Kui Hitler 1933. aasta jaanuaris riigikantsleriks sai, õnnestus tal kommunistid parlamendist välja lülitada ja seal läbi suruda otsus, mis andis talle neljaks aastaks diktaatorlikud volitused. Seda võimu ei andnud ta enam käest.
Kogu Euroopast kadus turvatunne. Natsionaalsotsialistide välispoliitiline siht oli Versailles’ rahulepingu revideerimine ja Suur-Saksamaa rajamine, millega peale kõigi sakslastega asustatud alade oleks liidetud veel suuri maa-alasid Ida-Euroopas. Selle poliitika alustuseks lahkus Saksamaa 1933. aastal nii desarmeerimiskonverentsilt kui ka üldse Rahvasteliidust. Desarmeerimiskonverentsile andis Saksamaa samm surmava hoobi ja see ei tulnudki enam kunagi kokku. Rahvasteliit oli abitu ja liitlaste hoiak äratas kartusi. Inglise peaminister Chamberlain andis natsidele 1938. aastal Münchenis oma õnnistuse Tšehhoslovakkia allaneelamiseks. Ja Nõukogude Liit, kel oli Tšehhoslovakkiaga sõjaline leping, ei liigutanud liitlase abistamiseks sõrmegi. Nii hävitas Saksamaa tollase Euroopa demokraatlikema riigi. Eesti ja Soome kohale tõusid rasked pilved.
Eesti valitsus tegi iseseisvuse kaitseks mida suutis. Ta kuulutas 1938. aastal Eesti suurriikide jõukatsumise suhtes neutraalseks, olles valmis kaitsma oma neutraalsust sõjalise jõuga. Aastal 1932 oli ta sõlminud Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu, mida 1934 pikendati 1945. aastani. Samasuguse lepingu sõlmis Eesti valitsus 1939. aastal Saksamaaga.
1939. aastal tulid ärevad teated. Prantslased ja inglased alustasid Nõukogude Liiduga läbirääkimisi sõpruslepingu sõlmimiseks, mille puhul Nõukogude Liit nõudis õigust okupeerida sõja korral Baltimaad. Liitlased olid nõus seda tingimust täitma, lahkarvamusi tekitas vaid viis, kuidas seda tehtaks. Prantsusmaa oli tingimusteta nõus, kuid Inglismaa soovis, et enne küsitaks Balti riikide nõusolekut. Siiski oldi jõutud juba niikaugele, et kindralstaapide juhid arutasid lepingu üksikasju. Ent äkitselt läbirääkimised katkesid, sest Nõukogude Liit oli mänginud kahe otsaga mängu. Ta oli pidanud samaaegseid läbirääkimisi nii Prantsusmaa ja Inglismaaga kui ka sakslastega. Sõpruslepingu sõlmis ta Saksamaaga, sest too pakkus soodsamaid tingimusi. Nii sõlmisidki natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa liidu ning tegid seda Baltimaade ja teiste Nõukogude Liidu naaberriikide kulul. Avalikus lepingus, millele kirjutasid alla Nõukogude Liidu välisminister Molotov ja Saksa välisminister Ribbentrop, ei olnud Balti riikidest sõnagi, kuid lepingu salajane lisaprotokoll kuulutas nii Balti riigid kui ka Soome Nõukogude Liidu võimupiirkonda kuuluvaks. Ehkki sellest avalikult juttu ei olnud, seda aimati.
Poolakate hirm saab tõeks
1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat ja alustas sellega Teist maailmasõda. Oma uue, soomusvägede ja õhujõudude koostööle rajatud taktikaga lõid sakslased kõikjal kiiresti rindesse sügavad kiilud ning sulgesid Poola väed kahte kotti. Üks neist moodustus Vislast lääne pool Kutno ümbruses. Sakslaste siht oli haarata kotti Varssavi ja niimoodi sõda lõpetada. 17. septembriks, kui Nõukogude Liit Poolat selja tagant ründas, olid sakslased selle sihi saavutanud ja jõudnud Lvivi–Brest-Litovski–Białystoki joonele. Sealt tõmbusid nad aga vastavalt venelastega sõlmitud kokkuleppele juba 20. septembril tagasi. Nõukogude Liit oli saanud endale Poola idaosa.
Leian Eesti filmiarhiivist dokumentaalkaadrid, kus Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit peavad pärast Poola jõhkrat puruks litsumist Brest-Litovskis sõjaväeparaadi. Vaatan vanalt filmikaadrilt ilusat veel purustamata majadega linna. Inimesi pole tänavatel eriti näha, ainult võimsad tankid ning saksa ja vene sõdurid. Kõigil on rahulolev võitjailme. Ajaloodokumentidest loen, et ühist paraadi juhtisid Saksamaa kindral Heinz Guderian ja Nõukogude Liidu kindral Semjon Krivošein. On filmikaadreid, kus vene kindral õnnitleb tugeva käepigistusega saksa kindralit ja kutsub teda pärast seda, kui sakslased Inglismaa üle võidu saavutavad, Moskvasse külla. Mõlemad kindralid olid 1929. aastal Kaasani lähistel (NL-i territoorium), kus Guderian kuulus saksa ohvitsere välja õpetava tankikooli inspektsiooni. Minu isa, kes teenis 1950-ndate alguses seal kandis Nõukogude sõjaväes aega, mäletab seda poolakatelt ära võetud endist Ida-Poola trööstitut meesteta linna. Just nii ta ütles, „meesteta linna”, sest mehed olid viidud vangilaagritesse või muud moodi hävitatud. Seda piirkonda ei tohtinud enam nimetada Poolaks, see oli nüüd Lääne-Ukraina.
