«Miss Grant! Miss Grant!» hüüdis leedi Helena, võttis tütarlapsel kätest kinni ja tõmbas ta oma rinnale ning suudles siis poisikese ümarikke põski.
«Proua,» ütles tütarlaps, «mida teate te mu isa laeva hukkumisest? Kas isa elab? Kas me saame teda iial veel näha? Rääkige, ma palun teid väga!»
«Armas laps,» ütles leedi Helena, «hoidku jumal mind teile säärases olukorras kergemeelselt vastamast; ma ei tahaks anda petlikke lootusi…»
«Kõnelge, proua, kõnelge! Ma suudan valu kannatada ja võin kõike kuulda.»
«Armas laps,» vastas leedi Helena, «lootus on väga väike, kuid jumal on kõikvõimas ja võib-olla näete tema abiga kord jälle oma isa.»
«Mu jumal! Mu jumal!» hüüdis miss Grant, suutmata pisaraid tagasi hoida; Robert aga kattis härdalt leedi Glenarvani käsi suudlustega.
Kui esimene valuline rõõmuhoog oli möödunud, külvas tütarlaps leedi Helena üle arvutute küsimustega. Too jutustas talle dokumentide leidmise loo, rääkis Patagoonia ranna lähedal hukkunud «Britanniast» ja sellest, kuidas pärast laevahukku kapten ja kaks madrust, ainsad ellujäänud, pidid olema mandrile jõudnud; lõpuks sellest, kuidas nad palusid kogu maailmalt abi dokumendis, mis oli kirjutatud kolmes keeles ja jäetud ookeani tujude meelevalda.
Seni kui leedi Helena jutustas, ei pööranud Robert silmi tema huulilt. Kogu hingega kuulates nägi ta lapsele omase kujutlusvõimega oma silme ees kohutavaid sündmusi, mille ohvriks ta isa võib-olla oli langenud. Ta nägi teda «Britannia» komandosillal, jälgis teda voogude meelevallas; ta klammerdus ühes isaga rannakaljude külge, ta vinnas end lõõtsutades liivale, väljapoole lainete ulatust. Mitu korda jutustuse kestel pääses tema huulilt üks või teine hüüe.
«Oh, isa! Mu vaene isa!» hüüdis ta, surudes ennast õe ligi.
Miss Grant aga kuulas, lausumata ainsatki sõna. Alles siis, kui jutustus oli lõppenud, ütles ta:
«Oo, proua! Sedel! Näidake sedelit!»
«See ei ole enam minu käes, kallis laps,» vastas leedi Helena.
«Teil ei ole seda enam?»
«Ei. Teie isa huvides viis lord Glenarvan selle Londoni. Kuid ma jutustasin teile selle sisu sõna-sõnalt. Jutustasin, kuidas me leidsime selle täpse mõtte. Peaaegu kustunud lausete vahel oli vesi paar numbrit säilitanud. Õnnetuseks puudub pikkuskraad…»
«Saame ilma selletagi läbi!» hüüdis väike poiss.
«Jah, Robert,» vastas leedi Helena ja naeratas, nähes teda nii kindlameelsena. «Niisiis näete, miss Grant, dokumendi vähimadki üksikasjad on teile teada niisama hästi kui mulle.»
«Jah, proua,» vastas tütarlaps, «kuid ma oleksin tahtnud näha isa käekirja.»
«Noh, homme, võib-olla homme jõuab lord Glenarvan tagasi. Minu mees tahtis selle dokumendi kui kindla tõendi varal admiraliteedi kõrgemaid ametnikke mõjutada, et nad otsekohe saadaksid mõne laeva kapten Granti otsima.»
«On’s see võimalik, proua!?» hüüdis tütarlaps. «Ja te tegite seda meie heaks?»
«Jah, mu armas. Lord Glenarvan peaks nüüd varsti saabuma.»
«Proua,» ütles noor neiu sügava tänutundega, «õnnistagu taevas teid ja lord Glenarvani!»
«Armas laps,» vastas leedi Helena, «me pole mingit tänu ära teeninud. Igaüks oleks meie asemel sedasama teinud. Täituksid vaid kõik lootused, mis ma teis äratasin! Kuni lord Glenarvani tagasitulekuni jääte meie lossi… »
«Proua,» vastas noor neiu, «ma ei tahaks kuritarvitada lahkust, millega te meid, võhivõõraid inimesi, kohtlete.»
«Võhivõõraid! Armas laps, ei teie ega te vend ole selles majas võõrad. Tahan, et lord Glenarvan võiks koju jõudes kapten Granti lastele teatada, mida kavatsetakse nende isa päästmiseks ette võtta.»
Oli võimatu nii suuremeelselt tehtud ettepanekut tagasi lükata. Niisiis otsustati, et miss Grant ja tema vend ootavad Malcolmi lossis lord Glenarvani tagasitulekut.
