja taskuvaras oli toime pannud juhusliku tapmise, kaotas veenvuse, just nagu eelmine, maffiavariant.
Ta heitis taha uue pilgu. Ka nüüd ei jälginud teda keegi.
Nüüd ta märkas, et professori kingapaelad olid lahti. Ta oletas, et ka kingad olid maksnud ränka raha. Ta võttis need surnud mehel jalast ning kõigepealt