Enne pimeduse saabumist oli ta hoidnud jõe äärde, kus Vassili tuttava sõnul oli ruumi rohkem. Seal oleks teisigi inimesi ja autosid – isegi politseiautosid –, millest oleks oodata veidigi kaitset. Jõekallas viiks lausa Ameerika hotellini välja. Seal ootasid korralik valgustus, kokteilibaar, tümpsumuusika, naeratavad inimesed ning telefoniühendus Saksa saatkonnaga.
Jõe äärest oli ta lahkunud jälitaja vältimiseks. Äkki peaks ta ära jooksmise asemel siin ümber pöörama ning surmale näkku vaatama. Parem surmale otsa vaadata, kui üllatusrünnakut esile kutsuda.
Talle tuli nutt kurku. Nüüd teadis Bachmann, et oleks pidanud end üles andma, kõik üles tunnistama, reetma oma sõbra ja kunagise kolleegi professor Vassili Krjutškovi, paluma Vene riigilt halastust, loovutama süüdistusmaterjaliga kingad ning vangi minema. Kui ta ainult oleks leidnud politseiniku või lausa mõne MVD, Vene siseministeeriumi lurjuse või siis ehtsa KGB ohvitseri, kellele tõendusmaterjal üle anda. Bachmann oleks neile loovutanud kõik, et ise pakku pääseda, isegi tütre ja naise.
Professor seisatas, keeras ringi ning märkas teise vilkuva tänavalaterna all helkimas koera rihma ning eluka taga pöetud peaga mehe saabastes jalgu. Bachmann suutis vaevu hingata. Ta võbises üle kere ja samm vääratas. Siis tundis ta rinnus tohutut plahvatust; ta komberdas veel paar sammu, aga siis langes põlvili betoonile.
Ta liigutas ennast, tundis rinnas talumatut valu ning vaatas tõtt silmadega, millest kiirgas tigedust. Kollaste irevil hammastega koer sikutas rihma, et talle kallale tungida. Bachmannile viirastus, nagu kuuleks ta koeraomanikku naermas.
Ta adus ka midagi muud: külma metalli oma kuklas. Aga pärast rindkere lõhkemist ei pääsenudki uus plahvatus tema meelteni. See lömastas tema esimese kaelalüli, irrutas seljaaju ajutüvest ning koos tema eluga tõmbas kriipsu peale kõikidele tema kaunitele unelmatele. Professor Bachmann prantsatas näoli rentslisse.
Esimene peatükk
Neli päeva enne seda, kui professor Günther Bachmann langes põlvili, tervitades oma surma, lähenes Mongooliast Vene piirile, mis jooksis läbi järskude mägede, kolm meest ja üks naine. Kaheksasada kilomeetrit Krasnojarski linnast lõunas peletas piir juba oma väljanägemisega eemale igaühe, kes rumalast peast või hulljulgusest soovis seda ületada, ammugi siis veel ebaseaduslikult. Naine, Anna Resnikov, oli mõistagi vaprate killast.
Nüüd, mil maikuule järgnes juuni, oli lumi Põhja-Mongoolia voogavatelt rohumaadelt sulanud, aga ööd olid ikka jäised ning kõrgustesse pürgivad Tuva mäed, mida lumi kattis aasta ringi, avaldasid oma looduslikus olekus igale ligitikkujale heidutavat mõju.
Ent Anna Resnikov polnud harilik piiririkkuja. Tegemist polnud salakaubavedajaga, kes toimetab Venemaale odavaid Hiina elektriseadmeid ega kütiga, kes jahib haruldasi metsloomi, et saaki Hiina rahvameditsiini uskujatele maha ärida, ega isegi mongoollase harjunult diskreetse külaskäiguga oma Vene piiri taga elavate hõimuvellede juurde. Käsil oli puhtalt spionaažiakt ning selleks oli möödapääsmatu ületada piir ebaseaduslikult. Anna Resnikov – kuni oma viie aasta taguse Läände-pagemiseni KGB polkovnik Anna Reznikova – oli teel Siberisse. Selle operatsiooni mõtles välja, kavandas, finantseeris ja pidas isegi oma CIA tuttavate eest salajas Burt Miller, ekstsentriline miljardär, kunagine CIA agent ning nüüd maailma suurima eraluurefirma Cougar Intelligence Applicationsi juht. Luureringkondades väitsid teadjamad tegelased Burt Milleri kohta, et ta töötas CIA-s ainult senikaua, kuni sai selle enda kasuks tegutsema. Inimesed Washingtonis, kes teda pelgasid või lausa vihkasid, kinnitasid, et CIA on mandunud tühipaljaks ripatsiks tema enda võimsa eraluurefirma ning relvatarnija Cougari küljes. Piiriületamise ööks oli Anna töötanud Milleri juures üle kolme aasta. See partnerlus, naise jaoks vaid ametialane, aga mehele ka isiklik, tuli Washingtoni poliitikute ja spioonide koorekihis alatasa jutuks. Mõned teadsid rääkida, et Anna üksnes meenutas Millerile tema enda pöörast edu, millega ta oli uhkeldanud noorest peast, Ameerika salakuulajana Kesk-Aasias. Teised väitsid, et Anna oli mehele rohkem tütre moodi, lausa võimalik pärija. Veelgi küünilisemad inimesed kirtsutasid nina ja kinnitasid, et naise võrratud oskused ja teadmised kujutasid endast järjekordset kullaauku, mille Burt vääramatu vaistuga avastas. Ent need, kes seisid Millerile kõige lähemal, rõhutasid, et Anna Resnikov oli lihtsalt parim salaagent, keda Burt oli enam kui viiekümneaastase luuretöö käigus tundma õppinud. Naine olevat pälvinud mehe imetluse ühena väga vähestest, kes olid teda ennast ületanud.