Leian arhiividest filmikaadreid, kus Nõukogude Liit saadab Hitlerile vilja ja naftat. Suured tsisternid ja vagunid liiguvad Saksamaa poole. Venemaa oli Saksamaale Lebensraum (eluruum), kust pidi tulema tooraine, nafta, gaas ja kivisüsi. Mõnedes filmikaadrites ajavad natsid vallutatud Poola aladel kohkunud vanu juute kodudest välja ja viivad neid püssimeeste saatel läbi linna. Juudid vaatavad suurte heitunud silmadega kaamerasse, nad vaatavad mulle arhiivifilmilt otsa. Kaadrid kulgevad minust mööda: ootamatust roimast heitunud ja šokis poolakad vanglate ees, kus on piinatud nende lähedasi. Katõni massihaud tapetud Poola ohvitseridega. See sarnaneb mis tahes massihauaga tänapäeva maailmas, sama sandistamiskäekiri üha uuesti ja uuesti. Kõdunevate laipade taskutes on alles perekonnafotod… See on sõda, mis vaatab filmikaadritelt vastu laipade surma täis silmakoobaste kaudu. Sõda rebib tükkideks. Maastik surnutega loob atmosfääri, mis mõjub vapustavalt. Euroopa on vajumas kaosesse.
Loen ühe Eesti diplomaadi mälestustest, et pärast Poola riigi purustamist kutsuti kõik neutraalsete riikide Saksamaa-suursaadikud kokku ja korraldati neile ekskursioon moodsa tehnikaga hävitatud Poolasse. See, mida diplomaadid näha said, vapustas neid ja tekitas õudu. Ja kusagil olid Poola naiskodukaitsjad, kes uskusid, et sõda saab ära hoida.
Viimane rahusuvi 1939
Kõigil neil sõjaeelsetel ärevusaastatel oli väikeriikidele oluline oma rahvusvahelist mainet hoida ja kujundada. Tehti filme ja püüti kutsuda välisajakirjanikke oma riigist artikleid kirjutama. Enne sõda valmis Eesti välisministeeriumi tellimusel režissöör Theodor Lutsu pikk ja põhjalik dokumentaalfilm Eestist ja keegi ei aimanudki, et paari aasta jooksul see väikeriik hävitatakse.
Kui Soome sai 1938. aastal teada, et 1940. aasta olümpiamängud toimuvad Helsingis, õhutas see soomlastes optimismi ja andis Soome välisministeeriumile hea võimaluse oma riiki rahvusvaheliselt reklaamida. Soome riigi tutvustuskampaaniasse kavatseti kaasata ka Lotta Svärd, kes pidi olümpiamängude külalisi võõrustama ja korraldustöös osalema. Olümpiamängud jäid ära, sest siis, kui need pidid toimuma, möllas Euroopas juba sõda.
Talvesõja künnisel saabus Soome välisministeeriumi kutsel Helsingisse maailmakuulus Denise Bellon (1902–1999), prantslaste tunnustatud ajakirja Match fotograaf. Siis ei arvatud veel, et see on Euroopa viimane rahusuvi. Belloni tollast sõnumit Soomest prantslastele meenutab 2008. aastal Soomes avaldatud raamat „Õnnelik maa. Soome augustis 1939”, mis sisaldab peale Belloni fotode ka kaasaegsete mälestusi koos tollaste asjatundjate kommentaaridega. Soomes elav prantsuse ajaloolane Lois Clerc kirjutab, et juba sama aasta augusti lõpus sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu, mille salaprotokollis lepiti kokku huvipiirkonnad. Nõukogude Liit nõudis, et väikesed Baltimaad loovutaksid sõjalisi tugikohti, 1. septembril ründas Saksamaa Poolat ja 30. novembril Nõukogude Liit Soomet. Enne kui Soome sõtta tõmmati, kohtus fotograaf peaminister A. K. Cajanderiga, Risto Ryti, marssal Mannerheimi, Jean Sibeliuse, Väinö Aalto ja F. E. Sillanpääga.
Raamatus saab näha Matchis 1939. aastal ilmunud fotosid poliitikutest, sportlastest, sõduritest, lotta’dest ja tavalistest inimestest nende argielus sõja künnisel. 1939. aastal võtsid prantslased selle fotoreportaaži suure huvi ja sümpaatiaga vastu.
Soomlased olid sõja eelõhtul välismaale informatsiooni jagamisega ettevaatlikud, kuid prantslased püüdsid ise soomlaste olukorda mõista. Nende silmis oli Soome marginaalne veetlev maa. Samad liberaalsed ringkonnad, kes olid Soomet Esimese maailmasõja ajal kritiseerinud, et ta tahab Vene impeeriumist eralduda, olid nüüd võlutud väikesest, erapooletust ja rahuarmastavast riigist, kes tegutses aktiivselt Rahvasteliidus ja oli ühe esimesena maailmas andnud naistele hääleõiguse. Prantsusmaa konservatiivsemad ringkonnad omakorda kritiseerisid Soome demokraatia nõrkust ja selget saksameelsust, teisalt veetles neid Soome kommunismivastasus ja vanaaegsus. Soome ise püüdis luua Prantsusmaal oma suhete kaudu ettekujutust, et kuigi oldi kommunismi vastu, ei tähendanud see Saksa mõjutustele allumist. Denise Bellon kirjutas 1940. aastal: „Samal ajal