“Noh ja edasi?” küsis ta. “Mis saab edasi? Sa ütled, et see purk, mille ma ostsin Stockmanni kaubamajast, on Püha Graal? Karikas Jeesuse verega? Sain ma õigesti aru?”
“Sa oled kõigest täpselt aru saanud, õilis rüütel!” kinnitas Merlin. “See on tõepoolest karikas, mis sisaldab meie lunastaja kõige pühamat verd. Sajad ja sajad rüütlid on otsinud seda tuhandeid aastaid, kuid vaid kõige väärikamale oli antud…”
“Jah, seda ma juba tean!” katkestas teda Ott. “Seda sa rääkisid. Ma küsisin, mis edasi saab.”
“Sa pead sellest karikast jooma, ning pärast seda laskub sinu peale jumala õnnistus ja sa saad tundma Tõde!” kuulutas Merlin. “Aga enne pead sa end lahinguks valmis seadma, sest teised rüütlid on märganud taevalaotuses Graali kuma ja katsuvad sinult püha karikat ära võtta!”
“Millised teised rüütlid?” küsis Ott. “Kus need veel on?”
“Nad on teel!” vastas Merlin. “Ma kuulen, kuidas maa nende ratsude jalge all müdiseb ja kuidas kõlksuvad rasked mõõgad ja kilbid. Nad tulevad kolmekesi – sir Parcival, kelle käsivarred on jämedad nagu tammed ja kelle rusikas suudab purustada munakivi; sir Bors de Granis, kes on eriti osav piigivõitluses ega ole veel iialgi lahkunud turniirilt võidupärjata; ja sir Galahad, kes on neist kolmest kõige vapram ja hulljulgem ning kes on suure sir Lanceloti enda poeg. Võitlus tuleb äge, kuid Jumal hoiab oma kätt sinu pea kohal ja sa ei pea mitte kartma, aulik rüütel.”
“No see on juba ilmne jama!” mõtles Ott, aga läks igaks juhuks akna juurde vaatama, kas väljas on näha kedagi, kellel on kaasas rasked mõõgad ja kilbid. Tema hämmastuseks lasus akna taga üksnes paks hall udu, mis oli neelanud kõik ümbritsevad hooned. Ott tegi kiiresti akna lahti – ööõhk oli väga külm ja kuidagi iseäralik, täis tundmatuid lõhnu ja harjumatut vaikust. Kadunud olid kõik kesklinnale iseloomulikud tuututused ja mürinad, ükski hiline joodik ega erutunud teismeline ei lõuanud, mitte ainuski heli ei lõhestanud halli õhku, mis rõhus Oti nägu nagu tohutu, jäine ja hõre kustutuskumm.
Ott kuulatas veel, püüdes tabada ainsatki tuttavat kriginat, mis annaks tunnistust sellest, et ta on siiski omas kodus, keset kesklinna, paarikümne meetri kaugusel isegi öösel kaunis tiheda liiklusega sõiduteest, kuid ainus, mida tema kõrv viimaks eristada suutis, oli nõrk, kuid täiesti äratuntav kabjaplagin.
“Need on nemad!” lausus Merlin laualt. “Sir Parcival kõige ees, sir Bors ja sir Galahad temast vaid poole hobusepikkuse võrra taga. Nende ratsude sõõrmeist purskab tuld ja nende kilpidele on maalitud draakonid ja lõvid. Nad tulevad siia, kuid nad on veel kaugel. Sea end valmis, rüütel, sest sa pead nad väärikalt vastu võtma!”
Ott pani akna kinni.
“See on mingi nõmedus…” pomises ta. “Mingi…” Siis tuli talle uus mõte. “Ma pean naise ja lapse üles ajama!”
Ta tahtis minna teise tuppa, kuid põrkas köögiuksel tagasi. Esik oli kadunud. Peegli, vannitoaukse ja nurgas vedelevate saabaste asemel laiutas siingi toosama paks hall udu. Ja kaugusest kostis kabjaplaginat.
“Mis jama see on?” hüüdis Ott nüüd juba vapustatult. “Kus mu naine ja laps on?”
“Ära karda, nemad pole ohus!” kinnitas Merlin. “See on sinu võitlus! Sina oled Graali-rüütel, sina pead ristama piigi oma vaenlastega! Sa pead näitama neile, et oled tõesti maailma parim ja et jumal on su õiglaselt välja valinud.”
“Ära räägi lollusi!” Ott tundis, et on tõesti hädas. Enam polnud aega kummaliste sündmuste üle imestada ega juurelda, kas kõik see toimub unes või ilmsi. Praegu oli küsimus selles, kuidas sita seest välja rabelda, eks hiljem jõuab aru pidada ja nuputada, kuidas on üldse võimalik ühe hetkega turvalisest kesklinnast udusesse ja verejanulisi rüütleid täis muinasaega sattuda, jäädes samas siiski oma vanasse tuttavasse kööki. Üksnes see pakkuski hetkel lohutust. Ott hakkas avama sahtleid ja otsima suuremaid ning raskemaid köögiriistu, millega end vaenlaste eest kaitsta.
