„See sell on kollektsionäär,” ütles vana Belham seda kuuldes. „Ta võtab ohvritelt midagi suveniiriks. Ilmselt on tal kodus neid terve karbitäis, mida ta õhtuti näperdab.”
See oli olnud Markby, kes oletas, et arvestades mullalõhna võis mees visata ohvritele pähe kartulikoti. Pärast seda oli ajakirjandus ristinud vägistaja Kartulimeheks. Keegi naljahammas oli joonistanud isegi pilapildi ja kinnitanud uurijatetoa seinale. Karikatuur kujutas peata kartulit meenutavat keha, millest ulatusid välja kriipsutaolised käed ja jalad, ovaali keskele olid joonistatud silmad, nina ja suu. Joonise all seisis tekst TAGAOTSITAV. Markby oli vihastanud ja pildi maha rebinud.
Selle juurdluse käigus oligi Markby külastanud Lower Stovey vikaari Pattinsoni. Teda oli hoiatatud, et Pattinson on õpetlase tüüpi mees, Markby informaatori sõnutsi natuke oma ajast väljas. Tüüp, kes elab meelsamini raamatute keskel, peab pühapäeval mõne jumalateenistuse ja sobib pigem kaheksateistkümnendasse kui kahekümnendasse sajandisse. Sellest hoolimata avastas Markby kohe, et Pattinsonil on oma kogudusest kindel arvamus ja ta keeldus tunnistamast isegi mõtet, et vägistaja võik olla keegi nende seast. Kõik olid perekonnainimesed, hingepõhjani ausad – nii ta ütles. Küla oli väike. Kõik tundsid üksteist. Kui nende hulgas elaks mõni vägivaldne psühhopaat, oleks keegi sellest kindlasti teadnud.
Markby oli püüdnud asjatult selgitada, et keegi kindlasti teaks. Ainult ei räägi. Ta pööras vikaari tähelepanu ka ründaja häälele: räme, naljakas, iseäralik. „Nagu loomal, kui loom saaks rääkida,” oli kirjeldanud seda üks külanaine – kolmas ohver. See sundis Markbyt oletama, et vägistaja moonutas häält, ja miks oleks ta pidanud seda tegema, kui poleks kartnud äratundmist?
Vikaar jäi kindlaks. Ükskõik, kes see mees on, pole ta Lower Stovey elanik. Vanal karjateel käib palju inimesi. Peale matkajate kasutasid seda hulgused, New Age’i hipid, mustlased ja muu igat sorti rahvas. Politsei peaks otsima süüdlast nende hulgast.
Pärast seda oli teatatud veel kahest vägistamisest: üks oli ühe teise küla naine, teine noor tüdruk, kes oli tulnud metsavahel rattalt maha, et kergendada loomulikke vajadusi. Esimeselt ohvrilt oli Kartulimees võtnud suveniiriks pärlkõrvarõnga, teiselt vasest käevõru.
Sellega oli asi lõppenud. Vägistamised lakkasid. Kartulimehest sai kohalik legend, ebareaalne kuju, välja arvatud ohvrite mälestustes ja politseinike mõtetes kui meeldetuletus nurjunud juurdlusest. Võib-olla oli reverend Pattinsonil õigus ja mees oli hulgus, kes pesitses mõnda aega metsas, ja kui politsei muutus liiga pealetükkivaks, kolis sealt minema. Kartulimees oli kadunud sama äkitselt kui oli ilmunud.
Markby hakkas kitsal autoistmel nihelema ja koondas mõtted praegusele hetkele. Ta nägi rohule pargitud politseiautot, ent näha polnud hingelistki. Kas politseinikud olid läinud metsa nagu lapsed muinasjutus ja sinna ära eksinud? Ja läheduses pole ühtegi sõbralikku puuraidurit neid päästmas. Kes see puuraidur neis muinasjuttudes tegelikult on? küsis Markby endalt, kui mõtted taas uitama läksid. Mida ta endast kujutab? Kindlasti metsahaldjat. Ja kes oli olnud Kartulimees?
Markby tuli autost välja ja ta jalad vajusid kohe mudasse. Puudelt tilkus vett. Markby sumpas edasi, ta kingad kattusid porikamakatega.
Värava juurde jõudes kuulis ta hääli ja nägi tumeda metsa alt ilmuvat kolme meest. Kaks olid politseimundris, kolmas kärtskollases keebis vormitu kogu, suur küürutaoline pamp seljas.
Nad kohtusid värava juures. Markby laskis nad läbi ja näitas siis töötõendit. „Tohoh, politseiülem ise,” ütles üks politseinikest aukartusega. „Nad saatsid teid ka siia?”
„Ei,” vastas Markby. „Ma juhtusin külas olema ja nägin teie autot. Ma olen lihtsalt uudishimulik. Mis siin sünnib?”
