„Ära usu ilukirjandust! See on viimane asi, mida tõe pähe võtta,” naerab Ralf. „Kuigi samas pole vahet, palju asjal tõde sees. Peaasi, et usutakse! Inimestel on lugusid vaja.”
„No jaa, aga,” alustab Martin vaidlemist.
„Jäta ükskord juba oma agad,” katkestab Ralf teda poolelt sõnalt. „Sa oled üks lõputu aga-mees. Sellest kõik su jamad algavadki.”
Pole kahtlust, et üks pisike sõna suudab valitseda kogu elu. Kindlasti pakkus see salakaval AGA ühel ebamugaval hetkel Martinile põgenemisteed, kuid võttis ta seejärel vangi ja kärpis tiivad kana kombel lennuvõimetuks. Nüüd käibki ringi ja kaagutab: „Aga, aga, aga…” Ralf mõõdab venda etteheitval pilgul. Talle meenub üks eriti äge aga-puhang, mis tabas Martinit pärast seda, kui nende leukeemiat põdenud ema otsustas elukohta vahetada ja kolis taevastesse kõrgustesse, jättes laguneva majaloksu lahkesti poegadele. Olukord oli niigi rusuv, kuid Martin muutis selle oma lakkamatu agatamisega (aga mina ei tea, mis nüüd saab, aga maja kukub kokku, aga katus laseb läbi) kohati väljakannatamatuks. Lõpuks näiski ainumõeldav kogu kupatus nooremale vennale jätta, kes talle veel lahkesti hüvitist maksis. Ega maja omamisel polnud Martini meelest nüüdki erilisi eeliseid, kui jätta kõrvale õnnis tunne, mis tekib lapikese maa ainuvalitsemisest.
„Kellelt ma seda rahvapärimust siis koguma lähen?” uurib Martin vaikselt.
„Seda peaks nüüd mõtlema,” kratsib Ralf kukalt. „Vanaema langeb valikust vist välja, sest temast sai pärast insulti sürrealist. Kui me ta jutu ritta paneme, tuleb lõpuks välja, et pärineme mõisahärra sohitütrest, kes sai omakorda lapse leebelt kirikhärralt ja kindlasti astub ühel hetkel tegelasena sisse Johannes Laidoner, kellest ilusamat meest pole meie vanaema oma elu jooksul näinud. Tead, sa võiksid keskenduda pigem neile sugulastele, kes laulda oskavad.”
„Miks just neile?” imestab Martin, kellele näib üha enam, et vend teda salamisi pilkab.
„Sest laulikutest on kõige rohkem oodata,” vastab Ralf tõsisel ilmel. „Pidi isegi nii olema, et kui nemad hoogu lähevad ja laulma kukuvad, ilmub neile minevik piltidena silmade ette. No mis siis viga kõiki neid lugusid kirja panna!”
„Kuule, kas sa pead mind päris lolliks või?”
„Ei, miks siis päris lolliks? Vaata, sina usud ainult seda, mida arvutist näed. Aga maailmas leidub uskumatuid asju. Sa ei kujuta ettegi, mida kõike. Tead, soomlased ravivad „Kalevalast” runode ettelugemisega isegi haigusi. Miks ei võiks mõni meie suguvõsa naistest lauldes nägemusi näha?”
„Kus ma selle laulupeo siis korraldan? Tädi Miili juures Mudaaugul või?”
„Tjah. Kole nimi see Mudaaugu,” nendib Ralf. „Ma ei kujuta ette, mis meie esivanemate peades küll toimus, et nad talule nii koleda nime panid. Ei mingit märgilist mõtlemist. Õnn veel, et perekonnanimi pole Mudaaugu. Ralf Raavikuna on ennast ikka tunduvalt meeldivam esitleda. Või kuidas kõlaks – Martin Mudaaugu?”
Venna juurteotsimise plaan tundub Martinile hirmuäratavalt töömahukas ja arulage. Muidugi tuleb sugulasi tunda, kuid peab seda siis niisuguse pühendumusega tegema?
„Kuule, aga miks sa ise ei lähe?” püüab Martin end pagendusest päästa.
„Sulle sobib see projekt rohkem,” vastab Ralf veendunult.„Sul puudub ajaline mõtlemine. Mina mõtlen tunnihinna alusel, iga minut on arvel. Tead ise, vanad inimesed räägivad ju nii neetult aeglaselt. Ma hakkan üleni sügelema, enne kui nemad jutuga lõpule jõuavad. Ja rahvalaulude kuulamine eeldab sinu moodi kannatust, seal on kogu aeg üks ja sama, üks ja sama, enne läheb terve igavik, kui teemaga edasi jõutakse.”
Peaks vist venna sõnade peale solvuma, mõtleb Martin, kuid ei viitsi seda teha.
„Tead, sa võiks Mudaaugult või onu Kusti juurest Kuldisaarelt mõned perekonnareliikviad linna tuua,” jätkab Ralf asjalikul ilmel.„Mäletad, onu Kusti pakkus meile neid napsuklaase – sellise hõbedase äärisega, mis vanavanaisa leeripäevaks sai. Ilmaasjata jätsime sinna. Oleks ikka hea, kui kodus oleks asju, millel lugu juures.”
