„See on täpselt selline, nagu temast jäi,” vastas proua Scott.
Alan Markby ütles: „Jah, on küll.” Ta tundis endal Meredithi üllatunud pilku. Ta oleks pidanud enne siia tulekut selgitama. Nüüd tuleb sellega oodata.
Köök oli tohutult suur koopasarnane ruum, kus oli säilinud vana roostetanud pliit, mille kõrval seisis rasvaplekiline gaasipliit. Ülakorrusel oli keegi üritanud suure hulga helesinise värvi ja oskamatu käe abil muuta suurt magamistuba veidi värskemaks.
„See on kena tuba,” ütles proua Scott. „Siit avaneb ilus vaade Stovey metsale. Tulge vaadake.”
Nad läksid tõstandakna juurde, mis suure vaevaga avanes. „Natuke kinni kiilunud, nagu maja kõik aknad.”
Nad vaatasid välja. Sealt paistis läbi küla viiv tee, mis lookles kauguses kasvava tumeda metsamassi poole.
„Me asume üsna tee lõpus,” selgitas proua Scott. „Ei mingit läbivoorimist. See on vaikne kena külake. Siin ei käi kedagi, kellel asja pole. Suuremas osas majadest elatakse ajutiselt. Kui omanikke siin pole, kohtab harva mõnda autot. Noh, vahele jäin. See jätab minust valeliku mulje, eks ole?”
Nähtavale oli ilmunud auto. Ja mitte mingi suvaline, vaid politsei tunnusmärkidega auto. See sõitis kõhklevalt mööda, just nagu ei teaks, kuhu minna. Markby kummardas aknast välja nii kaugele kui sai ja saatis pilguga metsa suunas kulgevat sõidukit.
„Ei tea, mis politseil siia asja on?” küsis proua Scott. „Võib-olla lasi keegi metsas püssi? Ei kuulnud küll midagi. Võib-olla laseb tuvisid. See ei peaks politseid huvitama. Võib-olla kütib keegi salaja hirvi?”
„Alan?” Meredith puudutas Markby käsivart.
Markby tõmbas pea kahetsevalt tuppa tagasi. „Mida? Jah, võib olla. Kas me oleme nüüd kõike näinud, proua Scott?”
„Kõike, peale alumise korruse kambrikeste, kus Roger kinni on.”
„Neid pole vaja näidata,” ütles Markby kähku. „Kas me saaksime aias ringi vaadata?”
„Laske käia.” Proua Scott ei avaldanud soovi neid saata.
Kui nad jalutasid hooletusse jäetud lillepeenarde ja rohtukasvanud aiamaa vahel, esitas Meredith küsimuse, mis oli tükk aega keelel pakitsenud:
„Miks sa ei öelnud, et oled selles majas varem viibinud?”
Markby viivitas vastusega. „See oli kaua aega tagasi. Siis asus siin kirikla ja mul oli kohustus seda külastada. Töö asjus, rutiinne küsitlus, tead küll.”
„Kas see oli juhtumisi härra Scott?”
„Mida? Oi, ei. See oli keegi Pattinsoni-nimeline sell.”
„Kas sa tahtsid sellepärast, et me seda vaatama tuleme? Et sa olid seda juba näinud? Miks sa ei öelnud?”
„Ma… ma polnud majaga tuttav. Tookord mulle seda ei näidatud. Mind juhatati otse vikaari kabinetti ja pärast temaga rääkimist lahkusin ma kohe. Ma ei näinud teisi tube.” Ta lisas: „Maja pole just eriti heas korras.”
Meredith üritas lisada pisut optimismi: „Elutuba on väga ilus ja suur. Kuigi kulukas kütta. Kas siis, kui sa seda aastate eest nägid, oli maja veidi kobedam?”
„Ma ütlesin sulle, et nägin tookord ainult eeshalli ja kabinetti. Need olid korras. Mitte et ma oleksin neile erilist tähelepanu pööranud. Ma olen üsna kindel, et raamaturiiul ja laud seisid samas kohas, samuti krutsifiks, ainult et kõik oli puhas ja korras.”
„Proua Scott on kena inimene, väheke imelik, aga meeldiv.”
Markby jäi seisma ja pööras Meredithi poole. Naise nägu oli pruuni juuksepahmaka taga varjul. Tema käed olid teksapükste taskus ja ta togis varbaga mingi ehispiirde tükikest. Markby võttis tal õlast kinni. „Ära mängi kometit. Ma tunnen ennast niigi süüdi. Siiatulek oli viga. Sulle ei meeldi see maja. Ütle otse välja.”
