Õudusesarv.Orpheuse Raamatukogu. Edward Frederic Benson

ainult teda kartma pannud. Ta tundis hirmu olukorras, kus hirmu ei olnud: ta oli kaitstud, turvalises kohas, jõukas ja mis sellest siis oli, kui lapsepõlve luupainaja naasis? See ei tähendanud nüüd rohkem kui toona ja kõik need episoodid lapsepõlves olid möödunud jälge jätmata… Ja siis hakkas ta vastu tahtmist taas sellele nägemusele mõtlema. See oli süngelt sarnane kõigi varasemate juhtumitega, välja arvatud… Ja siis, nii et süda ootamatusest kokku tõmbus, meenus talle, et ammustel aegadel olid need kohutavad huuled öelnud: «Ma tulen sulle järele, kui sa oled vanem,» ja möödunud ööl olid need öelnud: «Nüüd tulen ma varsti sulle järele.» Ta mäletas ka seda, et hoiatavas unenäos oli meri edasi tunginud ja et see oli nüüd suurema osa kirikuhoonest hävitanud. Nende kahe erinevuse vahel muidu identsetes nägemustes oli kohutav kooskõla. Aastad olid midagi muutnud, sest ühes oli edasitungiv meri põhjustanud kiriku kokkuvajumise, teises oli õige aeg nüüd lähedal…

      Polnud mõtet iseennast noomida või teha etteheiteid, sest viia mõtted nägemusele tähendas pelgalt seda, et surmahirm hakkas taas tema üle võimust võtma. Palju targem oli millegagi tegeleda ja näljutada hirm surnuks, keeldudes andmast sellele mõtteainet. Seepärast hakkas ta kodus toimetama, viis lapsed parki värske õhu kätte ja seejärel, otsustades kindlalt mitte olla ainsatki hetke tegevuseta, võttis kutsekaardi kinnisele näituse avamisele Waltoni galeriis ja läks välja. Niimoodi on kogu ta päev toimetustega täidetud, ta lõunatab väljas, läheb üritusele ja selleks ajaks, kui ta koju jõuab, on Dick juba tagasi ning nad sõidavad terveks nädalalõpuks mehe väikesesse majja Rye´s. Ta mängib kogu laupäeva ja pühapäeva golfi ja ta oli kindel, et värske õhk ning füüsiline koormus peletavad need kohutavad unenäofantaasiad minema.