Robert aga vaatas õde pärani silmi, nagu kuuleks ta seda lugu esmakordselt. Ta mõistis kõike, mida õde oli teinud, mida ta oli kannatanud; viimaks haaras ta õe oma käte vahele:
«Ah, ema! Mu kallis ema!» hüüatas ta, ega suutnud maha suruda südame sügavaimast põhjast tulnud karjatust.
Selle vestluse kestel oli öö täiesti kätte jõudnud. Leedi Helena arvestas laste väsimust ega tahtnud kõnelust kauem jätkata. Mary Grant ja Robert juhiti neile määratud magamistubadesse; nad uinusid, unistades paremast tulevikust.
Lapsed lahkunud, laskis leedi Helena kutsuda majori ja teatas talle kõigest, mis sel õhtul oli juhtunud.
«Tubli tütarlaps on see Mary Grant!» ütles MacNabbs, olles ära kuulanud nõo jutustuse.
«Andku taevas, et mu mehel tema ettevõtmine õnnestuks!» vastas leedi Helena, «muidu muutub kahe lapse seisukord kohutavaks.»
«See õnnestub tal,» tähendas MacNabbs, «või on admiraliteedi lordide süda kõvem kui Portlandi12 kivi.»
Majori kinnitusest hoolimata veetis leedi Helena öö kõige suuremates kartustes ega saanud hetkekski und.
Hommikul tõusid Mary Grant ja tema vend varavalges. Nad jalutasid lossi suures õues, kui kostis vankrimürin.
Lord Glenarvan ruttas koju Malcolmi lossi nii kiiresti kui hobused võtsid. Viivitamata tuli leedi Helena majori saatel õuele ja jooksis oma abikaasale vastu. Lord Glenarvani ilme väljendas kurbust, pettumust ja viha. Ta kaelustas naist ja vaikis.
«Noh, Edward? Mis on, Edward?» hüüdis leedi Helena.
«Ah, armas Helena,» vastas lord Glenarvan, «noil inimestel seal pole südant!»
«Nad keeldusid..?»
«Jah! Nad keeldusid mulle laeva andmast! Nad rääkisid miljoneist, mis Franklini otsides asjata kulutati! Nad ütlesid: dokumendid on segased, arusaamatud; et merehädaliste õnnetusest on möödunud juba kaks aastat ja et vähe lootust on neid leida! Nad väitsid, et õnnetud on indiaanlaste vangidena arvatavasti sisemaale viidud ja et võimatu on läbi tuhnida kogu Patagooniat ning otsida kolme meest – kolme šotlast! Nad ütlesid, et otsimine olevat asjatu ja hädaohtlik – otsides võivat rohkem inimesi kaotada kui päästa. Ühesõnaga, nad esitasid keelduda tahtjate kõik inetud põhjendused. Neil on meeles kapteni kavatsused, ja niisiis on õnnetu Grant igaveseks kadunud!»
«Mu isa, mu vaene isa!» kiljatas Mary Grant, viskudes lord Glenarvani ette põlvili.
«Teie isa? Kuidas? Miss…» ütles lord Glenarvan, vaadates üllatusega noort neidu enda jalge ees.
«Jah, Edward, miss Mary ja tema vend,» vastas leedi Helena, «kapten Granti lapsed, keda admiraliteet on määranud vaeslasteks jääma!»
«Ah, miss,» sõnas lord Glenarvan tütarlast üles aidates, «oleksin ma teadnud teie siinolekust…»
Rohkem ta ei öelnud. Õues valitses piinlik, nuuksetest katkestatud vaikus, mida keegi ei söandanud rikkuda, ei lord Glenarvan, ei leedi Helena, ei major, ei lossi teenijad, kes vaikides oma käskijate ümber seisid. Kuid oma hoiakuga protesteerisid kõik need šotlased Inglise valitsuse käitumise vastu.
Mõne hetke pärast ütles major Lord Glenarvani poole pöördudes:
«Teil pole siis enam mingit lootust?»
«Ei mingit.»
«Noh,» hüüdis nooruke Robert, «mina lähen otsin need inimesed üles. Saab siis näha…»
Robert ei lõpetanud oma ähvardust, sest õde peatas ta, aga poisi rusikasse tõmbunud käsi ei kõnelnud kuigi sõbralikest kavatsusist.
«Ei, Robert, ei!» hüüdis Mary Grant. «Täname neid tublisid härraseid selle eest, mida nad on meie heaks teinud, jääme neile igavesti tänulikuks ja lähme mõlemad…»
«Mary!» hüüatas leedi Helena.
