“See oli võrratu, kuidas sa selle jänesega mängisid. Sellised asjad erutavad mind kohutavalt. Sa oled vist väga julm. Mis su nimi on? Minu nimi on Tii.”
Prim tutvustas end. Tii liibus ikka tugevamini tema vastu ja rääkis:
“Sööme koos jänese silmad ära, eks? Sina sööd ühe, mina teise.”
Prim ei hoolinud küll kuigivõrd seesugustest maiusroogadest, kuid ebaviisakas olnuks keelduda. Pealegi tundus noore kotkatüdruku lähedus kuidagi väga meeldiv. Loomaaias emaseid kotkaid polnud, nii ei olnud Prim ka kunagi vastassugupoolega kokku puutunud, ja see esmakordne kogemus erutas teda. Mõnus oli tunda teise tiiba enda oma vastas. Seepärast neelas ta jänese silma tõrkumata alla. Polnudki väga vastik.
Ka Tii sõi silma ära ning surus seejärel oma noka kiiresti vastu Primi oma.
“Nüüd olen ma sinu tüdruk!” teatas ta. “Meie juures on niimoodi kombeks, et kui üks kutt sööb koos plikaga ära jänese silmad, siis saab neist paar. Mul on nii hea meel! Sa oled kihvt, meil siin suudab ainult Kukk sedasi jäneseid piinata, aga temal on juba tüdruk olemas. Suleke tapaks mu ära, kui ma Kukega semmiksin.”
Prim ei osanud selle kõige peale midagi kosta. Küll siin metsas käis kõik ikka kiiresti! Elurütm oli hoopis teine kui loomaaias. Seal oli aega mõtiskleda, vestelda teadusest ja kunstist, lihast kujusid voolida. Siin muudkui lennati ringi, tapeti jäneseid ja vareseid, kurameeriti ja kakeldi. Aga kuna Tii hoidis oma tiibu ikka veel Primi omade vastas, tundus kogu see metsaelu esialgu isegi üsna meeldiv. Tii nülgis jänese ära, nii pääses ka Prim liha ligi. Ta sõi isukalt. Aga kui kõht täis sai, tekkis temas huvi lihaga midagi üllamat ette võtta. Päev oli olnud muljetest rikas – miks mitte raiuda mõni neist lihasse? Prim kaalus hetke, kas võtta ette varese kuju, kuid otsustas siis ümber. Osavalt nokaga töötades hakkas ta jänese korjusest kujundama noort emaskotkast – Tiid.
Ta nokkis süvenenult, oli juba valmis saanud kaks tiiba ning mässas nüüd Tii näo ja noka kallal, kui keegi teda tõukas. See oli Kukk. Ta põrnitses pooleli olevat kuju ja küsis:
“Mis jama see on? Kui sa enam süüa ei taha, siis keri eemale ja lase teised peale! Mis sa solgid toitu!”
“Ma ei solgi ju,” hakkas Prim seletama. “Ma tahtsin teha ühe kuju, saad aru, modelleerida…”
“Ära mölise!” käratas Kukk. “Meie juures selliseid asju ei tehta. Liha on söömiseks, mitte mökerdamiseks. Toiduga ei mängita! Kui ma veel sellist sigadust näen, löön nokaga kuklasse.”
Prim keksis heitunult eemale. Ka Tii näis olevat mures, et tema imetletud peigmees pealiku kriitika alla langes. Ta püüdis siiski oma poissi mõista ja sosistas Primile kõrva:
“Ma saan aru küll, sa tahtsid teda veel piinata, aga vaata, Kukk ei saa sellest aru. Tema mõtleb, et pärast surma pole jänesel enam valus, aga sina muidugi…”
“Ma ei tahtnud teda piinata!” prahvatas Prim. “Ma tahtsin teha ühe skulptuuri, anda jänese lihale sinu kuju. See on kunst, saad aru!”
Aga Tii raputas vaid pead ja keksis tema kõrval sedavõrd õnnetu ning rumala näoga, et Prim ohates jutu lõpetas. Kõik teised kotkad olid samuti söömisega ühele poole saanud. Nüüd kehitati tiibu, tammuti jalalt jalale ning pilgutati silmi.
“Mis me nüüd teeme?” küsis Prim Tiilt sosinal.
Tii kehitas õlgu.
“Oleme niisama.”
Kukk oli avastanud mullapinnast välja kerkinud kuusejuurika ning kraapis seda nüüd küünistega – laisalt, nagu muuseas. Teised kotkad kogunesid tema ümber, vaatasid oma juhi tegevust, pea viltu, ja tegid aeg-ajalt ebamäärast häält, kui Kuke küüned juurikal killu küljest rebisid. Kolm-neli lindu oli platseerunud ühe kuuse alla – nad istusid ja silmitsesid tardunult, kuidas mööda tüve jooksid sipelgad. Vahetevahel virutas mõni kotkas nokaga ja lõi paar sibajat surnuks. Nii möödus terve tund.
