Alan avas raskelt käiva akna ja küünitas välja. „Sul on õigus. Seina vastas on redel.” Ta tõmbas pea sisse tagasi ja pööras aknale selja.
„Muidugi on mul õigus,” ütles Meredith turtsakalt. „Ma ei näe nägemusi!”
„Püha taevas, kas keegi tahtis siia sisse murda?” hüüatas Wynne. „Kas mõni hulgus?”
„Me teeme selle kohe kindlaks…”
Alani juhtimisel tormasid kõik tuldud teed tagasi, trepist alla, läbi halli eesuksest välja ja ümber nurga maja taha. Ent kui agarad sissetungijapüüdjad kohale jõudsid, pidid nad pettuma. Redel seina najal oli alles. Ent inimesest polnud mingit märki.
„Imelik,” ütles Janine, käed puusas, jalad harkis.
Kuid Alan oli märganud põõsastes liikumist. Ta tormas sinna. Oli kuulda tagaajamist, seejärel rüsinat, seejärel ilmus ta taas nähtavale, tõugates enda ees umbes kaheksa- või üheksateistkümneaastat rabelevat noorukit.
„Tema see oli!” hüüdis Meredith.
„Ma pole miskit teind!” hädaldas vang.
„Oh,” ütles Wynne kergendatult. „See on Berry poiss.”
„Kuule, Kevin!” käratas Janine. „Mida sa selle redeliga tegid?”
Markby oli tuvastatud poisi lahti lasknud. Berry poiss – või Kevin – hõõrus käsivart ja põrnitses Markbyt, just nagu kavatseks kaklema hakata. Ta astus sammu eemale ja jõllitas seltskonnale vihaselt otsa. Poiss oli kõhn, kuid lihaseline, tal oli haiglaselt kahvatu vistrikuline nägu ja peast eemale hoiduvad kõrvad. Tema hambad olid liiga suured ja kahel eesmisel olid killud küljest ära. Jalas olid tal määrdunud teksapüksid ja seljas T-särk. Meredith mõtles, et kuigi ta oli läinud oma äsjase kirjeldusega „jube” pisut liiale, polnud vaeses poisis midagi meeldivat. Muidugi oli tema nägemine valguskumas teise korruse akna taga šokeeriv. Meredith arutles endamisi, milline võiks olla noormehe vaimne tase.
„See oli härra Crombie käsk,” õigustas Kevin ennast rämeda häälega. Ta pani oma pikad kõhnad käed risti – kas siis pahameelest või näitamaks, et ta on asja pärast väljas. „Eks küsige tema käest, proua Carter.”
„Lekkiv katus?” taipas Janine.
„Nooruk muutus rõõmsamaks. „Just. Härra Crombie käskis kontrollida akna ümbrust. Vaadata, kas niiskus on seina rikkunud.”
Kõik vaatasid ülespoole, kuhu Kevin käega osutas. Tumedad laigud krohvil mõne kivi ümber reetsid niiskust.
Nooruk oli kogunud julgust ja muutus enesekindlamaks. „Kust ma pidin teadma, et te toas olete? Ma ronisin redelist üles ja jõudsin aknani. Ma vaatasin sisse ja nägin seda naist.” Ta osutas Meredithile. „Ma ehmatasin ära. Ma teadsin, et maja on tühi. Ma oleksin sellelt kuradi õrrelt äärepealt alla kukkunud.” Nüüd kõneles ta juba solvunult.
„Vabandage, Kevin,” ütles Meredith. „Aga ka mina ehmatasin.”
Kevin ei teinud vabandust kuulmagi ja pöördus Wynne’i poole, kes tundus olevat tema jaoks autoriteet. „Härra Crombie käskis mul seda teha.”
„Jah, Kevin, nii sa ütlesid.”
„Aga ma ei jõudnud veel,” jätkas Kevin jonnakalt.
„Pole midagi, Kevin, küll sa jõuad.” Wynne naeratas julgustavalt.
„Kui inimene seisab redelil, ei tohi teda hirmutada,” ütles Kevin. „Mida ütleks Ernie, kui ma oleksin alla sadanud ja näiteks jalaluu murdnud või miskit sihukest?” Õnnistanud Meredithi veel ühe vihase pilguga, vantsis ta eemale. Meredith arutles endamisi, kas poisi katkised hambad on mõne eelmise kukkumise tagajärg. Ta jälgis, kuidas Kevin ronis osavalt ja kiiresti redelist üles, haarates kinni pulkade keskelt.
Janine ütles: „Kui te olete ostmisest huvitatud, siis härra Crombie, mina ja Ernie Berry oleme alati teie käsutuses.”
