Mees vaatas punetavate silmadega saalis ringi, ta lootis leida mõnda teenindajat kellelt vaatamata varajasele hommikutunnile pitsi või kaks viina tellida. Saanud lõpuks oma tahtmise, räntsatas ta laua taha toolile ja kahvliga taldrikus kalahunnikus sorides tõstis ta aegajalt palasid suhu. Sedasi aega surnuks lüües hakkasid lõpuks läbi akende paistma ka Tallinna kirikutornid. Sadam lähenes kiiresti. Mees tühjendas kiirustamata taldriku, kummutas viinaklaasi tühjaks ja läks aeglasete ja ebakindlate sammudega oma reisikoti järgi. Ta oli tagasi Eestimaal. Keegi tema tulekust ei teadnud ja nii oligi parem. Hansul oli plaan end kõigepealt välja magada ja siis juba edasi tegutseda ning vaadata mis temast saab. Esimese asjana tuli leida mingi peaalune ja seejärel juba töökoht. Mees väljus laevast viimaste hulgas, kissitas päikse käes silmi, heitis koti õlale ja kõndis taksopeatusesse. Istus esimesse autosse ja tagaistmele nõjatudes palus end normaalse hinnaga hotelli viia. Taksojuht uuris vigases eesti keeles, mida ta normaalse hinna all mõtleb ja käivitas mootori. Vaatas peeglisse ja kummide vilinal eemaldus peatusest. Sõit viis Mustamäele, mingisse odavasse hosteli aga Hansul oli ükskõik, ta tahtis lihtsalt ennast välja magada. Maksis taksojuhile nõutud summa ja sisenes räämas hoonesse. Ümbrus oli täiesti võõras ja mees ei saanud aru kuhu teda täpselt oli toodud. Maksis toa eest ja kõndis teisele korrusele. Kogu maja nii seest kui väljas oli kulunud ja väsinud. Mees avas ukse ja viskas ennast lahti riietumata voodisse. Kui ta uuesti ärkas, oli väljas võimust võtnud pimedus. Ta oli maganud peaaegu kaksteist tundi. Kõht korises häälekalt. Hans vaatas kella ja läks administraatorilt uurima, kust ta süüa veel saaks. Vanemapoolne tädike lubas pojakesele pitsa tellida, sest köök oli ammu kinni ja lähiümbruses asuvad söögikohad olevat juba suletud.
Kell tiksus juba kaheteistkümnendat õhtutundi ja mehel polnud mingit tahtmist taksoga linnas tiirutama hakata.
Hans tellis omale kaks topeltjuustu ja salaamiga pitsat ning ostis tädikeselt veel paar õlut pitsade alla loputamiseks. Paarkümmend minutit hiljem koputati toauksele ja mees sai oma tellitud söögikraami. Kannatamatult rebis mees karbist veel aurava pitsa pooleks ja hakkas ahnelt ning ettevaatamatult isuäratavat pitsat kugistama, tulemuseks oli põletatud keel, mis mehe aplust veidikene pidurdas.
Hans lülitas sisse vana, väsinud ja hüpleva pildiga värviteleri ning jäi pitsat süües sealt vana vesterni vaatama. Mehel polnud hetkel aimugi mida ta homme teeb ja kuhu läheb. Pea oli mõtetest tühi, kuid väikene hirm tuleviku ees oli naha vahele pugenud. Ta teadis, et saab hakkama aga ikkagi oli kuidagi hirmutav olukord. Söönud, riietus ta ohates lahti ja puges õhukese teki alla ning uinus peaaegu silmapilkselt.
Hans ärkas uuesti varahommikul, päike polnud isegi tõusnud kui ta end teki alt välja ajas ja tualett-tarbed välja otsis. Ennast tunnike kasinud, tundis ta ennast jälle inimesena. Mees pakkis asjad ja lahkus hostelist, söömata isegi nende poolt pakutavat pisukest hommikusööki, mis koosnes võileivast, klaasist mahlast ja kausikesest pudrust. Ta oli otsustanud vaadata läbi ajalehekuulutused ja ka paarile vanale sõbrale helistada, ehk on neil informatsiooni, kus parajasti tööjõudu vajatakse. Tellitud takso ootas teda juba ukse ees ja viis mehe kesklinna. Ajalehekioskist mõned ajalehed ostnud, suundus ta lähimasse kohvikusse, kus ta värskelt jahvatatud aromaatset kohvi nautis ja ajalehtedest töökuulutusi uuris. Midagi huvipakkuvat talle silma kahjuks ei jäänud ning ta viskas pettunult ajalehed prügikasti. Vaatas kella ja kiirustas tänavale ajalehe kioskisse kõnekaarti ostma.
