PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

ja teenuseid”. See saab võimalikuks peamiselt tänu sellele, et hakatakse müüma midagi, mis varem oli tasuta. Metsast saab puit, muusikast kaup, ideedest intellektuaalne kapital, inimsuhetest tasulised teenused.

      Tehnoloogiast kannustatuna on tasuta kaupade ja teenuste kaubastumine paari viimase sajandi jooksul kiirenenud ning tänapäeval on väga vähe asju, mis jäävad rahamajandusest väljapoole. Hiiglaslikud ühisvarad, sealhulgas maa ja kultuur, on ümber piiratud ja raha eest müüki pandud, et raha eksponentsiaalse kasvuga sammu pidada. Just sel põhjusel muudame metsa puiduks või laulud intellektuaalseks omandiks. Just sel põhjusel valmistatakse kaks kolmandikku ameeriklaste einetest väljaspool kodu. Just sel põhjusel on rahvameditsiinis tuntud maarohud asendunud farmaatsiatoodetega, laste hoidmisest on saanud tasuline teenus ning joogivesi on jookide seas kõige kiirema kasvuga müügiartikkel.

      Intressil põhinevas rahas peituv lõpmatu kasvu sund tõukab möödapääsmatult tagant kogu elu, maailma ja vaimu muutmist rahaks. Tekib nõiaring – mida suurema osa elust muudame rahaks, seda rohkem vajame raha elamiseks. Kogu kurja juur on liigkasuvõtmine, mitte raha.

      Vaatleme seda nüüd veidi lähemalt. Pank on nagu kaabuga mees. Ta on tavaliselt nõus raha laenama ainult juhul, kui tal on piisavalt põhjendatud ootus, et see tagasi makstakse. Tema ootus võib põhineda tulevikus loodetaval sissetulekul, tagatisel või heal krediidireitingul. Võla tasumata jätmisel on tõsised tagajärjed. Võla maksmine ei sõltu üksnes maksevõimest, vaid ka mitmesugustest sotsiaalsetest, majanduslikest ja juriidilistest survevahenditest. Kohtuotsusega võidakse vara võla katteks konfiskeerida ning kuigi võlavanglaid enam pole,72 on lootusetud võlglased inkassofirmade pideva jälgimise all, samuti on neil probleeme eluaseme leidmise, töö saamise ja taustauuringutega. Paljud inimesed peavad tagasimaksmist oma moraalseks kohuseks. See tunne on loomulik. Ka kingimajanduses tundsid kingituse saanud inimesed sotsiaalset ja moraalset survet, mis sundis neid omakorda kingitusi tegema.

      Raha tagasimaksmise põhimõte ja intressid tulenevad kas kaupade ja teenuste müügist või raha laenamisest. Iga kord, kui raha kasutad, annad sisuliselt tagatise, et oled ise tootnud ostu väärtuses kaupu ja teenuseid. Iga kord, kui raha laenad, lubad, et toodad samas väärtuses kaupu või teenuseid tulevikus. Teoreetiliselt peaks selline süsteem olema kõikide huvides, sest see võimaldab kingitusi ja vajadusi kokku viia mitte üksnes mingis valdkonnas ja kohas, vaid ka ajas. Laenuraha vahendab praegusi ja tulevasi kaupu. Ka see pole vastuolus kingipõhimõttega. Ma saan praegu, tagasi annan hiljem.

      Probleem saab alguse intressist. Et uue rahaga käib alati kaasas intressi kandev võlg, ületab võlasumma eksisteeriva raha hulga. Rahahulga piiratus sunnib meid üksteisega võistlema ja tekitab pideva paratamatu nappuse seisundi. See on nagu mäng toolidega, kus alati keegi jääb ilma toolita. Võlakoorem on süsteemi sisse kodeeritud. Kuigi mõni osaleja saab oma võlgadest lahti, sisaldab süsteem summaarselt üha suuremaid võlgu.

      Pideva võlasurve tingimustes on alati inimesi, kes tunnevad end kaitsetult või on lootuse kaotanud. Need inimesed on valmis ellujäämise nimel maha raiuma viimase metsa, püüdma viimase kala, likvideerima viimasegi alles jäänud sotsiaalse, loodusliku, kultuurilise või vaimse vara. Kunagi ei saabu sellist aega, mil meil on kõike piisavalt, sest intressil põhinevas võlasüsteemis ei tähenda laenutehingud mitte lihtsalt praeguste kaupade vahetamist tulevaste vastu, vaid praeguste kaupade vahetamist rohkemate kaupade vastu tulevikus. Võla tagasiteenimine ongi elamine ning see tähendab kas juba olemasoleva rikkuse äravõtmist kelleltki teiselt (seega konkurentsi) või “uue” rikkuse loomist selle äravõtmise teel ühisvara hulgast.

