„Pealegi hakkab suvi lõppema. Ma oleksin selle peenra nagunii üles kaevanud.” Wynne juhatas neid. „Janine Catto elab Stable Row’l. Ta peaks olema seal, sest ma ei usu, et ta on leidnud pärast Olivia surma uue alalise koha. Siinkandis ei leidu noortele emadele eriti palju tööd. Ta käis tund või paar kellegi juures koristamas, kuid ma arvan, et talle meeldiks kindlasti niisugune töö nagu Rookery House’is. Peaks küsima, kas ta ei taha paar hommikut nädalas minu juures käia.”
Kostis kabjaplaginat ja nende ees ilmus nurga tagant välja ponil ratsutav tüdruk. Ratsu ja ratsanik nägid uhked välja. Poni karv läikis kui vask ning tema lakk ja saba olid kohevad kui suhkruvatt. Tüdruk võis olla umbes kahe- või kolmeteistkümneaastane, tema lapselik kohmakus hakkas omandama puberteedieale omaseid piirjooni. Lõua alt kinni ratsakübara, rohelise vesti ja ratsapükstega nägi ta välja nagu tõeline ratsutaja.
„Tere, Julie!” hüüdis Wynne.
Tüdruk viipas tervituseks. „Tere hommikust, proua Carter!”
„Maxi tüdruk,” selgitas Wynne, kui ratsanik silmist kadus. „Tore tüdruk, veel lapselikult rikkumata.”
„Kas temale jättis Olivia kaks tuhat naela?” meenus Meredithile.
„Temale jah. Mitte et ta isal raha poleks. Olivia annetusest kuuldes ütles nii mõnigi: „Kellel on, sellele antakse.”
Wynne jäi mõttesse. „Imelik küll, kuid see on tihti nii. Näiteks Janine Cattole, kes on üksi kahe kasvava poisiga, oleks kaks tuhat naela hädasti ära kulunud, kuid Olivia jättis talle ainult paarsada, kuigi Janine töötas ta juures mitu aastat ja täitis igasuguseid kohustusi, mis ei kuulunud tema töö hulka. Kuid Olivia teadis ise, mida oma rahaga teeb.”
Nad olid jõudnud nurgal asuva vana madala pubini. Ukse kohal rippuva maalitud sildi ühel poolel oli kujutatud tapapaku ees põlvitavat õnnetu saatusega Charles I-st. Tema kohal koogutas näokattega timukas, kirves pea kohale tõstetud. Teisel küljel demonstreeris timukas rahvahulgale kuninga maharaiutud pead. „Vapustav,” lausus Alan mõrult.
Pubi kõrvalt algas Stable Row. Nimi viitas sellele, et praeguse külakõrtsi asemel oli kunagi asunud siin suurem hoonetegrupp tallide või isegi postijaamaga. Nad pöörasid kitsasse läbikäiku. Mõlemal pool teed seisid vanad räämas ridamajad ja kuskil keskel midagi pudupoe sarnast.
Tõepoolest ainult pudi-padi, mõtles Meredith. Imelik koht. Temas tärkas uudishimu ja ta seisatas, et uurida lähemalt tolmust akent. Tundus, et poes ei müüda midagi, mida keegi sooviks osata – ega ole ka kunagi soovinud, kui otsustada vanade pruunide pappkarpide ja odavate võidunud taldrikute järgi. Näotute nipsasjade kohal rippusid kärbsemustusega kaetud plasthelmed. Väljapanekute – kui seda kolakuhja võis nii austava nimega nimetada – keskel lösutas musta-valgekirju kass. Võib-olla oli ka kass müügiks. Meredithi poleks üllatanud määrdunud hinnalipik looma kaelas. Meredith tõstis pilgu akna kohale. Seal oli pleekinud silt: S. Warreni PUDUPOOD.
Akna taga polnud märgata mingit elumärki, kuid pood äratas huvi nagu iga teine vanakraamipood. Sa tead tegelikult, et seal müüakse põhiliselt rämpsu. Kuid võib juhtuda – alati võib ju juhtuda –, et valgete elevantide hulgas leidub ootamatu aare. Meredithil oli tahtmine sisse astuda. Ent Wynne oli juba edasi läinud ja Alan viipas Meredithile kutsuvalt. Poe külastamise peab jätma mõneks teiseks päevaks.
Wynne peatus ühe maja ees. Enne kui ta jõudis helistada kella, avanes uks ja välja tormas otsekui lingust lastud kaks poissi. Nad olid näo ja riietuse poolest sarnased, ainus erinevus oli nende kasv. Nende kannul kostis sõitlev hääl, mis täitis vaikse tänava:
„Bruce! Ricky! Tagasi sisse!”
