Tiivutud inglid. Argo Järve

hinge alla, tellis teise ja kadus seegi nagu mutiauku.

      Neidis võttis rahakotist kaks viiesaja kroonist, pani need letile ja lahkus sõnagi lausumata baarist. Nii see kordus nädalast nädalasse. Kakssada kümme krooni jootraha viie minutiga polnud ju sugugi paha. Tavaliselt ei kogunenud sellist jootraha isegi mitme päevaga. Kindel lisateenistus iga nädal, kuid siis sai Hans pakkumise välismaale ja sellega lugu lõppes. Hans kõndis leti äärde ja palus segada omale viski coka-colaga.

      Omast kogemusest ja baarmeni töö olid talle õpetanud, et pikendatud joogid ei mätsinud kohe ära aga tekitasid hulle pohmelle, eriti kui need olid tehtud tumedate alkohoolsete jookidega ja segamiseks kasutati mistahes gaasilist jooki aga praegu ei hakanud ta tagajärgedele mõtlema. Neiu kärtspunases pluusis küsis, kas ta sidrunit ja jääd ka oma kokteili soovib ja naeratas talle. Hansule jäid silma neiukese kaunid huuled, need olid veel punasemad, kui tema pluus aga see toon sobis talle ideaalselt. Igaüks poleks sellist pluusi ega huuli välja kandnud.

      Jälgides baaridaami vilunud liigutusi, sai mees aru, et siin on tegemist professionaaliga. Baaritöö oli tegelikult tappev ja väsitav. Vahest pidid olema ema eest, teinekord isa eest ja aegajalt vaikiv ja kõigega nõusolev psühholoog. Vajadusel pidid oskama ennast välja lülitada ja teemasse mitte väga süvenema. See oskus tuli alles aastatega. Oli kordi kus kliendid ajasid su lihtsalt nii hulluks, et peale mõnepäevast töötamist oli tahtmine inimestest lihtsalt eemale saada. Oht muutuda ise alkohoolikuks, varitses sind iga päev. Ei läinud päevagi, kui sulle välja ei tehtud või pidutsema ei kutsutud. Lisaks tehti siivutuid pakkumisi nii otseselt kui läbi lillede. Saanud oma joogi, ulatas ta baaridaamile nõutud summa ja lisas sellele omaltpoolt väikese jootraha. Arvamus, et baarmenid, kelnerid, ettekandjad teenivad meeletuid jootrahasid ja neile pole palka vajagi, oli vähemalt tema arvates täiesti vale.