“Kui ta tõepoolest nii tark on, siis võime loota, et saame temast kasuliku sõbra, kui ainult tema oma asjad ei takista teda meid aitamast.”
“Lõppude lõpuks ei ole selles midagi halba, kui ma teile kõik ära jutustan, kuna teiegi ehk võite meid abistada. Sellepärast avaldan selle saladuse teile ja Hettyle, lootuses, et te hoiate seda kui omaenda saladust. Pean teile ütlema, et Tšingatšguk on väga kena indiaanlane, ja tema suguharu noored naised heidavad talle sageli silma nii ta perekonna kui ka ta enda pärast. Nii, seal on üks pealik ja pealikul on Ua-ta-Ua-nimeline tütar, mis inglise keeles tähendab: “Tasem, oh tasem!”. See on kõige ilusam neiu delavaaride maal ja kõik noored sõjamehed unistavad sellest, et teda endale naiseks saada. Nojah, teiste hulgas hakkas ka Tšingatšguk Ua-ta-Uad armastama ja Ua-ta-Ua omakorda Tšingatšgukki.” Hirvekütt vaikis silmapilguks, sest Hetty Hutter tõusis oma kohalt, tuli küti juurde, jäi ta põlve najale seisma ning kuulas tähelepanelikult ja vaimustunult nagu laps ema muinasjuttu. “Jah, Tšingatšguk hakkas teda armastama ja tema hakkas Tšingatšgukki armastama,” jätkas Hirvekütt, kui oli heitnud süütule ja lihtsameelsele neiule sõbraliku ja heakskiitva pilgu. “Ja kui asi juba nõnda on ja vanemad vastu ei ole, siis on harva võimalik niisugust noorpaari lahutada. Loomulikult ei saanud Tšingatšguk säärast auhinda kätte, ilma et ei oleks kogunud endale hulganisti vaenlasi nende hulgast, kes samuti tüdrukut igatsesid. Keegi Kibuvitsaokas, nagu teda inglise keeles hüütakse, või Jokommon, nagu indiaanlased teda kutsuvad, võttis seda kõige rohkem südamesse, ja me kahtlustame, et tema käsi ongi mängus selles, mis nüüd edasi juhtus. Kahe kuu eest läks Ua-ta-Ua koos isa ja emaga lõhepüügile läänepoolsete jõgede äärde, kus, nagu kõigile teada, on rikkalikult kala, ja seal läks tütarlaps äkki kaduma. Mitu nädalat ei saanud me temast mingeid teateid, kuid kümme päeva tagasi tõi kuller, kes tuli läbi delavaaride maa, meile teate, et Ua-ta-Ua on oma vanemate juurest ära varastatud – me arvame, kuigi pead ei või anda, et Kibuvitsaokka käsi on siin mängus – ja on nüüd vaenlaste võimuses, kes võtsid ta enda juurde ja tahavad ta noorele mingole mehele panna. Kuller kõneles, et selle suguharu jahimehed kavatsevad paar kuud siinsetes metsades viibida, enne kui Kanadasse tagasi lähevad, ja kui meie saame neile siinkandis jälile, siis läheb meil võibolla korda tüdrukut ära päästa.”
“Aga mis see teisse puutub, Hirvekütt?” küsis Judith mõningase rahutusega.
“Aga niipalju, et kõik, mis puutub minu sõbrasse, puutub ka minusse. Ma tulin siia Tšingatšgukile appi, ja kui meil õnnestub tema armsamat päästa, siis pakub see mulle peaaegu samasugust rahuldust, nagu oleksin ma vabastanud omaenda kallima.”
“Ja kus on siis teie kallim, Hirvekütt?”
“Ta on metsas, Judith, ta langeb puuokstelt koos vihmatilkadega; ta on kastesel rohul, ta ujub koos pilvedega sinitaevas, ta laulab koos lindudega laanes, ta voolab vulisevate ojadena, millest ma janu kustutan – ta on kõigis neis kinkides, mille eest me oleme tänu võlgu loodusele!”
“Te tahate öelda, et teie pole senini armastanud ühtki naist ja olete armastanud ainult jahti ja elu metsas?”
“Just nii, just nimelt! Ma olen valge inimene ja mul on valge inimese süda. Arusaadavatel põhjustel ei või ma armastada punanahkset tütarlast, kel on punanaha süda ja tunded. Ei-ei, seda tõbe pole ma veel põdenud ja loodan, et püsin tervena vähemalt kuni selle sõja lõpuni. Mul on Tšingatšgukiga muret küllalt, et ma veel võtaksin liigse koorma endale kaela, enne kui see asi on lahendatud.”
“Neiu, kes teid ükskord võidab, Hirvekütt, võidab vähemalt ausa südame – südame, mis ei tunne petmist ega kavalust. Niisugust võitu võib kadestada iga naine.”
Kui Judith seda ütles, tõmbus tema ilus nägu vimma ja kibe naeratus libises üle huulte. Ometi jäi ta endiselt kauniks. Kaasvestleja märkas seda ja kuigi ta polnud harjunud mõistatama naiste südamesaladusi, ütles loomupärane peenetundlikkus talle, et parem on kõneteemat muuta.
