„Tänan. Ja nüüd, härra Newman, ehk vaataksite seda fotot – kui teil midagi selle vastu pole?” Kui Markby tabas ehitaja pilgus uuesti ärevust ja hirmu, lisas ta rahustavalt: „See pole eriti jõhkrat laadi foto.”
„Jah, hästi… olgu siis…” nõustus Newman tõrksalt.
Markby võttis foto ja asetas selle, nägu ülespidi, Newmani ette. Newman uuris seda, võttis taskuräti, puudutas sellega huuli ja raputas siis pead. Markby mõtiskles selle üle, et „jõhker” sõltub sellest, kui tuttav ollakse vägivaldse surmaga. Politseinikel oli kõrge tolerantsuslävi ebameeldivate vaatepiltide suhtes. Newman ilmselt polnud kunagi varem laipa näinud.
„Ma ei tunne seda meest,” ütles ta käheda häälega.
„Ma sain Steve Wetheralli jutust niiviisi aru, et laip leiti seetõttu, et vundamendikraav tuli sügavamaks kaevata.”
„Jah. Pärastlõunal pidi hakatama tsementi valama.”
„Seega lootsid laibamatjad, et see on umbes kahekümne nelja tunni pärast kaetud kolme või nelja jala paksuse betoonikihiga, millele lisandub veel maja.”
„Sellele krundile tuleb kaks maja. Nelja magamistuba, kaks vannituba, üks en suite.”
Newman lausus viimased sõnad automaatselt ja tal oli natuke piinlik. „Vabandage, ma ei üritanud teile maja müüa.” Ta kohmetus süvenes. „See pole seda sorti reklaam, mis meelitaks ostjaid ligi. Te peate mõisma arendajate vaatevinklit. Neil oleks iga uue kliendi üle hea meel. Need, kes on nende majade vastu huvi tundnud, kuid pole veel otsustanud, loobuvad nüüd kindlasti. Ja kes tahaks osta maja, mis on ehitatud selle vundamendi peale? Ilmselt kästakse meil vundamendikraav kinni ajada, muru peale külvata ja teha sellest üldkasutatav plats. Nad võivad oma rahaga hüvasti jätta. Nad pole sugugi rahul, peainspektor, ja nad käituvad nii, justkui oleksin mina selles kõiges süüdi!”
Markby noogutas mõistvalt. „Kas te olete märganud ehitusplatsil võõraid?”
„Peainspektor, te olete seal käinud ja tunnete olukorda. Seal liigub kogu aeg inimesi, mõned on potentsiaalsed ostjad, kes vaatavad ringi, mõned on kohalikud, kes käivad õhtupoolikuti uudistamas, mida me siin teeme. Neid on võimatu eemale tõrjuda. Ei, mulle pole midagi erilist silma torganud. Te peaksite küsima Herseylt.”
„Me juba küsisime, ja kõikidelt töömeestelt ka. Nad rääkisid enam-vähem sama, mida teie äsja. Seda meest ei mäleta keegi näinud olevat.”
„Seal te siis olete,” sõnas Newman ebamääraselt. „Te olete siis meiega lõpetanud?”
„Esialgu küll. Aga ma ei saa lubada, et me tagasi ei tule.” Markby vaatas ehitajale kindla pilguga otsa. „Mõrvajuurdlus ikkagi.”
„Oh, jaa, muidugi. Loomulikult me… mina… teeme kõik, et teid aidata. Ainult et mehed on ärritatud. Ma ei taha, et veel mõni ära läheb.”
Kui Newman lahkus, kutsus Markby Pearce’i. „Mine ehituskontorisse ja kontrolli Sean Daley andmeid. Ta lahkus täna hommikul keelust hoolimata töölt. Vaata, kas sul õnnestub teada saada, kuhu ta kavatses minna ja kas ta jättis oma tulevase aadressi. Ta sõidab vana Ford Capriga. Mine vagunelamute laagrisse, kus töömehed elavad, otsi üles Riordan, kes elas Daleyga ühes vagunis, ning uuri ka kõikidelt teistelt, kas Daley rääkis midagi sõpradest või perest, kelle juurde ta võis minna.”
„Nad ei räägiks midagi,” ütles Pearce mornilt. „Isegi, kui nad teavad. Nad hoiavad suu kinni.” Markby tõmbas vihmakuue selga. „Kuhu te lähete, söör?”
„Kahte farmi – Greyladiesesse ja Witchetti. Need asuvad teine teisel pool kinnisvara arenduspiirkonda.” Ta ulatas Pearce’ile foto. „See mees ei kukkunud taevast alla. Ümbruses on tosin ehitusplatsi ja tee-ehituskohta. Miks ta maeti just sinna? See on suure maanteega arvestades üsna nigel valik. Kõigepealt peab keerama kõrvalteele ja siis vastvalminud teelõigule. Võõrad ei oskaks seda kohta otsida. Tapjad pidid teadma. Võib-olla olid nad siin varem käinud, vaadanud ringi, valinud koha, jälginud töö käiku, uurinud välja, millal hakatakse tsementi valama. Ja siis pidi keegi märkama kas neid või autot – midagi pidid nad nägema.”