      Toon ühe konkreetse näite. Oletame, et sa lähed panka ja ütled: “Härra pankur, sooviksin miljon dollarit laenu, sest tahan osta metsa, et seda maharaiumise eest kaitsta. Ma ei teeni sellelt metsalt, seega ma ei saa intressi maksta. Kuid kui raha tagasi tahate, võin metsa maha müüa ja selle miljoni tagasi maksta.” Kahjuks on pankur sunnitud sinu laenutaotluse tagasi lükkama, isegi kui ta oma südames sellega nõus on. Kui aga lähed panka ja ütled: “Ma vajan miljon dollarit, et osta mets, rentida buldooserid, mets maha raiuda ja selle müügilt teenida kaks miljonit, millest saan 12 protsenti intressi maksta ja sealjuures ise rikastuda,” rahuldab iga nutikas pankur sinu taotluse. Esimesel juhul ei loodud uusi kaupu ega teenuseid, seetõttu ei leidunud ka raha. Raha liigub ainult sinna, kus luuakse uusi kaupu ja teenuseid. Samal põhjusel on olemas palju töökohti, mis on seotud loodusliku ja sotsiaalse kapitali rahaksmuutmisega, kuid vähe selliseid, mis püüavad ühisvara tagasi nõuda ning loodulikku ja kultuurilist vara kaitsta.

      Võlgnikele pealesurutud lõppematu vajadus kaupu ja teenuseid toota on üldistatult orgaaniline surve edendada majanduskasvu (mida defineeritakse kui raha vahendatavate kaupade ja teenuste hulga suurenemist). Seda võib kirjeldada ka nii: et võlg on alati suurem kui rahavaru, tekitab raha loomine vajaduse veel enama raha loomise järele tulevikus. Raha hulk peab aja jooksul suurenema. Uus raha läheb nendele, kes kaupu ja teenuseid toodavad, seega peab aja jooksul suurenema ka kaupade ja teenuste hulk.

      Seega ei mõjuta meie usku igavese kasvu võimalikkusse ainult juba Vana-Kreekas märgatud raha piiramatu iseloom. Tegelikult sunnib meie rahasüsteem seda kasvu tagant ja muudab selle vältimatuks. Enamik majandusteadlasi peab seda positiivseks. Nende sõnul annab see motiivi, mis kannustab innovatsiooni, progressi, enamate vajaduste üha tõhusamat rahuldamist. Intressil põhinev majandus on fundamentaalselt ja pöördumatult kasvumajandus ning kui üksikud radikaalsed teisitimõtlejad kõrvale jätta, peavad majandusteadlased ja poliitikud majanduskasvu edu sünonüümiks.

      Intressi kandval rahal põhinev süsteem funktsioneerib hästi seni, kuni raha vahendatavate kaupade ja teenuste maht kasvab intressiga samas tempos. Kuid mis saab siis, kui majanduskasvu tempo jääb intressimäärast maha? Peame võrdlema end valmi tegelastega, sest tundub, et meie maailmas hakkab kasv ammenduma.

      Rikkuse koondumine

      Et majanduskasv on peaaegu alati intressimäärast väiksem, on meil teada, mis juhtub. Kui võlgnikud ei suuda loodava uue rikkuse arvel intresse tasuda, peavad nad võla tasumiseks kasutama oma olemasolevat vara või pantima oma praegust ja tulevast vara. Kui nende varad ja muud allikad ammenduvad, jäävad nad võlgu. See on paratamatu, sest keskmine investeeringute tasuvus on väiksem kui investeeringute rahastamiseks laenatud kapitali keskmine intressimäär. Teatud osa laenajate jaoks on võlgu jäämine paratamatu.

      Vähemalt teoreetiliselt pole võlgu jäämine tingimata halb: see toob kaasa negatiivseid tagajärgi niisuguste otsuste puhul, mis ei suurenda üldisi hüvesid, st ei tooda efektiivsemalt kaupu, mida inimesed tahavad. Laenama ei kiputa inimestele, kes tõenäoliselt majandust ei edenda, laenuvõtjad peavad aga tegutsema nii, et see panustaks majandusse. Inimesed jääksid võlgu isegi siis, kui intresse ei peaks maksma, kuid sel juhul oleks süüdi nende rumalad otsused, mitte süsteemi sisse kodeeritud paratamatus.

      Kellelegi peale majandusteadlaste ei meeldi võlad, kõige vähem meeldivad need võlausaldajatele, sest see on ju nende raha, mis kaduma läheb. Üks viis võlgu jäämist vältida on laenata võlgnikule veel rohkem raha, et ta saaks oma esialgse laenu tagasi maksta. See võib olla õigustatud juhul, kui võlgniku raskused on ajutised või on põhjust oodata muudatusi. Kuid sageli laenatakse lisa üksnes seetõttu, et võlgu olevaid summasid mitte korstnasse kirjutada, sest see võiks laenajale endale pankroti kaasa tuua. Seni kui laenuvõtja oma makseid tasub, saab laenuandja teha näo, et kõik on korras.