„Kas tõmbad iseoma pikad säärikud jalga?” küsis isa.
„Esteks pidin küll, aga nüüd mõtlesin ümber. Minu omad peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek.
„Kõige säädsamad oleks pastlad, aga kas su jalad vett kannatavad,” arutas isa. „Sa pead ikka seda teadma, et on juba sügisene aeg ja sul tuleb vees solistada, sood pole enam nii kuivad, kui olid ükskord.”
„Aga pole ju paar nädalat nüüd vihma olnud,” katsus Indrek vastu seletada. „Või on siin sadanud?”
„Seda mitte,” ütles isa, „aga küllap lähed ja näed kõik ise, see on parem kui minu seletus.”
„Ma paneksin siis pealegi pastlad, kui ma nad kusagilt saaksin,” otsustas Indrek.
„Võta minu omad,” ütles isa. „Ma lappisin nad hiljuti kinni, ainult pahemal on teine orm pihastanud, selle pean enne uue panema.”
Nende sõnadega tõttaski ta seda tegema.
Võis olla kella kümne paiku, kui Indrek oli reisuvalmis. Ka täna, nagu eelmisedki päevad, puhus leige sügisene tuul edelast, lennutades kõrgeid pilvi nagu suitsuses taevas. Päike paistis nagu läbi halli vina ja sagedasti katsid ruttavad pilved ta peaaegu täiesti, nagu võiks iga silmapilk hakata sadama, et ladiseda päevade kaupa, aga siis äkki hele päikeseketas välgatas uuesti harvakoelise pilve tagant ja ujus viimaks suitsuvinalisele, kahvatule taevalapile, kust ta süstas varsti jällegi ligiruttava pilve varju. Nõnda oli see kestnud päevi ja öid ja näis, nagu võiks see kesta igavesti.
„Sookask tõmbub juba kollaseks,” ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja pusis pastla kallal.
„Juba hakkab värvi andma arukaselegi,” rääkis isa. „Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud.”
Kui Maret toiduga sauna juurde jõudis, olid Indrekul juba pastlad jalas.
„Kas sa end nõnda ära ei külmeta, jalad saavad ju märjaks,” rääkis õde hoolitsevalt.
„Pole viga, vanad karjase jalad,” vastas Indrek. Ta tahtis esimesest päevast peale enda viia samasesse eluviisi, millises ta millalgi ammu oli lahkunud Vargamäelt. Ta ei hoolinud sellest, et vaheajal oli tema ise ja ka kõik muu teiseks saanud.
„Kuhu sa kõige enne mõtled minna?” küsis isa, kui Indrek avas saunaukse.
„Mõtlesin otsaga jõe äärde jõuda,” vastas Indrek.
„Aga sinna viivad nüüd uued teed, vanad on ammugi kinni kasvand,” seletas isa.
„Mina lähen mööda vanu teid,” seletas Indrek.
„Siis lähed mööda rägu.”
„Kui rägu, siis rägu,” vastas Indrek ja astus uksest välja.
Vaevalt oli ta mõnisada sammu astunud, kui tal tulid tahtmata meelde isa sõnad, mis see ennist pimedas saunas öelnud: või on ka inimestega nagu metsaga – okasmetsale järgneb lehtmets, lehtmetsale okasmets? Tõepoolest oli see välja ääres igal pool nõnda sündinud. Kus pidi olema lepik, sealt leidis kuusiku, kus kuusik, seal oli tõusnud kaasik, põndakul, kus oli kasvanud igasugune rägu ühes kadakatega, süstsid taeva poole nõtked männid.
Muidugi, see kõik oli üsna harilik näht, aga Indrekut rabas see peaaegu hingepõhjani. Ta tundis südames valusat pitsitust, nii et jäi tahtmatult seisatama. Maalõhngi oli teiseks muutunud, nagu kohaneks see taimestikule. Ja kui Indreku silmad sattusid kogemata oma pastaldele ja nartsudele, siis paistsid need äkki talle naeruväärsetena. Talle näis tagantjärele, nagu oleks ta pastaldes ja nartsudes ilmunud selleks vanadele paikadele, et tunda end endisena. Aga milleks peab inimene jääma endiseks, kui mets ja maagi muutub kuni tundmatuseni? Milleks taotleda jäädavat, kui kogu maailm saab aina teiseks ja uueks?