Pearce oli kahtleva moega. „Nad võisid käia ehitusplatsil avalikult ja öelda, et on huvitatud majaostust. Keegi poleks seda imelikuks pidanud. Nad võisid küsida, millal majad valmivad, töögraafikut, isegi seda, millest need ehitatakse.”
„Kui ma peaksin küsitlema kas või iga sellele ehitusplatsile jala tõstnud inimest, teen ma seda,” ütles Markby.
Viies peatükk
Hoolimata kõigest tundis Markby mööda külateed sõites, et täna on suurepärane aprillipäev. Päike ja vihmahood olid pannud teeääred rohetama ning märjal teel tantsisid veekristallid. Hekid ajasid pungi, puuharudel sädistasid linnud ja otsisid pesapaika. Markby oleks tahtnud auto kinni pidada ja vaadata rõõmsalt kepsutavaid lambatallesid.
Ta aeglustas käiku ja heitis lammastele pilgu. Ilmselt kuulusid need Winthropidele. Markby polnud Greyladiese farmis kaua aega käinud ja päris ootas seda. Ta oli jõudnud teeristile, mille kõrval seisis määrdunud tahvel teatega „Ainult farmi autodele”. Seda kinnitas sügavate rattajälgedega porine üherealine tee. Markby pööras aeglaselt teele. Selle perved olid kõrged ja nii kaugele, kuni silm ulatus, polnud selle ääres möödasõidukohta. Kui keegi tuleks vastu, peaks ta kuni maanteeni tagurdama. Õnneks ei liikunud seal ühtegi teist sõidukit, kuid ta ajas paanikasse orava, kes traavis ta ees tükk aega, enne kui sibas teepervest üles ja puges peitu vana tamme otsa, mille pahkunud harud ulatusid ohtlikult tee kohale. Markby pidas auto kinni, pistis pea aknast välja ja piilus üles, kuid oravat polnud näha, küllap silmitses too teda oma peidupaigast. Tal käis peast läbi mõte, et see vana puu pole eriti ohutu ja selle oksad ripuvad liiga madalal. Nende külge oli heina- või põhukoormatest kõrsi jäänud. Ta mõtles, miks Winthropid pole puud püganud.
Tee tegi ootamatult järsu kurvi ja Markby leidis ennast otse avatud taluvärava eest. Ta sõitis sellest sisse ja jäi seisma poolelioleva lauda ees, mida varjas tuule ja vihma eest ainult lainelisest plekist katus. Ta kuulis lammaste kaeblikku määgimist, toetas käed poolenisti laotud seinale, vaatas sisse ja nägi enda poole pööratud kummitushalle nägusid.
„Tere hommikust, daamid,” lausus ta viisakalt.
Kõik lõpetasid mäletsemise ja põrnitsesid talle otsa.
Markby pööras ringi ja märkas, et ka teda silmitseti. See oli terava hundikoonu, kavala pilguga ja ilmselgelt pahas tujus kolli.
„Tere, noormees,” ütles Markby usaldusega, mida ta tegelikult ei tundnud. „Ma ei tulnud su tüdrukuid jahtima.”
Koer astus ettevaatliku sammu, pea maas, pööritas siis kahtlustavaid punase randiga silmi ja taganes. Tundus, et ta peab aru, kuidas oleks parem sissetungijat piirata ja ta nurka suruda, kuni saabub abi.
Õnneks abi saabuski. Tütarlapsehääl kutsus: „Whisky!”
Lambakoer pöördus, liputas pikakarvalist saba ja etendas lipitseva tantsu, hüples külitsi, väljendas sõprust, kuid kõhkles minna tervitama.
Tüdruk küsis: „Saan ma teid aidata?” Nüüd, tüdruku juuresolekul, otsustas koer oma kohustused õues perenaisele üle anda. Ta taandus päikeselisse varjulisse nurka ja heitis maha selleks otstarbeks pandud kotile, langetas oma hundikoonu käppadele ja jäi Markbyt põrnitsema.
Markby oletas, et tüdruk on umbes kahekümne nelja või viie aastane. Ta ei teinud seda oletust niivõrd silma, kui selle järgi, et kui see on Jessica Winthrop ja ta mälu ei peta, peaks tüdruk olema praegu umbes selleealine.
Jessica nägi noorem välja. Kahvatu ja kena, aga kuidagi õnnetu, heledate juustega, mis olid sirged kui pumbakaevu vesi – nagu vanarahvas tavatses öelda. Ta oli sale, umbes viis jalga neli tolli pikk, tal olid jalas liibuvad ratsapüksid ja kõrged ratsasaapad, seljas sviiter ja vateeritud meresinine vest. Ta tuli tallist ja tal oli käes ohelik. Nüüd pööras ta ringi ja sikutas