Nad kinnitasid, et panevad selle kõrva taha.
Janine tagus rauda edasi: „Härra Crombie teeb tervele külale ehitustöid ja väga mõistliku hinnaga. Ernie teeb kõike, mida palutakse, ja mina ise oleksin meelsasti nõus edasi koristama.”
„Ma jätan selle meelde,” lausus Meredith süüdlaslikult. Rookery House’i elaniku kaotus mõjus tervele külale. Janine, Ernie ja poiss jäid tööst ilma, ja kuigi Crombie’t ei ähvardanud pankrot, oli ta ikkagi kaotanud ühe püsikliendi.
Markby pomises midagi aiast ja siirdus põõsastevahelisele rajale. Meredith tõttas talle järele, et Janine ei jõuaks hakata arutama palkamise tingimusi.
Ta vaatas, kuidas Alan näppis ja sakutas taimi, songis kinganinaga kuiva mulda ja seisatas lõpuks sammaldunud raidkuju juures, mis kujutas drapeeritud riietuses daami.
„Koht on käest lastud, kuid imekaunis,” ütles Alan igatsevalt.
Meredithi ärevus suurenes. „Jah, on küll – aga nii suur maja?”
Alan ühmas midagi ja astus edasi. Nad jõudsid endisesse juurviljaaeda, mis oli punastest tellistest laotud müüride vahel päikseline ja vaikne. Aia kaugemas otsas oli kaarvärav. Markby lükkas selle lahti ja nad leidsid end koplis.
Ka seal oli tuulevaikne. Suure ilusa kastanipuu lehed ei liikunud. Alan osutas vaikides käega ettepoole. Nad kõndsid koos üle suvisest, põuast veel toibumata rohumaa nelinurkse lapini, mida oli mitte kuigi kaua aega tagasi kaevatud, kuid mis oli tasane ja hakanud juba rohtu kasvama. Põhiliselt võrsusid seal ristirohi ja nõgesed. Kuigi inimese viimaseks puhkepaigaks liiga suur, oli see kahtlemata haud.
„Mulle tundub,” ütles Meredith tumepruuni juuksesalku näolt lükates, „et kuna Olivial polnud inimeste hulgas sõpru, armastas ta väga oma poni.” Merdith hakkas higistama. Tema otsaesine oli märg ja peanahk kiheles.
Alan silmitses, käed taskus, nelinurkset maalappi. „Palju hullem, kui Olivia oleks surnud enne teda. Kes oleks siis poni eest hoolitsenud? See oleks võinud sattuda halbadesse kätesse. Loom oli üsna vana ja polnud aastaid tööd teinud. Ma kardan, et ta oleks viidud tapamajja ja lõpetanud lemmikloomade toidulaual.”
„Jäta järele!” pahandas jahmunud Meredith. Talle tundus taoline jutt looma haua juures sündsusetu.
Alan naeratas. „Kujuta endale ette, Meredith, mida sina ja mina võiksime selle maja ja nende maadega ette võtta.”
„Seda ma arvasin!” hüüatas ta. „Noh, mida siis? Suur uhke koht, vana lagunev maja viie või kuue magamistoa ja kahe teenijatoaga ärklikorrusel, suur aed, köögiõu, see koppel…”
„Sulle meeldib see maja,” ütles Alan jonnakalt.
„Jah, väga meeldib! See on unelmate koht, aga…” Tema hääl oli omandanud Alani jonnaka tooni. „See on ainult unistus. Sa ei saaks siit tööl käia.”
„Ma võin varem pensionile jääda. Mul on tööstaaž ammu täis.”
„Ja siis? Aga mina? Kuidas ma saaksin siit iga päev Londonisse ja tagasi sõita? Võimatu!”
„Ka sina võid pensionile jääda. Enne kui sa hüsteeritsema hakkad, mõtle sellele! Miks mitte? Sa ei salli seda Londonis laua taga istumist. Varem sulle meeldis teha välismaal konsulaartööd. Aga sa oled ise taevas teab mitu korda öelnud, et sa ei lähe enam välismaale. Nii et mõtle järele.”
„Ma käisin suvel Pariisis,” väitis Meredith
„Ainult sellepärast, et vaene Smythe murdis jalaluu. See oli ajutine ja plaaniväline, kui Smythe ei kavatse iga natukese aja tagant konte murda.”
„Ära õelutse,” kähvas Meredith. „Sa pole Tobyt kunagi sallinud.”
„Mis temas meeldivat on? See mees on igavene nuhtlus!”
Järgnes vaikus. Soe õhk