„Noh, jah… hea küll.” Meredith heitis juuksed näolt, tõmbas käed taskutest ja hakkas sõrmede abil loendama: „Küte ei tööta, aknad ei käi lahti ja ma võin vedada kihla, et torustikuga on midagi korrast ära. Plussiks on suured toad, mõned armsad omale ajale iseloomulikud detailid nagu need karniisid, ja aed, mis on nagu sinu unelm.” Ta ohkas. „Aga küla on välja surnud. Anna andeks. Võib-olla sulle meeldib. Mul oleks heameel öelda, et mulle samuti. Aga ei meeldi. Ise sa ju küsisid,” lõpetas ta ennastõigustavalt.
Ta surus rahustavalt Markby kätt. „Kui me jätkame otsimist, leiame kindlasti midagi sobivat.”
„Ja siis me abiellume?”
„Siis me abiellume. Ma ei tagane lubadusest, Alan.” Ta vaatas mehele paksu juuksetuka alt ärevalt otsa.
„Hea küll,” ütles Markby teda musitades. „Ma nii kindluse mõttes. Küsimus pole minus, vaid majas.”
„Küsimus pole sinus. See maja on nagu Dracula suvila.”
Nad puhkesid naerma ja hakkasid värava poole liikuma.
„Ei tea, mida see patrullauto siit otsib?” küsis Markby mõtlikult.
„Ei midagi, mis peaks sind huvitama, politseiülem. Kas proua Scott teab, et sa oled võmm?”
„Ma ei öelnud seda, kui talle helistasin. Ma ei reklaami oma ametit. Kuulge, ma töötan politseis! Sellele ei vaadata just hea pilguga.”
Nad jõudsid auto juurde.
„Me võiksime,” alustas Markby ääri-veeri, „sõita ja metsale pilgu peale heita.”
„Kas metsale, või sellele, mis politseil sinna asja on?”
„Nii ja naa.”
„Eks siis mine,” ütles Meredith alistunult. „Sa ei jääks nagunii enne rahule. Aga jäta mind mängust välja. Ma vaatan parem kirikut, kui see peaks lahti olema. Igatahes ootan ma sind siin. Korja mind peale, kui oled oma töise puhkepäeva lõpetanud.”
kaks
Kui Markby metsale lähemale sõitis, muutus tee järjest hullemaks. Asfaltkatte jäänused oli pragunenud ja rohtu kasvanud. Teeservad olid ebatasased ja auto logises ning rappus, vänderdades keset teed üle vihmaveega täidetud aukude. Markby lootis, et et politseiauto ei tule talle vastu. Mõnes kohas olid teeäärsed kiviaiad murenenud ja tekitanud väikesi varinguid, paisates teele kollaseid kamakaid. Keegi polnud vaevunud neid kõrvale nihutama. Ilmselt ei käidud siin kunagi autoga. Mitte kunagi? Noh, kui, siis väga harva.
„Mina kivikuningas,” ümises Markby kõvasti ja valesti. Talle oli elevant kõrva peale astunud, nii et vahet polnud. Sellest oli kahju. Talle oleks meeldinud muusikat nautida. Talle meeldisid Gilberti ja Sullivani operetid, ent pigem nende lüürika kui meloodia pärast.
Ta jäi vait ja mõtles majale. See oli olnud suur möödalaskmine. Võib-olla oleks ta pidanud mainima Meredithile, et oli seal varem käinud. Aga see oli toimunud nii ammu, ja nagu ta oli üritanud selgitada, nägi ta tookord ainult seda klaustrofoobiat tekitavat kabinetti. Kuid see koht polnud kaugeltki ebasõbralik. Pigem meeldiv, nagu ta mäletas. Vikaar Pattinson oli olnud vanem, natuke hajevil olekuga mees, aga oma hingekarja eest seistes üsnagi terane. Markbyle meenus, et tookord oli seisnud vikaari ees laual just seesama paks köide müütidest, mida Markby oli täna riiulil märganud. „Mind huvitavad pisut sedasorti asjad,” oli ta vabandavalt öelnud.
Lower Stoveys elav inimene vajab pikkadeks õhtuteks mingit tegevust. Markby pidi tunnistama, et tookord ei tundunud küla talle nii maha jäetud. Aastate eest elas siin rohkem rahvast. Lapsed olid jooksnud külakoolist koju. Naised rääkisid poe ees klatšijuttu. Ja kellelgi oli maja kõrval kuuris jalanõude ja hobuserakmete parandustöökoda. Võib-olla oli kuur ammu kokku varisenud. Markby ei näinud sellest jälgegi. Ka polnud enam kooli, poodi ja muidugi ka lapsi, sest noored pered olid kahe esimese puudumisel minema kolinud. Nüüd oli külast saanud mahajäetud kolgas. Tühermaa oli küll asustatud