“Minu meelest on ta liiga sinine … ja lainetel pole õiget kõrgust.”
“Te eelistate metsikut ilu? Siis peaks teile Korsika meeldima.”
“Minu tütar,” ütles kolonel, “armastab kõike, mis on ebatavaline; seepärast ei meeldinudki talle Itaalia põrmugi.”
“Itaaliast tunnen ma ainult Pisat,” ütles Orso, “käisin seal kolledžis, aga ma ei suuda imetluseta mõelda Campo-Santo’le,10 toomkirikule, viltusele tornile… eriti just Campo-Santo’le. Kas te mäletate Orcagna “Surma triumfi”?11 Mul on see nii meeles, et võiksin seda vist peast joonistada.”
Miss Lydia kartis, et leitnant laskub entusiastlikesse tiraadidesse.
“Üpris kena,” ütles ta haigutades. “Palun vabandust, isa, aga mu pea valutab veidi, lähen oma tuppa.”
Ta suudles isa laupa, kinkis Orsole suursuguse peanoogutuse ja kadus. Kaks meest jäid jahist ja sõjast rääkima.
Selgus, et Waterloo all olid nad olnud lausa vastamisi ja pidid seega olema vahetanud nii mõnegi kuuli. See kahekordistas nende üksmeelt. Kordamööda kritiseeriti Napoléoni, Wellingtoni ja Blücherit, vesteldi hirve-, metssea- ja mufloonijahist. Hilja öösel, kui viimane pudel bordood oli otsas, surus kolonel veel kord leitnandi kätt, soovis talle head ööd ja avaldas lootust, et see nii veidralt alanud tutvus kestaks. Lõpuks mindi lahku ja heideti magama.
III
Öö oli ilus, kuu mängles laineharjadel, laev õõtsus pehmelt õrna tuule käes. Miss Lydial polnud mingit tahtmist magada ja ainult ühe võhiku ligiolek oli teda takistanud nautimast tundeid, mida tekitavad meri ja kuuvalgus igale inimesele, kel on raasukegi poeesiat südames. Kindel, et noor leitnant – proosaline nagu too oli – magab nagu kott, tõusis ta, võttis sooja voodriga mantli, äratas toatüdruku ja läks laevalaele. Seal polnud kedagi peale tüürimehe, kes laulis metsikul ja monotoonsel viisil mingit itku korsika murdes. Öövaikuses oli sellel imelikul muusikal isegi oma võlu. Miss Lydia ei saanud kahjuks päris hästi madruse laulust aru. Paljude harilike kohtade seas äratas üks energiline värss temas elavat uudishimu, aga peagi, kõige ilusamal hetkel tulid mõned murdesõnad, mille tähendust ta ei taibanud. Sellele vaatamata taipas ta, et juttu oli mingist mõrvast. Mõrtsuka needmine, kättemaksuähvardused, surnu ülistamine – kõik oli üks segapuder. Ta jättis mõned värsid meelde; püüan neid tõlkida:
… Ei kahurid, ei täägid – ei suutnud hirmutada tema selget laupa, – mis helendas lahinguväljal – kui suveõhtu. – Ta oli jahikull, kotka sõber. – Sõpradele oli ta nõmm-liivamesi, – vaenlastele mässav meri. – Kõrgem kui päike. – õrnem kui kuu. – Tema, keda Prantsusmaa vaenlased – kartsid kui tuld, – kodukandi mõrtsukad – lõid talle noa selga, – nagu Vittolo tappis Sampiero Corso. 12 – Iialgi ei oleks nad julgenud talle silma vaadata. – … Pange seinale mu voodi ette – mu auga väljateenitud aurist. – Selle lint on punane. – Punasem kui mu särk. – Mu pojale, mu pojale kaugel maal – hoidke mu rist ja mu verine särk. – Ta näeb selle sees kahte auku. – Iga augu kohta tehtagu teine auk ühes teises särgis. – Kas piisab sellest, et teostuks kättemaks? – Mul vaja kätt, mis tulistada oskab, – ja silma, mis täpselt sihib, – südant, mis valmis mõelnud…
Äkki jäi madrus vait.
“Miks te ei jätka?” küsis miss Nevil.