Siis jättis Kukk juurika.
“Sitta temaga!” ütles ta. “Las olla!”
“Normaalne!” nõustusid teised kotkad ja kõigutasid end laialt haigutades edasi-tagasi.
Kukk näis mõtisklevat.
“Mehed, lähme uhama!” teatas ta seejärel ning kogu kamp tõusis kuulekalt lendu ja sööstis otse taevasse.
“Kuhu me lendame?” küsis Prim Tiilt. Ta oli vahepeal igavusest juba peaaegu et magama jäänud ning põrnitses nüüd enda ümber, saamata aru, mis toimub.
“Hakkame uhama!” vastas Tii. “Kuulsid ju?”
“Mis see tähendab?”
“Noh, lendame hästi kiiresti ühele poole ja siis jälle teisele poole, ja siis jälle tagasi. Ja niimoodi mitu-mitu korda.”
“Mis mõte sellel on?” uuris Prim mõistmatult.
Tii kehitas õlgu.
“Noh, ma ei tea… Kõik teevad nii. Lihtsalt.”
Uhamine oligi alanud. Kotkad, Kukk kõige ees, kihutasid meeletu kiirusega põhja suunas, tegid siis korraga pöörde ja lendasid nüüd lõunasse. See tundus Primile meeletult tobe, kuid kõik teised lendasid väga tõsiste nägudega, nagu teeksid nad hetkel midagi ülimalt tarka ja olulist. Siiski ei tahtnud ta esialgu võõrastesse tavadesse sekkuda, vaid tegi vaguralt kõik pöörded kaasa. Kui uhamine oli kestnud juba tubli pool tundi, aga lõppu sellele lõbule polnud endiselt näha, pani Prim tiivad kokku ja maandus ühele männile. Tal oli sellisest tobedusest villand.
Kuid kohe pidurdas ka Kukk ja küsis nõudlikult:
“Noh, mis nüüd hakkas?”
“Ei midagi,” vastas Prim. “Ma istun siin natuke. Teie võite lennata, mina praegu ei taha.”
“Mis tähendab – ei taha!” imestas Kukk. “Kui mina ütlen, et praegu uhame, siis uhame! Keegi ei küsigi sinu käest, mida sa tahad. Kui sa oled meie kamba liige…”
“Aga ma ei ole ju!” väitis Prim. “Me lihtsalt tutvusime täna ja veetsime koos aega. Aga ma ei ole astunud mingisse kampa. Mulle meeldib tegelikult hoopis rohkem üksi olla. Vaadake, mina olen loomult individualist…”
“Ära mölise!” käratas seepeale Kukk ja Tii hakkas nutma. “Vali – kas tuled uhama või kaod siit metsast nagu paha hais! Siin juhin kõiki kotkaid mina ja keegi ei istu männi otsas, kui mina olen teisiti määranud. Vaata, su tüdruk pillib! Mis mees sa oled! Kükitad puu otsas, sel ajal kui teised uhavad, tahad üksi olla… Sa oled pede või?”
“Prim! Tule!” palus Tii. “Ära jama! Ma näitan sulle pärast, kus tedred elavad, siis sa võid neil päid otsast rebida.”
“Ma ei soovi kellelgi päid otsast rebida,” teatas nüüd juba kõigest sellest tsirkusest surmani tüdinud Prim. “Mina ei poolda üldse tapmist. Ma olen kunstnik ja jätke mind oma tobedustega rahule.”
“Raisk, nüüd ma löön sul noka kurku,” teatas Kukk. “Polegi ammu kakelnud, eile sai viimati ühel kanakullil aju sisse löödud, sellest on juba terve öö. Noh, tule siia, jumbu! Naised, minge eest!”
“Ei, me tahame vaadata!” teatas Suleke, ja ehkki Tii lohutamatult nuttis, ei soostunud temagi kuhugi lendama, vaid sättis end ühele oksale, kus oli hea kaklust jälgida, ja noogutas Primile, otsekui tahaks öelda – ma hoian sulle pöialt, Prim, pane vägevasti!
“Kas võitleme surmani või ainult esimese vereni?” küsis Kukk.
Prim oli sündmuste säärasest arengust ülimalt hämmastunud.
“Ma ei taha üldse võidelda,” seletas ta, kuid Kukk hüüdis:
“Mida sa räägid! Sa oled ju kotkas, mitte mingi varblane. Sa ei saa ju jalga lasta nagu argpüks. Tule aga välja!”
“Ma arvan, et lasen siiski parem jalga,” ütles Prim ja tõusis lendu. Teisi kotkaid vapustas see tegu