„Minu meelest on Mudaaugul kehv aura,” tõdeb Martin. „Ilus loodus ja puha, aga kuskil kuklas kummitab ikka teadmine, et vanaisa seal endale kuuli pähe lasi.”
Toona olid nad mõlemad veel põlvepikkused poisikesed, kui nende emapoolne vanaisa ühel kevadel endalt elu võttis. Memme närvid said tõsise hoobi, ta otsustas kodutalust minema kolida ning maja uueks perenaiseks hakkas tema õde Miili, kes on kraadi võrra kangem moor. Nüüd elabki Miili Mudaaugul ja toona Kundasse kolinud vanaema on juba otsapidi vanadekodus, kus veedab päevi peamiselt sürrealistlikke jutte rääkides.
„Jah, kehvasti läks meie vanaisaga. Ega see endast tükk maad noorema naise võtmine hästi lõpe,” püüab Ralf naljatada.
„Vaevalt, et ta armukadedusest endale kuuli pähe kihutas. Seda ma küll ei usu.”
„Ja vaevalt, et me päris põhjust enam teada saame.”
„Üldse oleks vist targem selliste kummituste rahu mitte rikkuda,” arvab Martin.
Ralf noogutab innukalt. Kellel neid halbu uudiseid vaja? Praegusel juhul soovib ta vaid seda, et vend maale sõidaks ja vähemalt paar nädalat seal oleks. Et maja oleks tühi ja ainult enda päralt. Ainsagi liigse silmapaarita.
Juuni 2006
Vahi või silmad peast, mitte ühtegi ei näe. Kus need armunud siis on? See on ikka nii, et kui neid hädasti tarvis, redutavad nad ei tea kus, aga kui sa neid silmanurgastki näha ei taha, kargavad aina näkku. Võib-olla mõni ikka tuleb? Pisut kannatust, mõni lihtsalt peab välja ilmuma. Täna pole ju riiklik leinapäev või surnute mälestamise püha, mil ei sobiks oma isiklikele tungidele allajäämist reeta. On täiesti tavaline teisipäev.
Äkki järgmises peatuses veab? Mis hommik see küll on? Nora vaatab kella. Ta on juba poolteist tundi trammis loksunud, kohtamata ainsatki armunud naist. Ei ühtegi sellist, kes lõhnaks armastuse järele. Just lõhnaks, sest kirel puudub ju ilme – üks pitser, mis kõigile sarnase jälje näkku vajutaks. Seda õnnestub vaid salamisi aimata. Aga saladuseta oleks kõik nii ilmne, igav, piinlik ja labane. Nora ohkab. Kuidas rakendada suure teatrimehe soovitust „Jälgige elu! Minge turule, tänavale, bussi, ja vaadake inimesi!”, kui armunud otsustavad üksmeelselt maa alla vajuda. Kõik on nii tuim, et ajab südame pahaks. Ennekõike tema ise – tundetu kui puuhalg. Tüdinud ja lontis.
Ainult mõni nädal jääb esietenduseni, kuid Nora pole õiget meeleolu tabanud. Seda, mis oleks tõeline. End kõrvalt vaadates tundub talle, et hääletoon pole õige, pilgus peegelduvad tunded pole ehtsad, lausutud laused on kulunud, liigutused neetult kunstlikud ja kuivad. Ta ei usu neid isegi, vaevalt siis, et keegi teinegi usuks.
Käekotist peegli otsinud Nora hindab oma silmaaluseid. Ikka pisut turses, eriti vasakpoolne. Kuigi tegelikult on tema jume klaar ja tumedad kulmud, mis näole ilmekuse annavad, kaarduvad lausa karvapealt. Aga silmad jätavad siiski paistes mulje. Igahommikune häda, ilmsed magamatuse jäljed. Eilegi öösel klõpsis ta unetuna paar tundi televiisorit ühelt kanalilt teisele, kuni vastu hommikut unerohu mõjul tukkuma jäi. Peegelpildist pahandatud Nora tõmbab kotiluku kinni ja vaatab uuesti ringi.
Võib olla ta ei mäletagi enam, kuidas tunnevad end need, kes tunnete põhjani jõudnud? Ehk pole tema jalad juba aastaid põhja puudutanud? Sest need tõukavad poolele teele jõudes end pinna poole tagasi. Sest ikka tundub, et see pole see, pole see, pole see… Neetud kahe kolmandiku taak. Sinna jõudes saab tal kõigest isu otsa, ka meestest. Sest jälle pole see, pole see, pole see… Algab uus ring. Ehk asjad muutuksid, kui õnnestuks kordumiste muster katkestada? Aga milles on tema kordumised kinni? On’s tal tõesti armunu meeleolust parandamatu sõltuvus? Ja seepärast ei jõuagi sügavamale.
Tramm