Kuna tund, mil oodati Tšingatšguki saabumist, oli veel kaugel, jäi Hirvekütil küllalt aega lossi uurida ja selle kaitsmiseks midagi ette võtta. Hutteri suured kogemused ja ettenägelikkus polnud selles suhtes jätnud enam suurt midagi teha. Siiski tundusid mõningad ettevaatusabinõud noormehe meelest vajalikud olevat, kuna ta oli uurinud piirialade sõjakunsti selle rahva pärimuste ja juttude kaudu, kelle hulgas ta oli nii kaua elanud.
Loss asus kaldast nii kaugel, et kaldalt lastud püssikuuli ei olnud vaja karta. Tõsi küll, maja asus teatud mõttes musketikuuli kaugusel, kuid täpsest sihtimisest ei saanud siin juttugi olla, ja isegi Judith suhtus sellisesse ohtu täiesti ükskõikselt. Nii et senikaua kui elamu jäi nende valdusse, ei ähvardanud neid mingi oht, kui ainult kallaletungijad ei leia mingit sõidukit, millega jõuda lossi juurde, vallutada see tule või tormijooksuga või mõne muu indiaani viguri või salakavala riuka abil. Kuid süütamise vastu oli Hutter võtnud tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, ja hoone ise, välja arvatud kasetohust katus, ei süttinud kuigi kergesti. Põrandasse oli tehtud mitu ava ja panged nööridega olid igaks juhuks käepärast. Tulekahju puhul võis ükskõik kumb tüdruk tule kerge vaevaga ära kustutada, eeldades, et see liiga suureks ei paisu. Judith, kes näis tundvat kõiki isa kaitseplaane ja oli küllalt julge selleks, et nende rakendamisest osa võtta, seletas Hirvekütile kõik need üksikasjad ära ja säästis tal sellega hulga jõudu ning aega.
Päeval polnud karta midagi. Peale kanuude ja laeva, mis olid nende valduses, ei leidunud kogu järvel ühtki sõidukit. Hirvekütt teadis ometi, et parve võis ehitada üsna kiiresti, sest kuivanud puid vedeles vee ääres külluses, ja kui indiaanlased ikka tõesti kavatsesid rünnata, siis polnud kuigi raske leida selleks vajalikke abinõusid. Ameerika kirves kui tööriist, millel pole võistlejat, polnud tollal veel kuigi laialdaselt tuntud ja punanahad ei olnud sõjatapri-taolise riista käsitsemises kuigi osavad; ometigi olid nad küllalt vilunud jõgede ületamisel, ja võis kindel olla, et nad ehitavad parve, kui peavad tarvilikuks riskida kallaletungiga. Nende sõjamehe äsjane surm võis ajendiks olla, aga võis ka mõjuda hoiatusena; kuid Hirvekütt pidas tõenäoliseks, et saabuv öö kujuneb kriitiliseks. Seetõttu igatseski noormees nii väga oma mohikaanist sõbra peatset kohalejõudmist ja abi ning ootas päikeseloojangut kasvava kärsitusega.
Päeva jooksul mõtlesid lossi elanikud kaitseplaanid läbi ja tegid ettevalmistusi. Judith oli väga agar ja talle nähtavasti meeldis oma uue külalisega kõige üle nõu pidada. Hirveküti kartmatus, tema mehine andumus õdedesse, ta lihtsameelsus ja tundesiirus kütkestasid Judithit. Hirvekütile näis, et aeg liigub väga pikkamisi, kuid Judith ei märganud seda, ja kui päike hakkas laskuma läänepoolsetele mändidega kaetud künkaharjadele, tundis ja väljendas ta imestust, et päev jõuab nii ruttu õhtule. Hetty seevastu oli mõttes ja vaikne. Ta ei olnud kunagi väga jutukas või kui ta muutuski juhuslikult sõnaohtramaks, siis ainult mingi sündmuse mõjul, mis äratas tema kavaluseta mõistuse; kuid sel mälestusväärsel päeval oli ta mitmeks tunniks otsekui kõnevõime unustanud. Hirmu isa saatuse pärast ei peegeldunud kummagi õe käitumises. Samuti ei paistnud kumbki tõsiselt kartvat midagi hullemat kui vangilangemine, ja paaril korral, kui Hetty kõneles, väljendas ta lootust, et Hutter leiab tee, kuidas end vabastada. Kuigi Judith polnud ses suhtes nii rahulik, lootis temagi, et indiaanlased teevad ettepaneku vangid välja lunastada, kui veenduvad, et nad ei suuda lossi ühegi sõjakavaluse ega riukaga vallutada. Hirvekütt pidas siiski kõiki neid lootusi lihtsalt tütarlaste fantaasiaks, jätkas niisama järjekindlalt ettevalmistusi kaitseks ning haudus tuleviku suhtes niisama tõsiseid mõtteid, nagu poleks neid sõnu kunagi üle tütarlaste huulte libisenudki.
Viimaks jõudis kätte tund, mil nad pidid minema paika, kus oli määratud kohtumine mohikaani või delavaariga, nagu Tšingatšgukki tavaliselt kutsuti. Kuna Hirvekütt oli tegevusplaani läbi kaalunud ja mõlemale õele üksikasjaliselt selgitanud, asusid kõik kolm üksmeelselt ja püüdlikult selle teostamisele. Hetty läks laeva, sidus kaks kanuud kokku, ja astunud ühesse, sõudis need mõlemad ehitust ümbritseva pistandaia väravataolise ava juurde ja tõi need sealt läbi. Siis sidus ta mõlemad paadid maja