Kui ta oli tükk aega edasi tampinud mööda vesist padrikut, tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu – kõik noored kuked, kes heitsid juba verisulgi ja omandasid täiskasvanu musta rüüd, milles võib järgmisel kevadel kuhugi lagendikule või väljamäele mängu ilmuda. See lennuparin oli äkki nii tuttav, nagu oleks ta seda alles eile kuulnud. Ja kui ta kuulatades seisatas, nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. Millegipärast köitis see kuivanud mänd Indreku tähelepanu. Ta tundus tuttavana ja sellepärast astus ta temale lähemale. Kui ta on see, mõtles Indrek, siis peavad tal ka madalamal tüve küljes tugevad oksatüükad olema, kuhu võib ronides jalgu toetada.
Õige, oksatüükad olid olemas, aga nii mädanud, et Indrek murdis nad kergesti tüve küljest. Just see oksatüügaste murdmine rabaski Indrekut. Sest mõelda, et see vana männijändrik on nii palju aastaid siin seisnud, ilma et keegi oleks tema vastu niigi palju huvi tundnud, et oleks kas või muidu niisama heast-paremast tema mädanud oksatüükad ära murdnud, oli nagu mingisugune suur elumõistatus. Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.
Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski. Isegi loomad polnud käinud tema vastu oma kaelu nühkimas, sest muidu lipendaksid kusagil karba küljes mustad, valged või punased karvaudemed.
Indrek katsus mändi maha murda, nagu ta oli murdnud tema oksatüükad, aga tüvi pani alles vastu. Soopedakas, lausus Indrek endamisi ja asus kogu jõuga männi kallale, sest millegipärast tahtis ta tema tingimata maha murda. Aga kõik tema jõupingutused olid asjatud. Isegi männi juured olid nagu uuesti ümberringi maa külge kinni kasvanud. Lõpuks Indrek katsus männile otsa ronida, et proovida, kas endine kiigeoks on veel kõva või mädanud. Ka seda ei suutnud ta. Siis hakkas ta otsima parajat löögipuud, millega ulatuks oksani. Leidis tüki maa pealt peenema kuivanud männi, mille murdis maha ja tõi kohale. Ta hakkas sellega kiigeoksale hoope jagama, aga see murdus ainult ladva poolt, tüügas pidas vastu.
Hulk aega jändas Indrek vana männiga, kuni märkas, et ta oma parema käe oksa otsas veristanud, siis viskas ta löögipuu maha, vaatas veel kord kuivanud männijändrikule otsa ja ütles endamisi: „Isegi surnult teine, raisk, tugevam kui inimene elavalt. Peaks kirve või sae tooma.” Nõnda ütles ta, kui hakkas verist kätt imedes edasi minema, ja tal ei tulnud kuidagi meelde iseendalt küsida, milleks ta küll peaks selle soopedaka kallale asuma kirve või saega.
Nüüd kõndis ta üsna huupi mööda sood, mis tundus võhivõõrana. Ta unustas kraavi hoopis, kus oli kord vett paisutatud, riieldud ja ärbeldud. Ta otsis ja ei leidnud enam taliteed, kust olid millalgi liikunud lumega heinakoormate voorid, jättes heinakõrsi ja – pepri põõsaste äärde, kuhu jänesed tulid öösiti sööma, jättes tõenduseks pikki jälgi ja ümarikke pätsikesi. Igal pool aina põõsastik, rägu ja mets, mis oli paiguti nii paks, et varjas päikese täiesti.
Äkki Indrek sattus okastraadist aiale ja jäi vahtima, nagu näeks ta viirastust. Okastraat siin! Jah, ta oli lihtsalt puust puusse tõmmatud ja läks nõnda edasi aina tiheneva ja kõrgeneva metsa poole. Tähendab piir, lausus Indrek endamisi ja läks okastraadi juhituna.
Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle: köster oli tahtnud kord kuulda Jõessaare mail koorilaulu, see pidi olema tema arvates see õige luule, kirjutaja aga arvas sellegi luule olevat, kui tema käib südaööl kolm korda jõepõhjas oma kahva otsimas. Vaesed mehed! Kui nad ometi nüüd tuleksid ja vaataksid, siis nad näeksid, et kõige õigem luule on okastraat, mis läheb ühelt elavalt puult teisele.
Jõe äärde jõudes Indrek tundis äkki, kuis tal lõi naerule suu ja kogu ihu ning hing: siin oli kõik nõnda, nagu oleks ta alles mõni päev tagasi siit lahkunud. Ainult lähemal ja kaugemal lömitavad mustjashallid küünid oleksid nagu rohkem maa ligi lömitanud ja jõevesi vaiksemaks jäänud: havid ei lobistanud enam vookaelades kõrkjapadrikus vähemaid vendi püüdes ja partide prääksumist polnud kusagil kuulda. Aga hilised pääsukesed lendlesid ja häälitsesid, nagu ei tunnustaks nad kinnivajunud kraave ega okastraati. Ruttu, ruttu korjasid nad oma poegadele toitu, et need saaksid võimalikult pea jaksu lennuks lõunamaile.
Indrek katsus häälitseda ja hüüda, aga jõgi ja küünid olid tummad: küünid olid heinu täis ja ei kajanud vastu. Aga millalgi olid nad kõik tema hõikele vastanud – kõik, lähemad valjemalt, kaugemad nõrgemalt, olid vastanud, nagu oleksid nad elavad olevused. Indrekut valdas endine nukrus, üksilduse ja mahajäetuse nukrus. Tundus, nagu häälitseksid pääsukesedki ainult sellepärast, et nad on seltsimeeste poolt siia maha jäetud.
Mingi sisemise aje sunnil Indrek läks rohtunud voo juurde, kus oli ennemuiste tõke. Ja leidnud veel praegugi siit tõkke, ta läks seda mööda üle jõe ning läbi heinamaade paju- ja kaserägastikku, kus asusid vanal ajal põdrad, metskitsed ja metsised. Siin ta kolas nagu pimesi ja käsikaudu ringi, aga ei leidnud põtradest ega metskitsedest enam jälgegi. Aga metsiseid nägi.
Päike kaldus juba õhtu poole, kui Indrek jõudis kuhugi välja äärde, ilma et ise oleks õieti teadnud, mis koht see on. Pärast selgus, et ta on Hundipalul, ning imeselgena meenus talle, kuis ta paljude aastate eest istus Tiiduga kord kasepakul ja arutas suuri ja tähtsaid isamaaasju.
Nüüd ei ole Tiitu enam Hundipalul ja tema järeltulijadki on siit mailt viimseni lahkunud. Siingi on kõik võhivõõras, nagu soos ja rabaski. Kogu ümbrus ja elu oleks nagu mingisugune pettekuju ja tühipaljas illusioon. Esimest korda Indrek tundis sellise selgusega, milline illusioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas. Meelehärdus haaras voogava lainena kogu olemuse.
Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.
„Pole sellist kaupa enam,” rääkis noormees uhkustavalt. „Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja.”
„Nii,” lausus Indrek.
„See on kultuur,” rääkis noormees iseteadlikult. „Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda.”
„Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida,” rääkis Indrek.
„Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa,” oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kusagila ei kosta karjakellad.
„Kultuur, kultuur,” kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. „Okastraat ja vintrauad,” lausus ta natukese aja pärast.
Jõudnud jõesilla juurde, ta jäi seisatama ja vaatles neid suuri kive, mis seisid endiselt neil paigul, kuhu Hundipalu Tiit