Madrus osutas peaga ruhvist väljuva kogu poole: see oli Orso, kes tuli kuuvalgust nautima.
“Laulge ometi lõpuni,” ütles miss Lydia, “see meeldis mulle väga.”
Madrus kummardus tema poole ja ütles väga tasa:
“Ma ei esita kellelegi rimbecco’t.”
“Mida?”
Madrus ei vastanud ja hakkas vilistama.
“Ma näen, et imetlete Vahemerd, miss Nevil,” lausus Orso tema poole nihkudes. “Peate nõustuma, et kusagil mujal pole niisugust kuud.”
“Ma ei vaadanud kuud. Ma õppisin korsika keelt. See madrus laulis üht väga traagilist itku ja jättis kõige ilusama koha peal pooleli.”
Madrus kummardus, otsekui selleks, et paremini kompassi näha, ja tiris miss Nevilit mantlihõlmast. Oli ilmne, et itku ei saanud leitnant Orso ees laulda.
“Mida sa, Paolo Francè, laulsid?” küsis Orso, “oli see mingi ballata? Või vocero?13 Preili saah sust aru ja soovib lõppu kuulda.”
“Olen unustanud, Ors’ Anton’,” ütles madrus.
Ja ta hakkas jalamaid täiest kõrist üürgama koraali neitsi Maarja kiituseks.
Miss Lydia kuulas hajameelselt, ei käinud enam lauljale peale, kuid tõotas siiski endale hiIjem mõistatuse lahenduse välja uurida. Aga toatüdruk, kes oli Firenzest pärit ega saanud korsika dialektist sugugi paremini aru kui perenaine, põles uudishimust, ja enne kui too jõudis teda küünarnukiga müksata, pöördus ta Orso poole:
“Härra kapten, mis tähendab rimbecco’t14 esitama?”
“Rimbecco’t!” kordas Orso. “See tähendab ühele korsiklasele ülimat solvangut: see tähendab etteheidet, et ta ei ole kätte maksnud. Kes rääkis teile rimbecco’st?”
“See oli eile Marseille’s,” vastas kähku miss Lydia. “Kuunari peremees kasutas seda sõna.”
“Ja kellest ta rääkis?” päris Orso valvsalt.
“Ah, ta jutustas meile ühe vana loo… mingist vanast ajast… kui ma ei eksi, siis Vannina d’Ornano kohta.”
“Ma kardan, preili, et Vannina surm ei sisenda teisse erilist sümpaatiat meie vapra kangelase Sampiero vastu.”
“Kas siis teie peate naise tapmist kangelasteoks?”
“Sampiero mõrvatööd vabandavad ajastu metsikud kombed. Ja pealegi pidas ta genualastega surmaheitlust: mis usaldust oleks ta väärinud kaasmaalaste silmis, kui ta poleks karistanud seda, kes kippus genualastega sobingut tegema.”
“Vannina läks teele mehelt luba küsimata,” sõnas madrus. “Sampiero tegi hästi, et tal kaela kahekorra keeras.”
“Aga ta tahtis ju oma meest päästa,” ütles miss Lydia. “Ta tegi seda armastusest, kui läks Genuasse mehele armu paluma.”
“Mehele armu paluda tähendab teda alandada!” hüüatas Orso.
“Aga oma naine ära tappa!” jätkas miss Nevil. “Milline koletis pidi ta küll olema!”
“Aga te teate ju, et Vannina ise pidas oma mehe käe läbi hukkumist soosinguks. Kas teie, preili, Othellot ka koletiseks peate?”
“See on hoopis teine asi! Othello oli armukade, Sampiero ainult alp.”
“Kas pole armukadedus samuti alpus? Alpus, mis tuleneb armastusest. Niisuguse ajendi teie siis andestaksite?”
Miss Lydia heitis leitnandile pilgu, täis väärikust, ja, pöördudes madruse poole, küsis, millal kuunar pärale jõuab.
“Ülehomme,” vastas see, “kui tuult jätkub.”
“Tahaksin juba Ajaccios olla, see laev on mind ära tüüdanud.”
Ta tõusis, võttis toatüdrukul käe alt kinni ja tegi laevalael mõne sammu. Orso ei liikunud tüürimehe kõrvalt ja kõhkles, kas peaks preiliga kaasa jalutama