Nad läbisid ikka veel Põhja-Mongoolia steppi, aga mäed polnud enam kaugel. Piirivalvepatrulle polnud ees näha, vähemasti Mongoolia poolel mitte. Mercedese mootor, mis äsja oli monteeritud päevinäinud jifeng’ile, Hiina sõjaväe veoautole, kulges sõjateel vähese vaevaga. Sillutamata tee, millel veoauto rappudes sõitis, möödus parajasti Uvsi järvest ida poolt. Sügavamatesse teeaukudesse olid tekkinud õhukese jääkaanega porilombid, mis hõbedases kuuvalguses tuhmilt helkisid, aga muidu oli tee üsna kuiv.
Tee suundus üle väikeste küngaste ülesmäge. Pimedas varjas rohtukasvanud kink veoautos sõitjate eest ülejäänud tee ära. Veoauto kastis olid kaks Ameerika eriväelast, kelle Cougar oli palganud, aga kabiinis istusid Anna ja Larry, kes nüüd oli juba kolm aastat olnud naise juhendaja ning salajane imetleja. Larry oli ainus, kelle hoolde Burt Miller söandas Annat usaldada. Kolmekümnendate eluaastate lõpus, naisega ühevanusena, oli Larry olnud SEAL, seejärel aga CIA välitöötaja, kuni Miller ahvatles ta riigitöölt Cougari teenistusse, nagu ta oli varem teisigi värvanud. Miller oskas alati kõige paremaid töötajaid üle võtta, selles olid tema kiitjad ja laitjad ühel meelel.
Veoauto kabiinist nägid Anna ja Larry igivanu Mongoolia kalmukünkaid, kurgaane, mis tumedana sopistusid lillakasmusta taeva taustal, mida ilmestasid kirkad tähed. Rohtlat võis pigem aimata kui näha. Tihe rohuvaip õõtsus sadade kilomeetrite ulatuses igas suunas. Päevavalgel meenutas rohumaa lausa lainetavat merd. Puhus kerge tuul, mille jaheduse nautimiseks nihutas Anna kabiini akent seitse sentimeetrit. Naine vaatas välja, justkui nuhutas õhku.
Larry keeras laia rööpa vältimiseks rooli. Vaikne uhiuus mootor tõmbas vana koleda veomasina järjekordse künka otsa ning seejärel orgu tagasi. Veoauto esilaternad ei põlenud, aga nelja tunniga olid mehe ja naise silmad pimedusega kohanenud. Larry nägi kummalgi pool punakat teeperve. Eespool võtsid lumega kaetud mäetipud järjest selgemaid piirjooni. Tuva mäed, kus Mongoolia asendus riigipiiri ja seejärel Venemaa endaga, kerkisid teisel pool lagedat steppi üha kõrgemale.
Larry vaatas Annat üle alpinistikoti, mis lebas veoauto keskmisel istmel. Naine oli põlved üles tõstnud ja käed nende ümber põiminud. Tema pikk selg oli kergelt kõveras – niiviisi kükitades meenutas ta mehe arvates hurdakoera, kes varitseb vaid õiget hetke, et ulukile järele karata.
Naine oli juuksed lühikeseks, kõige enam kolme sentimeetri pikkuseks lõiganud ja mustaks värvinud, nii et mees nägi mustas öös tema luigekaela valendamas. Naine kandis ronimisvarustuse peal paksu lambanahkset pihtkuube. Seljakotile oli heidetud kulunud pruun nahkmantel. Seljakotiga jagasid istet tugeva ronimisköie puntrad ja karabiinid, ronimisvöö, jääkirka ja – kruvid ning vööriie. Seljakott ise sisaldas vaid kõige hädatarvilikumat: magamiskotti, toitu ja vett ning naise lemmikrelva, Thompson Contenderit. Selle 46 sentimeetri pikkune toru oli hea sihikuga ning naine võis sellega iga mehe kahesaja meetri pealt siruli tõmmata.
Larry pööras pilgu teele tagasi. Mõnikord ta adus, et seirab naist viisil, mis ei sobi kohe kuidagi tööga kokku. Pärast kahte aastat, mil nad olid Vene mõjusfääris üheskoos tegutsenud, oli mees valmis naise eest kasvõi surema. Aga seekord läks Anna esimest korda pärast poolte vahetamist päriselt Venemaale ja Larry oli mures.
“Seal see ongi,” kõneles Larry, osutades ettepoole, “nende kahe mäeharja vahel.”
Aga Anna ei pööranud pilku ei tema ega mägede poole.
Kaks hallikasvalget tippu, mis tähistasidki mägedes piirijoont, ilmusid nende ette. Taevas meenutas värvi poolest mõne tontliku ja kalgi preestri rüüd.
“Mäekuru