Margaret silmitses teda tähelepanelikult.
«Hughie, sa varjad midagi minu eest,» lausus ta. «Räägi välja. Mulle tundub, et sa oled närviline. Sinu meelest on selles asjas midagi väga veidrat. Mis see on?»
Ma nägin, et Hugh kõhkleb, kas rääkida abikaasale kõik ära või mitte, ja sain aru, et ta valis võimaluse, et planšett hakkab lihtsalt arusaamatut kribu-krabu ilmutama.
«Olgu siis, lase käia,» ütles ta.
Margaret kõhkles – oli selge, et ta ei taha Hugh´d ärritada, aga mehe pealekäimine pidi tunduma talle arusaamatu.
«Hästi, teeme vaid kümme minutit,» ütles ta, «ja ma luban, et ei mõtle aednikele.»
Vaevalt oli ta käe lauakesele asetanud, kui ta pea vajus rinnale ja masin hakkas liikuma. Ma istusin tema lähedal ja sedamööda kuidas see ühtlases tempos pöörles, ilmusid paberile sõnad.
«Ma tulin sisse,» jooksis kiri, «aga ma ei suuda teda ikkagi leida. Kas te peidate teda kusagil? Ma otsin läbi toa, kus te olete.»Kuidas kiri planšeti all varjatult jätkus, ma ei tea, sest sel hetkel puhus läbi toa jäine tuulehoog ja ukselt – seekord päris kindlasti ukselt – kostis vali, nõudlik koputus. Hugh hüppas püsti.
«Margaret, ärka üles,» ütles ta, «midagi on siia tulemas!»
Uks avanes ja sisse astus mehekogu. Ta jäi ukse juurde seisma, pea ettepoole kallutatud, ja ta keeras seda ühele ja teisele poole, näis, et ta vahib pärani silmi ringi igasse toanurka, pilgus lõputu kurbus.
«Margaret, Margaret,» karjatas Hugh taas.
Aga ka Margareti silmad olid pärani, tema pilk oli naelutatud sellele kohutavale külalisele.
«Ole tasa, Hughie,» ütles ta püsti tõustes peaaegu sosinal. Vaim vaatas nüüd otse tema poole. Huuled liigahtasid korraks paksu roostekarva habeme kohal, aga häält kuuldavale ei tulnud, ainult suu liikus ja tilkus sülge. Olevus tõstis pea ja oo õudust – ma nägin, et ühel pool tema kaela haigutas punane läikiv lõikehaav…
Kui kaua see vaikus kestis, kui me kõik kangestunult ja tardunult, mingisuguses kõne- ja liikumiskrambis seisime, mina ei tea: ma pakun, et seda polnud palju üle kümne sekundi. Siis lummutis pöördus ja läks samamoodi välja, nagu oli tulnud. Me kuulsime tema samme parkettpõrandal, kostis eesukse riivide lahtitõmbamise kriiksatus ja läbi maja raksatav ukse kinnivirutamise pauk.
«Kõik on lõppenud,» ütles Margaret. «Olgu jumal talle armuline!»
Nüüd võib lugeja ise endale välja pakkuda selle hauataguse külaskäigu täpse selgituse. Tegelikult ei pea ta üldse arvama, et see külaline tuli hauatagusest maailmast, vaid selle mõrva ja enesetapu toimumise atmosfääri oli sööbinud mingisugune emotsionaalne muster, mis võis teatavatel asjaoludel transformeeruda nähtavateks ja nähtamatuteks kujutisteks. Eetrilained või ükskõik mis võisid teoreetiliselt salvestada taolisi juhtumeid. Neid võib hoida nii-öelda lahustatult ja hiljem taas esile kutsuda. Või siis võib lugeja mõelda, et tõepoolest ilmutas end surnud mehe vaim, külastades mingit laadi vaimses patukahetsuses ja süümepiinades kohta, kus kuritegu toime pandi. Loomulikult ei kaalu ükski materialist hetkekski taolist selgitust, aga pole ju ka teist nii kangekaelselt rumalat inimest kui materialist. Kindlasti ei ole kahtlust selles, et see kohutav tegu pandi toime just seal, ja Margareti viimased sõnad olid täiesti asjakohased.
NÄGU
Hester Ward istus kuumal juuni pärastlõunal lahtise akna all, arutles tõsiselt endamisi selle üle, miks oli teda terve päeva rõhunud sünge eelaimdus ja masendus, ning luges väga targalt üles terve rea mitmesuguseid meeldivaid aspekte, mis talle tema praeguses õnnelikus elus rahulolu pakkusid. Ta oli noor, erakordselt hea välimusega, majanduslikult heal järjel, suurepärase tervisega ja mis kõige tähtsam – tal oli võrratu abikaasa ja kaks võrratut last. Teda ümbritsevas külluseringis polnud ainsatki mõra ja kui sel hetkel oleks mõni heatahtlik haldjas ulatanud talle soovimütsi, oleks ta kõhelnud, kas see ikka endale pähe asetada, sest ta ei osanud tõepoolest mõelda ühelegi asjale, mis oleks taolist pidulikku liigutust väärt olnud. Veelgi enam, ta oskas ka hästi hinnata oma elu õnnistavaid külgi, ta hindas neid tõsiselt, nautis neid ja tahtis väga-väga, et kõik need, kes nii heldekäeliselt tema õnnele olid kaasa aidanud, saaksid sellest osa.