Ometi, kui Indrek jõudis sohu, kus hüppas mättalt mättale, kuni jalg vääratas ja lipsas veise jalajäljeauku, kust purskas mudast vett kuni põlvedeni üles, viirastus talle äkki kõik, nagu see olnud aastakümneid tagasi: karjakellade kõlin, koera haukumine, tallede määgimine, kes kaotanud mätaste vahel oma ema silmist, lindude laul ja häälitsemine ning leige tuul ja soe päikene. Just nii: soe päikene ja lindude laul, nagu oleks millalgi siin olnud ainult kevade.
Nägemus ja temast tõusnud tundmus oli nii elav, et Indrek jäi kuhugi mätta otsa seisma, nagu peaks ta veel praegugi tundma kevadist soojust ja kuulma lindude laulu. Aga pikkamisi silmad seletasid võhivõõrast ümbrust, seletasid sookaski, mille lehestikku sügise sulatanud juba kollast ja sulgenud kõik laulusuud. Ainult pastlas jalg oli tal märg ja teine kuiv, nagu see oli olnud aastakümned tagasi. Ja talle meenus, kuis ta siis mõnikord oli katsunud, et kui kaua ta õige saab käia ühe kuiva ja teise märja jalaga. Tundide kaupa läks ta siis mättalt mättale ja künkalt künkale, toetudes märja jalaga vette või porri ja viies kuiva jalga ikka kuivalt edasi.
Mõtlematult hakkas ta ka nüüd samuti mängima. Aga see ei õnnestunud tal kuigi kaua, sest kuiv jalg sulpsatas tal peagi vette, pealegi veel nii põhjalikult, et sai palju kõrgemalt märjaks kui teine. Indrek jäi peaaegu imestunult vahtima, et mis koht see küll on, kus leidus nii salalik ja sügav vesi. Ja oligi, mida imetseda: tema jalg oli libisenud kahe mätta vahelisse auku, mis oli jäänus endisest kurikuulsast kraavist, kus Oru Pearu millalgi ammu oli tammitanud vett Mäe Andrese karjamaale, põhjendades seda oma loodheinamaa kastmisega. Hoolega otsides Indrek leidis veel teisigi samasuguseid auke, mis seisid reastikku, juhatades Vargamäe alt Jõessaare poole. Neid vaadeldes ta tundis rinnas valusat tuksatust. Ah ainult niipaljuke on säilinud sellest Vargamäe rahvaste suurest elusoonest ja askelduste tallermaast!
Siiski, imestada polnud siin eriliselt midagi. Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis on juba lugematu hulk kordi sündinud laias maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ning langevad ja järeltulijad tosivad oma esivanemate tuhas ja põrmus ning ahervartel, olles uhked ja suurelised oma huvide sügavusest ja kustumatust teadusehimust. Aga nagu esiisadel-emadel polnud kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijailegi nende eluasemed ja eluallikad üsna ükskõiksed asjad, mida võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning ajada rinda ette õieli.
Otse loomusunniliselt pöördus Indrek ümber ja läks aukuderea juhituna välja äärde tagasi, kust oli juba natukene maad eemale jõudnud. Ta tahtis oma silmaga näha Pearu endist loodheinamaad, mis oli millalgi maksnud niipalju muret ja vaeva, uneta öid ning meelepahandustki. Aga heinamaa asemelt Indrek leidis loomade poritud soo vähese rohu, mõne männijändriku, kasekiitsaka ja hallpaju-põõsaga, kust karjane ei leia vilepuudki, sest Vargamäel pole seda lolli, kes ei teaks, et hallist pajust ei saa üldse vilet, on ju tema pind üleni mügerik, mispärast koor läheb pealt ära tõmmates lõhki.
Indrek otsis ka seda paika, kuhu Pearu oli tahtnud ehitada nii kõva tammi, et teispere karjapoiss ei suudaks seda ära lõhkuda, aga kõigest sellest kange mehe tööst ei olnud kusagil jälgegi leida. Kõik oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki. Iseasi, kui oleks siin kaevama hakanud, siis oleks ehk sattunud mõnele vaiale või ka kivile, millega Mäe Matu millalgi ammu siin pildunud Pearut. Aga Indrekul polnud labidat, või kuigi oleks olnud, siis kaevamisele poleks ta ometi asunud, sest selleks polnud Vargamäe kraav veel küllalt vana. Indrek seisis muidu niisama siin sookaskede keskel, mille lehestikku sügis tippis juba kollast, seisis ja uneles seletamatus nukruses, nagu hakkaks ta päise päeva ajal aru kaotama. Ometi oli tema aru selge, ainult tema sisemuses langes suur ja lai maailm kokku, muutus olematuks. See oli tema isiklik maailm, täis rõõmu ja kurbust, lootust ja unistusi.
Iga