Üks kollane Honda aeglustab käiku, jääb paarkümmend meetrit Norast eemal seisma ja tekitab pidurdades teepervel kruusapilve. Tolmu suhtes tundlik naine aevastab mitu korda. Turtsumisest märgade silmadega poetab ta end vabale esiistmele, et kuulata järgnevad kolmveerand tundi ülevaadet riigis toimuvast: tee-ehitus lonkab kahte jalga, rahaahned maanoored istuvad varsti kõik Lõuna-Ameerika vanglates, lambaliha pole poest saada ja pakendatud saunaviht sobiks hästi põhjanaabrite turule. Ühesõnaga – väikelinna kiilakas linnapea. Kui Nora tema seltskonnast lõpuks vabaneb (härra pöörab edasi mere poole), käib tal pea ringi. Hädasti oleks vaja jahutust, et kogu see veider päev endast maha raputada. Sealsamas metsatuka taga on mitu sopilist järve, kus vesi kindlasti juba ujumiskõlblik. Kellale pilku heites Nora siiski loobub sellest plaanist. Pealegi vingerdab puude vahelt välja üks kirsikarva Ford, mis keerab nina just õigesse suunda. Nora vehib käega. Punane masin justkui kahtleb, kas peatuda, või teha nägu, et ei näe teepervel vehkivat kuju, aga aeglustab siiski käiku.
Esiistmele ronides tunneb Nora end kui pealetükkiv sissetungija. Ta kinnitab püüdlikult turvavöö ja haarab väikse seljakoti sülle. Võõra inimesega kitsukest kuuti jagades on hea, kui saab käed millegi tuttava ümber põimida. Tundub, et juht pole ülemäära jutukas. Ta uurib ebaledes, kuhu hääletaja sõita soovib, ja jätkab vaikides teekonda. Hetk hiljem keerab ka raadiot valjemaks, et kumbki poleks sunnitud teise hingamise iseärasustesse süüvima. Aknast mööda tuhisevat maastikku jälgiv Nora vajub mõttesse ja kulmude vahele tekib sügav kurd.
„Kas teil juhtus midagi? Tundute nii tõsine, isegi murelik,” küsib juht mõne aja pärast ja äratab Nora ajutisest tardumusest.
„Pole hullu midagi,” vastab naine vabandavalt. „Mõtlesin lihtsalt tööle.”
„Kes siis suvel tööst mõtleb? Nii ilusa ilmaga veel,” lausub rooli keerav mees.
„Seda küll,” noogutab Nora. „Üks asi on lihtsalt pooleli. Teeme suvelavastuse proove, varsti peaks esietendus tulema. Seepärast ongi töised mõtted peas.”
„Te olete siis näitleja?” imestab võõras.
Nora noogutab rutakalt. Seejärel naeratab ja vaatab esimest korda rooli taga istuva mehe poole: punakad juuksed ja päikesega õide puhkenud tedretähnid. Paistab, et kaalu pärast see mees väga ei muretse, ilmselt sööb, mida juhtub, lastes kehal laisalt õilmitseda. Roostekarva udemed katavad käsi ja jalgu. Jah, tõepoolest jalgu… Nora võpatab.
„Aga teie, te olete ju…” otsib ehmunud naine kogeledes sõnu. „Täitsa ilma püksata.”
Süüdlaslikult noogutava juhi pilku sigineb suhkruvee pakkuja ilme, mis ei leevenda teise hirmu paraku mitte üks raas. Tõepoolest, üks ehe pervert sellest päevast veel puudus! Jahmunud Nora kobab väriseva käega ukselinki, järgnevate sündmuste rida silme eest läbi jooksmas – vasekarva kubemepuhmani välja. Naise hingamine muutub üha kiiremaks ja süda taob kui trummari soolo. Miks sõidab üks mees palja persega ringi? Muidugi selleks, et hobi korras hääletajaid rahuldada. Nagu omamoodi tasuta kehaabi. Kumb oleks praegusel juhul targem, kas sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutavast autost välja hüpata või langetõvehoogu teeselda? Viimase Nora siiski välistab, sest praegu ei tuleks tema kuivavast suust ainsatki vahupiiska. Siis ikkagi välja hüpata? Aga kõik need luud, mis võivad pärast kõverasti kokku kasvada ja temast kööbaka teha? Nii jubedale tulevikule ei julge Nora isegi mõelda.
„Ärge kartke, ma ei tee midagi,” pobiseb juht pooleldi anuvalt.
„Miks teil pükse jalas pole?” küsib naine peaaegu sosinal. „Lubage, ma lähen maha. Ausõna, ma saan siit juba ise edasi.”
„Pole vaja, uskuge, kõik on korras. Käisin just ujumas, ei pannud lihtsalt tähele, et püksid jäid jalga panemata. Teate, hajameelsus. Võtsin teid peale, ja näe, mis juhtus.”
„Kuidas te seda tähele ei pannud, et teil pükse pole?”
„Mulle lihtsalt meeldib end tuulutada,” püüab mees selgitada, ise samal ajal särki allapoole venitades. „See on nii vabastav. Uskuge, ma ei valeta.”