«Miss, kuhu te tahate minna?» küsis lord Glenarvan.
«Lähen viskun kuninganna jalge ette,» vastas tütarlaps, «eks näe, kas ta jääb kurdiks kahe lapse palvele, kes anuvad oma isa päästmist.»
Lord Glenarvan vangutas pead. Ta ei kahelnud küll kuninganna helduses, kuid teadis, et Mary Grant ei suudaks kuninganna juurde pääseda. Liiga harva lastakse palujad kuningatroonideni, ja näib, et kuningalosside ustele on kirjutatud sõnad, mida inglased paigutavad oma laevade roolirattaile:
«Reisijail palutakse mitte rääkida mehega, kes hoiab rooli.»
Leedi Helena oli mõistnud mehe mõtteid ja teadis, et tütarlapse katse oleks asjatu. Ta nägi, et kahe lapse elu muutuks edaspidi meeleheitlikuks. Siis tuligi ta suuremeelsele mõttele.
«Mary Grant!» hüüdis ta. «Oodake, mu laps, kuulake, mis ma ütlen!»
Tütarlaps hoidis venna käest kinni ja oli juba lahkumas. Ta peatus.
Leedi Helena lähenes oma mehele niiskel pilgul ja ütles talle kindla tooniga hääles:
«Edward, kui kapten Grant need sedelid kirjutas ja merre viskas, siis andis ta nad jumala enda hooleks. Jumal saatis need meie kätte! Kahtlemata tegi ta meile ülesandeks need õnnetud päästa.»
«Mis sa tahad sellega öelda, Helena?» küsis lord Glenarvan.
Sügav vaikus valitses juuresolijate keskel.
«Ma tahan öelda,» jätkas leedi Helena, «et inimesed võivad õnnelikud olla, kui nad saavad oma abielu alustada heateoga. Et mulle rõõmu teha, Edward, kavatsesid sa korraldada lõbusõidu. Ent missugune lõbu oleks tõelisem ja mis võiks olla kasulikum, kui päästa need õnnetud, kelle kodumaa hülgab?»
«Helena!» hüüatas lord Glenarvan.
«Jah, sa mõistad mind, Edward! «Duncan» on tubli ja hea laev. Ta suudab lõunapoolseist meredest jagu saada. Ta suudab ümber maailma sõita. Ja ta sõidabki, kui tarvis! Läki, Edward! Läki otsima kapten Granti!»
Kuuldes neid julgeid sõnu, sirutas lord Glenarvan oma noorikule mõlemad käed, naeratas ja surus naise oma rinnale. Mary ja Robert aga suudlesid leedi Helena käsi.
Nähes seda liigutavat pilti, hüüdis lossi heldinud ja vaimustatud teenijaskond südamest tuleva tänulikkusega:
«Elagu Lussi emand! Elagu, kolm korda elagu lord ja leedi Glenarvan!»
V
«DUNCANI» TEELEMINEK
Nagu juba öeldud, oli leedi Helena suuremeelse ja kindla hingelaadiga naine. Tema äsjane käitumine tõendas seda vastuvaidlematult. Lord Glenarvan võis täie õigusega olla uhke oma üllale naisele, kes suutis teda mõista ja isegi ta mõtteid aimata. Juba Londonis, nähes, et ta palve tagasi lükatakse, tekkis tal kavatsus kapten Grantile ise appi rutata. Ainult mõte leedi Helenast lahkumisele oli keelanud teda otsekohe sellest rääkimast. Kuna aga leedi väljendas soovi meresõidust koguni ise osa võtta, hajusid kõik kõhklused. Lossiteenijad kiitsid selle ettepaneku vaimustushüüetega heaks, sest teoksil oli nende vendade, nende kaasmaalaste päästmine. Arusaadav, et lord Glenarvan ühines kõigest südamest häältega, mis Lussi käskijanna ettepaneku heaks kiitsid.
Kuna sõit oli otsustatud, ei tohtinud enam tundigi kaotada. Samal päeval saatis lord Glenarvan John Manglesile käsu «Duncan» Glasgow’sse tuua ja teha kõik ettevalmistused sõiduks lõunameredele, millest võib kujuneda reis ümber maailma. Oma ettepanekut tehes ei olnud leedi Helena «Duncani» võimeid üle hinnanud: laev oli konstruktsioonilt haruldaselt tugev ja kiire ning võis kartmatult kaugsõitu alustada.
See oli 210-tonnise veeväljasurvega täiuslik aurujaht. Esimesed Uues Maailmas randunud laevad – Kolumbuse, Vespucci, Pinzoni, Magalhāesi omad – olid märksa väiksemad