IV
LEEDI GLENARVANI ETTEPANEK
Kogu vestluse jooksul ei rääkinud leedi Helena sõnagi lord Glenarvani kirjades väljendatud kartustest admiraliteedi vastuse suhtes tema palvele. Ka kapten Granti arvatavast vangisolekust Lõuna-Ameerika indiaanlaste juures ei räägitud sõnagi. Milleks kurvastada vaeseid lapsi ja kahandada lootust, mis neis alles äsja oli tekkinud? Teades, et see tõsiasjades midagi ei muuda, oligi leedi Helena sellest vaikinud. Kõigile miss Granti küsimustele vastanud, hakkas leedi omakorda neiut küsitlema tema elu-olu kohta siin maailmas, kus ta näis olevat oma venna ainsaks kaitsjaks.
See oli liigutav ja lihtne lugu, mis suurendas veelgi leedi Helena poolehoidu noore tütarlapse vastu.
Mary ja Robert Grant olid kapteni ainsad lapsed. Harry Grant kaotas oma naise Roberti sündides, ja oma pikkade reiside ajal jättis ta lapsed vana hea nõo hoolde. Kapten Grant oli julge meremees ja tundis hästi oma ametit. Kuna ta oli ühtaegu nii hea meresõitja kui ka hea ärimees, ühendas ta endas mõlemad kaubalaevastiku kaptenile nii väärtuslikud omadused. Ta elas Dundee linnas Perthi krahvkonnas Šotimaal. Kapten Grant oli põline šotlane. Tema isa, Saint Katherine kiriku pastor, oli talle andnud täieliku hariduse, arvates, et see tuleb kasuks igaühele, eriti aga kaugsõidukaptenile.
Esimesed ülemeresõidud, mille ta sooritas algul laevaohvitserina ja seejärel kaptenina, õnnestusid ka äriliselt, ja mõni aasta pärast Roberti sündimist oli ta juba teatava varanduse omanik.
Just tol ajal tekkiski tal suur mõte, mis tema nime Šotimaal kuulsaks tegi. Nagu Glenarvanid ja nii mõnedki Šoti madalmaa nimekad perekonnad, oli ta oma südames agressiivse Inglismaa vastane. Olles veendunud, et tema kodumaa huvid ei või ühtida Inglismaa huvidega, otsustas ta oma kaasmaalastele vaba arengu võimaldamiseks asutada laialdase Šoti asumaa mõnel Vaikse ookeani saarel. Kas unistas ta tulevikus samasugusest iseseisvusest, kui Ühendriigid juba saavutanud olid – iseseisvusest, mille ka India ning Austraalia kord kindlasti kätte võidavad? Väga võimalik. Aga võimalik on seegi, et tema salajasi lootusi märgati. Oli niisiis täiesti arusaadav, et valitsus keeldus teda kolonisatsioonikavatsuste juures abistamast ja veeretas kapten Granti teele isegi raskusi, mis igal teisel maal oleksid inimesele saatuslikuks saanud. Ent Harry Grant ei kaotanud söakust. Ta pöördus oma kaasmaalaste poole, lootes nende isamaa-armastusele, ohverdas ettevõttele oma varanduse ja ehitas laeva, millel ta valitud meeskonnaga sõitis Vaikse ookeani suuri saari uurima, lapsi elatanud sugulase hoolde jättes. See oli aastal 1861. Kuni järgmise aasta maikuuni saabus temalt teateid, kuid sestsaadik, kui ta juunikuus Callaost lahkus, ei kuulnud keegi «Britanniast» enam midagi; ka «Mereasjanduse Teataja» vaikis kapten Granti saatusest.
Selline oli olukord, kui suri Harry Granti vana nõbu ja mõlemad lapsed jäid üksi maailma.
Mary Grant oli siis neljateistaastane. Tema vapper vaim ei löönud uute raskuste ees vankuma. Ta pühendas end jäägitult oma alles lapseeas venna kasvatamisele ja koolitamisele. Tänu kokkuhoidlikkusele ja leidlikkusele, töötades ööd ja päevad, elades ainult oma vennale, endale vähimatki lubamata, suutis ta poisile asendada ema ja tuli toime tema koolitamisega. Lapsed elasid endiselt Dundees, puuduses, milles neile kaasa tunti, kuid mida nad ei häbenenud ja mille vastu nad vapralt võitlesid. Mary mõtles ainult oma vennale ja unistas tema õnnelikust tulevikust. Mis puutub temasse endasse, siis uskus ta, et «Britannia» on igaveseks kadunud ja isa kindlasti surnud.
Seepärast oli tema erutus kirjeldamatu, kui juhuslikult tema kätte sattunud «Times’i» sõnum talle äkki lootust andis.
Kõhelda ei tohtinud. Ta langetas jalamaid otsuse: isegi kui talle teatataks, et kapten Granti laip on leitud mõnel tühjal rannikul purunenud laeva põhjas – seegi oleks parem kui lakkamatu kahtlus, igavene teadmatuse piin.
Ta rääkis sellest kõigest oma vennale.