Ta mõtles nendele asjadele väga põhjalikult, sest ta tahtis tungivalt, tegelikult tungivamaltki, kui endale tunnistada julges, leida midagi käegakatsutavat, mis võiks põhjustada seda läheneva katastroofi sünget eelaimdust. Sellega seoses võis ju veel mõelda ilmale, sest Londonis oli viimase nädala jooksul olnud lämmatavalt palav, aga kui see oli põhjuseks, siis miks polnud ta seda varem tundnud? Võib-olla olid need lämbed, kõrvetavad päevad pikkamööda mõjuma hakanud. See oli võimalik selgitus, ent ei tundunud usutav, sest tegelikult talle palavus meeldis. Dick, kes seda vihkas, pidas oma naist veidraks ja ütles, et ta oleks nagu armunud salamandrisse.
Hester nihutas end ja ajas madalas aknaaluses toolis selja sirgu, sest ta kavatses julguse kokku võtta. Ta oli teadnud kohe sel hommikul ärgates, mis see on, mis teda nii raskelt rõhub, ja olles püüdnud iga hinna eest depressiooni mingi muu põhjuse kaela ajada ja sealjuures haledalt läbi kukkunud, otsustas ta nüüd sellele otse näkku vaadata.. Ta tundis seda tehes häbi, sest teda painava tinaraske hirmumeeleolu põhjus oli nii triviaalne, nii fantastiline, nii ääretult naeruväärne.
«Jah, varem pole kunagi midagi nii naeruväärset olnud,» ütles ta iseendale. «Ma pean sellele ausalt otsa vaatama ja veenma iseennast, kui naeruvääne see on.» Ta vaikis hetkeks, pigistades käed rusikasse.
«Nüüd asja kallale,» ütles ta.
Ta oli näinud eelmisel ööl und, mis oli olnud talle aastaid tagasi tuttav, sest lapsena oli ta näinud seda und ikka ja jälle. Iseenesest ei olnud see unenägu midagi erilist, aga tookord lapsepõlves järgnes ühel ööl nähtud unenäole järgmisel ööl kohe teine, mis sisaldas selle õuduse tuuma ja allikat, ning ta ärkas karjudes ja ängistava luupainaja haardes rabeledes. Nüüd polnud ta seda kogenud juba umbes kümme aastat ja ehkki ta mäletas seda, oli see muutunud tema jaoks häguseks ja kaugeks. Ent eelmisel ööl oli ta näinud taas seda hoiatavat unenägu, mis ennustas luupainaja tulekut, ja nüüd olid kõik ta meeldivad ja rõõmsad elamused tahaplaanile jäänud.
See hoiatav unenägu, see kardin, mis tõsteti üles enne järgnevat ööd ja mis paljastas nägemuse, mida ta kartis, oli iseenesest lihtne ja kahjutu. Ta näis kõndivat madalate kõrtega kaetud liivasel kaljul. Kahekümne jardi kaugusel vasakul oli selle kalju serv, mis laskus järsult alla mereni. Ta astus mööda rada, mis viis üle madalate hekkidega piiratud nurmede, ja rühkis tasapisi kõrgemale. Ta ületas umbes pool tosinat põldu, ronides üle puidust kaldteede, mis neid ühendasid. Lambad näksisid seal rohtu, aga ühtegi inimest ta ei näinud ja alati valitses seal hämarus, otsekui oleks õhtu saabumas, ja tema pidi edasi kiirustama, sest keegi (ta ei teadnud, kes) oli teda ootamas ja oli oodanud mitte kõigest mõned minutid, vaid palju aastaid. Lõpuks, kui ta jõudis nõlvast üles, nägi ta enda ees kidurat puudesalu, kus puud kasvasid pideva merelt puhuva tuule surve all viltu, ja kui ta nägi neid, siis ta sai aru, et tema teekond on peaaegu lõpule jõudnud, ja et see nimetu, kes oli teda nii kaua oodanud, on kusagil läheduses. Rada, mida mööda ta oli kõndinud, kulges läbi selle metsasalu ja merepoolsete puude paindunud oksad moodustasid selle kohal midagi katuselaadset – oli tunne, et kõnnitakse läbi tunneli. Varsti hakkas mets eespool hõrenema ja ta nägi puude vahelt paistmas üksildase kiriku halli torni. Kiriku ümber asus surnuaed, ilmselt juba ammu hooletusse jäetud, ja kirikuhoone, mis asus torni ja kaljuserva vahel, oli varemeis, katuseta ja tühjade aknaavadega, mille ümber kasvasid tihedalt viinapuuväädid.
Selle koha peal sissejuhatav uni alati lõppes. See oli rahutu, kurnav uni, sest tema teadvuses hõljusid pimedus ja aimdus mehest, kes oli teda nii kaua oodanud, aga see polnud siiski veel õudusunenägu. Ta oli näinud seda lapsena palju kordi ja võibolla oli see just see alateadlik veendumus, et järgmisel ööl midagi kindlasti juhtub, mis andis sellele taolise rahutu