Politseinikul oli käes paberisse keeratud pakk, mis võinuks viidata kalale ja friikartulitele, mida see arvatavasti polnud. Mees suunas pilgu paberile. „Kondid, söör.” Politseinik asus ettevaatlikult pakki avama.
Markby tundis paberis ära kortsus maakaardi. Politseinik ulatas selle Markbyle näha. Seal oli kamalutäis pruunikaid esemeid, millest üks oli lõualuu. Markby nägu vaeva, et säilitada ükskõikset ilmet. Kas võis olla, et need on kaduma läinud vägistaja luud, või kuuluvad need ühele tema ohvritest? Kas keegi neist oli tõstnud pead, näinud teda ja maksnud eluga?
„Üsna vanad,” märkis ta. Jah, lamanud siis kakskümmend aastat või rohkemgi. Ta silmitses kollases vihmakeebis noort meest ja tegi oletuse: „Kas teie leidsite need, härra?”
„Jah,” vastas mees. „Ma kukkusin nõlvakul ja seal need olid.”
„See härra on doktor Morgan,” selgitas teine politseinik. „Meedikuna tundis ta need kohe ära. Me otsisime leiukoha ümbruse läbi. Esimesel kiirel vaatlusel ei leidnud me rohkem midagi.”
„Ma hoolitsen, et keegi tuleb ja otsib uuesti.” Ta silmitses metsa. „Tervet metsa on raske läbi otsida.”
„Kahju, et te ei jätnud neid sinna, kust leidsite, härra,” lausus teine politseinik kollases keebis mehele. „Kas te olete kindel, et leiate õige koha uuesti üles?”
„Kindel,” ütles doktor Morgan. „Te nägite ise neid jälgi, mida ma nõlvakust alla veeredes jätsin. Ma ei jätnud konte sinna sellepärast, et mingi loom võib need enne teie tulekut minema tirida. Ma ei saanud ka nende juurde jääda. Ma ütlesin, et seal pole mobiililevi ja pealegi poleks te mind ealeski leidnud. Ma olin sunnitud metsast välja tulema ja teid siin ootama.”
„Te peate tulema kaasa ja andma tunnistuse,” ütles esimene politseinik. Ta heitis Markbyle natuke kõhkleva pilgu.
„Tänan, et te leiust teatasite, doktor,” ütles Markby viisakalt. „Võib arvata, et see vahejuhtum rikkus teie matka ära.”
„Pole hullu,” vastas Morgan nukra alistuvusega. „See matk hakkas algusest peale kiiva kiskuma.”
„Stovey mets on õnnetu koht,” ütles Markby ja teised kolm vaatasid talle hämmastunult otsa.
Nad läksid lahku. Doktor Morgan vabastas ennast kollasest keebist, mille alt tuli nähtavale ennist küüruna näiv seljakott, mille ta enne politseiautosse istumist seljast võttis. Alan läks tagasi oma auto juurde, avas uksed, küünitas sisse ja võttis ajalehe. Ta laotas selle autopõrandale. Markby ei olnud eriti peps inimene, aga polnud ka mõtet autot määrida. Ta kaapis suure muda vastu rohututti kingadelt maha, ohkas ja istus rooli taha.
Nende väike rongkäik asus mööda auklikku teed küla poole teele. Kiriku juurde jõudes andis Markby eessõitjatele signaali andmisega märku, et ta ei tule edasi. Ta peatas auto kirikuaiavärava juures ja vaatas politseiautole järele, kuni see silmist kadus.
kolm
Ruth Aston kõõlus ebamugavalt logiseval treppredelil ja pühkis helerohelistest sulgedest harjaga söör Rufus Fitzroy mälestusmärgilt tolmu.
Fitzroy monument, nagu seda kiriku ajalugu tutvustavas reklaamlehes nimetati, nägi välja kui oma aja hinnaline skulptuur. Reklaamleht jätkas küll looga sellest, kuidas õnn oli skulptori maha jätnud ja ta oli valmistanud selle võileiva hinna eest. Ta oli olnud itaallane, kes tuli Inglismaale lootuses saada tellimusi rikastelt patroonidelt. Ent see oli piirdunud nümfe ja saatüreid kujutavate aiaskulptuuridega, kuid muu hulgas oli tal justkui möödaminnes palutud valmistada ka mälestusmärk nimetatud härrale. Nii või teisiti oli tulemuseks Lower Stovey kiriku peaaegu ainuke vaatamisväärsus. Arhitektuuriliselt ei erinenud kirik teistest hilise keskaja kirikutest. Cromwelli sõdurid olid puritaanliku pealehakkamisega hävitanud selle esialgse vitraaži. Nad olid kiskunud fassaadilt maha pühakuid kujutavad skulptuurid ja need puruks peksnud. Ainus,