Sama aasta 11. augustil kutsuti Eesti Naiskodukaitse naised Poola presidendi vastuvõtuks Tallinna, naised tundsid end meestega võrdselt väärtustatuna.
Hiljem andis valitsus Naiskodukaitse naistele tähtsa ülesande aidata puudust kannatavaid lapsi ja perekondi. Naised käisid Tallinnas läbi 8000 perekonda ja 200 perekonnale määrati riigi toetus.
Kuidas tegutseda maailmas, mida juhivad mehed?
Kahe sõja vahel toimus maailmas emantsipeerumine. Peale Naiskodukaitse ja lotta-organisatsiooni loodi nii Eestis, Soomes kui ka mujal Euroopas vabatahtlikkuse alusel rohkemgi naisorganisatsioone.
Naisorganisatsioonide põhieesmärk oli eelkõige murda ajalooline tava, et naise koht on seotud kolme K-tähelise saksa sõnaga: Kinder-Küche-Kirche (lapsed, köök ja kirik).
Mari Raamoti mälestustest loeme, et 1931. aastal hakkas meestest koosnev Kaitseliit naiste avarat põhikirja piirama. Uuest põhikirjast oli käinud ebameeldiva nõudmisega läbi Kaitseliidu õigus panna Naiskodukaitse vastuvõetud otsustele veto.
Samamoodi pahandas naisi see, et Kaitseliit nõudis endale õigust heita põhjust teatamata Naiskodukaitsest välja isikuid, kes neile ei meeldi.
Et Naiskodukaitse tööle niisugustes oludes tuge saada ja lahendust leida, võttis Mari Raamot ühendust Soome Lotta Svärdi juhatusega, kes oli tegutsenud kümme aastat ja kellel oli rohkem kriisiolukordadest välja tuleku kogemusi. Soome naised kutsusid Eesti naiskodukaitsjad Tuusula ohvitseride kooli juures toimunud suvekursustele. Ühtlasi korraldati Tuusulas Eesti Naiskodukaitse tööd kajastavate filmide õhtu. Jagati kogemusi, kuidas rasketes konfliktiolukordades väärikaks jääda ja end kehtestada. Soomlaste naisteorganisatsioonis oli tollal 50 000, eestlaste omas 10 000 liiget.
Soomlaste eeskujul korraldati järgmise aasta suvel Jäneda põllumajanduskoolis naiskodukaitsjate suvekursused. Jäneda kursustel otsustati, et tuleb koostada sanitaarkäsiraamat. Selle kohustuse võttis endale Tartu Tervishoiumuuseumi juhataja dr Voldemar Sumberg. Siingi oli saadud ideid Soome lotta’delt, kes olid võtnud sanitaarküsimused oma esmaseks ülesandeks. Varsti antigi välja eestlaste sanitaarkäsiraamat ja sellest tehti kolm trükki, millega hariti rahvast tervislikult elama ja oma elu hoidma.
Peale selle korraldati Jänedal rahvatantsu-, laulmis- ja võimlemiskursuseid. Sellest koolitusest võttis osa 230 naist ja ehk 75 protsenti neist olid rahvavalgustajad – õpetajad. Esindatud oli iga maanurk.
Aukülaliste hulgas olid Eesti naiste tuntumad kujud, kes olid liitunud selle organisatsiooniga – helilooja ja dirigent Miina Hermann (Härma), luuletaja Anna Haava, ooperilaulja Aino Tamm, Paula Brehm, Marie Reisik – ja Leeni Vesterinen Soomest.
Kursusi peeti ka Väimelas, neist võttis osa ka Läti naiskodukaitse esindus.
Kursuste lõpupäevil tuli kohale Soome lotta’de delegatsioon, igast ringkonnast üks esindaja – kokku 30 naist.
Naistele korraldasid piduliku vastuvõtu Eesti kaitseminister August Kerem ja Soome suursaadik.
Väimelas peetud Naiskodukaitse kursustest võtsid osa ka Läti naiskodukaitsjad ja 30-liikmeline Soome lotta’de delegatsioon.
FOTOD: EESTI NAISKODUKAITSE ARHIIV
Raudteevalitsus võimaldas naistel sõita eravagunites tuliuute tekkide ja voodipesuga Narva. Koos käidi Vene piiril ja vaadati neid kohti, kus Soome vabatahtlikud olid Vabadussõja ajal 1918–20 olnud abiks vaenlast välja ajamas. Siis koguneti Vabadussõjas langenute mälestussamba ümber ja lauldi ühiselt Soome ja Eesti hümni, mis oli meloodialt sama mõlemal riigil.
Samal aastal tähistati Estonia konterdisaalis suurejooneliselt Eesti Naiskodukaitse juhi Mari Raamoti 60. sünnipäeva, millest võtsid osa nii Eesti haridusminister kui ka kindral Johan Laidoner.