„Lihtsalt tuulutada? Mitte midagi muud?”
„Ausõna, kui ilmad lähevad soojaks, tuleb tahtmine riided seljast visata. See annab omamoodi pingelanguse. Ausõna, ma ei valeta. Ilmselt olen mingis mõttes nudist, aga no selline omaette nudist.”
„Taevake, miks te siis nudistidele mõeldud randadesse ei lähe?”
„Seal on liiga palju inimesi. Mulle ei meeldi rahvahulgad, tunnen end seal ebamugavalt,” ütleb juht vaikselt. „Ausõna, ma kardan suuri rahvamasse. Iga aastaga aina rohkem.”
Oranži kõutsi meenutav mees naeratab süüdlaslikult. Noral pole sel hetkel küll mitte ühtegi käegakatsutavat tõendit tema sõnade õigsuse kohta, ometi ta usub meest. Kõik selle mehe olekus ja hääles sobib öeldu tõenduseks. Nii osavalt ei valetaks isegi parim näitleja. Naine noogutab juhile veidi rahunenult. Vaikimisi edasi sõites jõutakse peagi teeotsani, kus Nora maha läheb. Viimased paar kilomeetrit läheb ta mööda kruusateed jalgsi, kuigi juht pakkus ka võimalust, et viib mängupaigale lähemale. Nora loobus, sest mehe nukrat ebamugavustunnet oli kitsuke autosalong niigi triiki täis. Autost väljudes ja teepervel seisatades vaatab Nora eemalduvale masinale järele ja pomiseb vaikselt omaette: „528 ART”.
Juuni 2006
On jumala õnnistus, kui sul juhtub olema vend, kelle liikumise kiirus meenutab maantee serval tuigerdavat teerulli. Kõik kihutab mööda, aga rauast hiiglane loivab oma vääramatus rahus ikka edasi, pigem pidurdades kui gaasi vajutades. Nagu elav tõestus, et ka aegluubis liikuv käsi jõuab lõpuks kukalt sügama. Kuigi esialgu tuleb seda kätt kõvasti tagant nügida, et toimuks väikseimgi edasiminek.
Vahepeal tekkis Ralfil tunne, et kui tal õnnestubki venda rooliratta ja juhiistme vahele suruda, jääb viimane ikkagi enne magama, kui süütevõtme keeramiseni jõuab. Vaid vähesed oskavad kinnitada turvavööd liigutusega, mis meenutab aeglase valsi kõige aeglasemat sirutust. Aga Martin lausa valdab seda. Tagantjärgi tundub isegi uskumatu, et Ralfil läks korda venda sedavõrd ruttu – vaid tühise pooleteise kuuga – nii kaugele viia, et ta läkski maale perekonnapärimust koguma. Lõpuks on see ju väga hea puhkuse veetmise vorm. Eriti siis, kui sul endal pole midagi paremat teha.
On juba teise päeva õhtu pärast Martini ärasõitu. Seinakell läheneb kaheksale ja Ralfil on tunne, nagu teinuks aeg ulaka kiirenduse, sest ühtegi pidurdajat polnud läheduses. Kaks viimast päeva möödusid nii kärmelt, et venna olemasolu läks sootuks meelest. Nagu poleks teist olemaski. Kui Martin oleks sel ajal juhtumisi ülemisel korrusel arvuti taga rabanduse saanud, tulnuks tal oma matuseid ilmselt kauem oodata kui üldiselt tavaks. Aga kõik on ju korras – ei mingeid koolnuid ega hingevaakujaid. Kuigi veider, et vend pole helistanud. Kas tõesti läks maal põnevaks, mõni lehm hakkas poegima või kartul pealseid ajama? Ralf otsustab olukorda kontrollida. Ta tahab olla kindel, et Martin jääb veel vähemalt nädalaks maale.
Kärsitult valib ta tuttava numbri ja jääb ootele: kutsub, kutsub, kutsub. Et mitte asjatult oodata, katkestab kõne ja valib sama numbri uuesti. Jälle kutsub, kutsub, kutsub. Mõnikord peab ikka budisti kannatus olema, arvab Ralf, kutsuvat tooni kuulates.
„Kurat, oota, ma ei saa praegu rääkida,” kostab torust meeleheitlik hääl, mille taustalt kuuldub kolinat ja müdinat. Vanatädi majas möllaks justkui orkaan.
„Mis juhtus? Mis teil seal toimub,” karjub Ralf torusse, ehkki tal pole mingit põhjust häält tõsta või mööda tuba edasi-tagasi tormata. Ometi ta teeb seda.
„Raisk, lendas mulle pähe! Tõbras ei lase lahti,” röögatab Martin torusse. „Kuradi kurat, kõrvast tilgub juba verd. Varsti on kõik kohad sitta täis.”
„Mis sa karjud? Mis sul viga on?” püüab Ralf koledas lärmis millestki aru saada.
Jälle kostab teiselt poolt telefonitoru iseäralikke hääli ja kileda naistämbri