Bruce ja Ricky jäid teine teisele poole Wynne’i seisma. Nad vaatasid talle otsa. Mõlemal olid lühikeseks pöetud juuksed, rõngas kõrvas, seljas must pleekinud T-särk jubeda irevil hammastega roboti kujutisega, jalas teksapüksid ja määrdunud ketsid. Vendade Cattode kohta kohta sobis väga tabavalt levinud ütlus „väike vanainimene”. Peale vanuse polnud kummaski midagi lapselikku. Nende näod olid nagu täiskasvanuil – eneseteadvad, teravajoonelised ja amoraalsed.
„Hommikust, poisid!” ütles Wynne natuke teeseldud lõbususega.
„Emme!” lõugas Bruce – see suurem. „Proua Carter tuli!” Info kajas Stable Row vanadelt müüridelt vastu.
„Kas sa kommi tõid?” küsis noorem vend oma ea kohta üllatavalt käheda häälega. Meredithi hinnangul võis poiss olla umbes seitsmene ja Bruce kaheksane või üheksane.
„Täna kahjuks mitte,” vabandas Wynne.
„Ahsoo?” Ricky hääl ja nägu olid põlglikud.
„Tule!” kamandas vanem ja vennad traavisid mööda Stable Row’d minema.
„Näete?” küsis Wynne vaikse leebe häälega. „Mis neist mõne aasta pärast saab? Seisavad alaealistekohtu süüpingis?”
Küsimusele ei jõutud vastata. Uksele ilmus noorte nadikaelte ema.
Kui Wynne oli rääkinud Olivia koduabilisest, oli Meredith kujutanud ette keskealist emalikku naisterahvast, põll ees. Kuuldes, et Janine Catto on üksikema, oli ta muutnud oma arvamuse noorema ja moekama kasuks. Ent tuli välja, et Janine oli rohkem kui moekas.
Uksele ilmunud naine oli umbes kahekümne kaheksa aastane. Tal oli seljas must T-särk ja jalas retuusid. Must näis olevat selle pere lemmikvärv. Jalas olid Janine’il ülejäänud riietusega sobimatult kallid punased lambanahast sussid. Tema juuksed olid lõigatud lühikeseks nagu poistel, ja lilla-pruunitriibulised, otsekui poleks ta suutnud otsustada, millist juuksevärvi valida. Ühes kõrvas rippus hõbedast pealuu. Teises ilutses rida neete. Ta jättis mulje energiapommist, mille lõhkemisel võiksid olla hullud tagajärjed.
Kuid Janine naeratas. „Tere,” ütles ta. „Kas te nägite, kuhu poole need neetud jõmpsikad läksid?”
„Sinnapoole,” vastasid külalised kooris ja osutasid suunda, kuhu duo oli kadunud.
„Siis on korras,” ütles ema. „Nad läksid Sadie Warreni poodi. Nad ei läinud täna kooli – haiged.”
„Oi? Mis neil viga on?” küsis Wynne kõhklevalt.
„Ei suurt midagi,” vastas poiste ema rämedalt. „Doktor Burnett ütles, et ühel olid ussid kõhus. Nad on tihti haiged. Aga praegu on kõik korras. Lähevad tuleval nädalal kooli.”
Tundus, et Janine ootab seda. Merdith mõtles endamisi, et kas Bruce’i ja Ricky õnnetud õpetajad tunnevad samamoodi.
„Kas te sisse ka tulete?” Janine viipas hämara kitsa esiku poole pigem sunnitult kui kutsuvalt. Külalised tõmbusid närviliselt tagasi.
„Tegelikult me tulime Rookery House’i võtit paluma,” ütles Wynne kaaslasi esitledes. „Nemad on preili Mitchell ja…” Ta jäi korraks kõhklema. „Ja härra Markby. Nad sooviksid maja vaadata.”
„Ahah.” Janine piidles Meredithi ja Alanit. „Te peatute proua Danby majas.”
„Jah,” vastas Alan naeratades. Ta teadis väga hästi, et Wynne’i pausi põhjustas sõna „politseiülem” asendamine „härraga”. Ilmselt poleks teadmine, et ta on politseinik, Janine’ile hästi mõjunud. Janine oli seda sorti inimene, kes on ükskõik milliste võimudega pidevalt vaenujalal.
„Ma tulen kaasa,” ütles Janine, „kui te hetke ootate. Ma pidingi sinna minema. Ma lubasin kinnisvaraagendile, et hoian majal silma peal. Ma tulen kohe.” Ta kadus majja.
„Ärge saage Janine’ist vale ettekujutust,” ütles Wynne niipea, kui õhk oli puhas. „Ta on väga korralik, töökas ja usaldusväärne tüdruk. Lapsed on üsna käest ära, kuid Janine’il pole olnud aega nende järele valvata. Ta teeb, mida suudab.”
Janine tuli tagasi. Ta oli vahetanud sussid mustade nööritavate