Piduliste hulgas oli ka Soomest Lotta Svärdi esinaine ja kolm naissaadikut ühes Soome kaitseliidu ehk Suojeluskunta esindajatega. Soome sõbrad autasustasid Mari Raamotit Soome presidendi Svinhufvudi ülesandel Valge Roosi ordeniga.
1935. aastal pöördusid juba Prantsuse ja Ungari naised Eesti Naiskodukaitse poole palvega jagada näpunäiteid organisatsiooni loomiseks.
Aino Kuusinen Eesti riigi hävitamiskatse tunnistajaks
Eesti demokraatliku riigi hävitamise plaani jälgis Nõukogude Venemaalt sel ajal Kominternis töötanud soome kommunist Aino Kuusinen.
Ta oli jätnud maha oma esimese abikaasa, raudteevalitsuse inseneri Leo Sarkola ja lahkunud 1922. aastal Soomest Nõukogude Venemaale, et järgneda oma armastatule, tuntud punasele soomlasest riigimehele Otto Wille Kuusinenile. Moskvas töötas ta mõnda aega Kominternis, mille sekretäriks tema uus abikaasa oli määratud. Kuusineni tööülesannete hulka kuulus Kominterni suuniste ja eeskirjade koostamine.
Hiljem siirdus Aino Kuusinen Nõukogude Venemaa sõjalise luure GRU teenistusse. Haritud ja keeleoskaja naisena pandi ta Kominterni huve teenima kõikjal maailmas, kuni saadeti Stalini sunnitöölaagrisse Gulagi. Ta oli hoiatanud Ameerika soomlasi kolimast Ida-Karjalasse, millest Nõukogude Venemaa oli lubanud teha „paradiisi”. Tegelikult viidi enamik Ameerikast Ida-Karjalasse kolinuid rahvavaenlastena Gulagi. Aastal 1937 kuulutas Stalin soomlased, eestlased, lätlased ja teised rahvad Nõukogude Liidu vaenlasteks ja nende rahvuste Nõukogude Venemaal elavatest esindajatest said rünnakute ja genotsiidi ohvrid. Aino maksis oma teo eest rasket hinda. 1966. aastal õnnestus tal lahkuda Nõukogude Liidust läände, kus ta kirjutas oma elust paljastava raamatu „Jumala syöksee enkelinsä” („Jumal tõukab ära oma inglid”).
Komintern, kuhu Aino Kuusinen oli saanud töökoha ja kust 1924. aastal valmistati ette demokraatliku Eesti riigi hävitamist, oli loodud 1919. aastal Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa kommunistliku (bolševike) partei juhtimisel.
Selle eesmärk oli võidelda kõigi vahenditega kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest kõikjal maailmas. Komintern oli oma olemuselt NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhiti Moskvas asuvast peakorterist ja kõik temaga liitunud parteid pidid juhinduma tema otsustest ja instruktsioonidest.
Komintern kavandas ja juhtis paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldas atentaate, kogus luureandmeid ja tegi propagandat, õõnestas parlamentarismi. Nende töö üks tingimus oli patsifismi hukkamõistmine ja vajaduse korral vägivald. Kominternil olid oma allorganisatsioonid, nagu rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon, noorsoo kommunistlik internatsionaal, rahvusvaheline ametiühingute organisatsioon, punane ametiühingute internatsionaal, rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon, rahvusvaheline revolutsioonivõitlejate organisatsioon, talupoegade internatsionaal, sõjakool, rahvusvaheline leninismi kool, kommunismi ülikoolid ja teised, kus muu hulgas õpetati sabotaaži, konspiratsiooni, tänavarahutuste korraldamist jms. Kuigi organisatsioon oli hästi organiseeritud, äratas Aino Kuusinenis imestust, kui ta Moskvasse saabudes nägi, et revolutsiooni peamajas Kominternis liikus ringi suurtes segastes parvedes venelasi ja välismaalastest haritlasi, kelle elu oli Stalini terrori tõttu pidevalt ohus. Paljud neist kaotasidki hiljem oma elu Stalini vangilaagrites.
Kuid sellele, kui hakati Eestisse revolutsiooni importima, eelnes eelmäng.
Aino Kuusinen meenutab oma mälestustes, et 1923. aastal, kui Lenin ja tema seltsimeestest nõunikud olid pikalt ja põhjalikult uurinud Euroopa poliitilist ja majanduslikku olukorda, jõudsid nad järeldusele, et Saksamaa on Lenini teooria järgi revolutsiooniks valmis: seal on hästi ettevalmistatud kommunistlik partei, kes on valmis kasutama ära rahvahulkade häda ja rahulolematust majandusliku olukorraga ning ühendama