Mehel oli mobiiltelefonis Rootsist ostetud sim-kaart aga selle oli ta juba tühjaks rääkinud ja peale kontaktide kopeerimist telefoni, viskas ta kasutu sim-kaardi minema. See oli tema viimane side Rootsiga. Peale mõningast pusimist oli uus kaart aktiveeritud ja esimesed telefonikõned tehtud. Kahjuks polnud tal siiani õnne olnud ja keegi vanadest tuttavatest teda aidata ei osanud. Tänavanurgal suitsu kimudes ja rahvast passides, tuli tal pähe mõte osta mingisugune vana, kuid sõidukorras auto. Sellega saaks ta liikuda vajadusel linnast linna ja suvel selles kasvõi magada. Hans otsustas käia kõigepealt Kadaka turul, see oli tollal veel üks suuremaid kohti, kus autosid käest kätte müüdi ja kui sealt tõesti sobivat ja taskukohast autot ei leia, siis uurib ta ajalehekuulutusi. Mees viskas hooletult suitsukoni maha, tõstis raske spordikoti õlale ja suundus taksopeatusse. Pool tundi hiljem patseeris ta juba autode vahel ja aegajalt peatudes vahetas müüjatega ka paar sõna. Sedasi tunnikese edasi tagasi siiberdades, oli ta silma peale pannud kahele või kolmele sobiva hinnaga autole. Mees otsustas kõigepealt juttu teha mehega, kes müüs vanemat Fordi. Hind tundus natukene krõbe aga ta lootis sellest vähemalt paar tuhat alla kaubelda. Hans käis ükskõikse näoga ümber silmnähtavalt hästi hoitud, hooldatud, punase auto ja toksis kinganinaga vastu rehve. Müüja jälgis teda natukene aega eemalt ja tuli alles mõne aja pärast lähemale.
„Kas noorhärral on ostusoovi või loodab ta oma terava kinganinaga rehvide vastupidavust kontrollida, “uuris mees pinevil näoga. Hans vaikis minuti ja vastas automüüjale hooletult: „Selline mõte käis peast läbi küll jah, auto on natukene väsinud välimusega aga kui peremees hinda alla laseb, siis võiksime ehk kaubale jõuda.“Vanahärra mühatas ja käskis mehel autosse istuda.
„Sa vaata kuidas nurrub, aga sina tuled siin tingima,”ütles vanamees, kui oli lasknud automootoril mõnda aega käia. Hans tahtis mehele juba vastata, et vanaeit võib-olla nurrub sul õhtuti voodis kui seksi tahab aga sai siiski sõnasabast kinni. Ta oli mehega nõus, mootor käis tõesti ilusti ja peale pooletunnist kauplemist sõideti dokumente ümber vormistama. Paar tundi hiljem vuras värske autoomanik oma pisikese, punase Fordiga linnast välja viival maanteel. Hans oli lihtsalt teel, tal ei olnud kindlat sihtpunkti silme eest. Mõnikümmend kilomeetrit linnast väljas peatus ta ühes teeäärses bensiinijaamas, sealt lootis ta leida lisaks paagitäitmisele natukene söögipoolist. Täitnud paagi ja ostnud ajalehe, üht-teist hamba alla ning sigarette, suundus mees tagasi autosse. Ta parkis auto natukene eemale ja jäi ajalehest kuulutusi sirvima ja keha kinnitama. Mehele torkas silma üks töökuulutus milles otsiti suveperioodiks baarmeni, tal polnud aimugi kus see koht asub ja ta otsustas bensiinijaamast järgi küsida. Saanud teada, et koht on praegusest asukohast umbes viiekümne kilomeetri kaugusel, mõtles ta kohe kohapeal ära käia, selleks,et saada selgust millise restoraniga tegemist. Kell näitas alles kolmandat õhtutundi ja peale mõningast kõhklemist käivitas Hans auto ning ettevaatlikult peateele keerates, lisas ta gaasi. Ta oli otsustanud veel enne tööpäeva lõppu siiski asja uurimas käia.
II
Kodumaa
Tund aega hiljem parkis mees auto äsja värske ilme saanud ühekordse maja ees. Kaugelt oli näha päikese käes säravat restorani edevat reklaamtahvlit. Hans lukustas auto uksed ja sisenes enesekindlalt hoone ühest uksest, millel oli metallplaat kirjaga KONTOR.
Kontoris istuval nooremapoolsel naisterahval oli ilmselt hingeline menstruatsioon, sest Hansu viisaka tervituse peale ta ainult nähvas ja laskmata mehel lõpuni rääkida, soovitas ta mehel edasi astuda, siit polevat tal mingit tööd leida. Mehe seletuse peale, et ta tuli ajalehekuulutuse peale, ütles tigetsev neidis talle uuesti,