“Et mul ka siin köögis ühtegi kirvest pole!” kirus ta. “Ja need kööginoad on ju ka sellised, et anna lapsele mängida! Kurat, võta või pudrunui!”
“Isand, mina olen valmis!” ütles pudrunui. “Olen teie perekonda aastaid truult teeninud ja sööstnud pea ees kallale teie vaenlastele kartulitele, pekstes ja tampides neid, kuni nende kollane ihu on tüma. Ma ei kavatse teid ka täna üksi jätta! Käskige, ja ma lähen teie eest kas või tulle, ehkki see mu elu maksab!”
Ott ei osanud enam imestada ka.
“Võta vastu ustava kannupoisi pakkumine!” soovitas Merlin. “Ehkki sa oled maailma parim rüütel, on neid siiski kolm! Sa vajad liitlasi!”
“Eks siis astu rivvi!” sõnas Ott pudrunuiale. See ronis kohe sahtlist välja ja keerutas prooviks pead nagu inimene, kellel on kael kangeks jäänud.
“Isand, kutsuge ka teised oma sulased appi!” ütles ta. “Kõik lauanõud ja kogu köögimööbel on teile ustavad! Olge kindel – truu asi ei reeda oma peremeest iialgi!”
“Jumala eest, see on tõde!” kinnitas soolatoos. “Meie pole võltsid. Kõik, mis minus leidub, on puhas ja aus sool, mida igaüks võib näha läbi minu klaasist seinte. Minus pole grammigi valet ega reetlikkust! Jumal kaitsku minu head peremeest!”
Marineeritud kurgilõigud upitasid end veest välja ja ronisid purgi äärele.
“Me oleme kvaliteetse tehnoloogia abil valmistatud Felixi kurgid,” ütlesid nad. “Meie põhimõtteks on olla ustav oma ostjale. Sina maksid täna meie eest Stockmanni kaubamajas ja tõid meid enda juurde koju. Tänuks selle liigutava usalduse eest jääme sinuga ja anname endast eesseisvas võitluses parima!”
“Mind valmistas sinu ema!” ütles vaarikamoos riiulilt. “Vanaperenaine keetis mind sinu ja su pere jaoks, et sa saaksid minult abi külmetuse puhul. Minu aukohuseks on hoida sinu ja su perekonna tervist, ja nüüd, kui sa oled säärases ohus, õilis isand, ei kõhkle ma hetkegi! Olen siin sinu armastava ema saadik ja teen kõik, et õigustada lootusi, mida üllas emand minule pani! Ära karda, isand! Ma varjan sind oma purgiga ega hooli, kui see peaks purunema ning mind mööda põrandat ja seinu laiali pritsitakse nagu ükssarviku kabjahoobi saanud aju!”
“Me oleme sinuga!” hüüdsid veel igasugused toiduained ja lauanõud, ning kõik neli köögitooli lasksid end põlvili ja laususid:
“Oleme küll juba vanad toolid, kes sündisid palju aastaid tagasi Lutheri vabrikus, kuid tänu sinu hoolitsusele, õilis peremees, oleme kenasti restaureeritud ning meie tervis on taas hea ja jalad tugevad. Vali meie hulgast endale sõjaratsu, istu tema selga ja ta kannab sind võitlusse! Aga kui sind kandev tool peaks võõraste rüütlite mõõgahoopide läbi purunema, siis hüppa kiiresti teise sadulasse, sest me kõik oleme valmis andma sinu eest oma elu! Usu, meis pole ainsatki oksakohta, mis ei elaks kirglikult kaasa sinu saatusele, sest sina oled meid oma kööki toonud ning sina ja su pere austavad meid iga päev sellega, et usaldavad meie kanda oma tagumikud!”
Ott oli, eneselegi üllatuseks, väga liigutatud. Ta tänas kõiki truuduse ja heade soovide eest ning tundis end nende sõbralike kööginõude ja mööblitükkide seltsis hoopis kindlamalt. Tal oli hea meel, et oli just samal päeval külmkapi toitu täis ostnud, sest sedasi oli tema väes soldateid sootuks rohkem. Aga tal enesel polnud siiski veel relva ja ta vaatas otsivalt ringi.
“Mida sa veel otsid?” hüüdis Merlin laua pealt.
“Mõõka!” vastas Ott.
“Mine kraanikausi juurde ja vaata, mis edasi saab!” õpetas Merlin.
Ott läkski. Ning samal hetkel kerkis äravoolutorust valge naisekäsi, nii valge kui marmor, ja see käsi hoidis käes päeval Stockmannist ostetud panni, mille