Jessica jäi tõsiseks. Ta ütles ainult: „Alwynit pole kodus. Isa ka mitte. Nad läksid lammast vaatama. Mida te soovite?”
„Ma…” kogeles Markby, kes tundis ennast kummaliselt kohmetult. „Kas ema on kodus?”
Enne kui Jessica jõudis vastata, kuulis Markby teist naisehäält, mis oli karedam ja kindlam. „Jess?”
„Proua Winthrop?” hüüdis Markby vastu. „Mina olen Alan Markby! Kas ma saaksin teiega rääkida?”
Kõrb poni ajas pea selga, hirnatas, trampis jalgu ja taganes talli. Jessica läks temaga tegelema.
„Ma sooviksin rääkida ka teiega, Jessica, kui te aega saate,” hüüdis Markby talle järele. „See võtab ainult viis minutit.”
„Hea küll,” vastas Jessica, selg Markby poole. „Ma viin Nelsoni tagasi latrisse.”
Proua Winthrop tuli lähemale. Tema umbusklik nägu mahenes. „Alan! Sind ei osanud küll me oodata! Kas tulid Alwynile külla?”
„Teile kõigile. Ma tulin töö asjus. Ma oleksin väga tänulik, kui te saaksite mulle mõne minuti pühendada.”
„Lähme siis kööki. Mul on saiad ahjus, neid ei saa ulapeale jätta.”
Naisele järgnedes mõtles Markby endamisi, kellesse Jessica on läinud. Vana Winthrop oli suur ja tugev, Alwyn kuus jalga pikk, ja nii palju kui Markby mäletas, oli Jamie kõva ragbimängija. Proua Winthrop oli lühike, kuid tüse – nii pikk kui lai! Noh, nii hull see asi ka ei olnud, kuid üldmulje oli säärane. Naise hallid juuksed olid lühikesed, näotult kräsus püsilokid hakkasid välja kasvama. Tal oli seljas nailonkittel. Köögis oli tunda hõrgutavat küpsetiste lõhna.
„Võta istet, Alan!” pakkus proua Winthrop rõõmsalt. „Jess! Ära koera sisse lase! See loom hiilib igal võimalusel tuppa,” lisas ta Markbyle selgituseks. „Ta teab küll, et ei tohi.”
„Üldse mitte kunagi?”
„Ei. Töökoerad olgu õues!”
„Saan aru,” ütles Markby. Teda ei üllatanud, et kollit tuppa ei lubatud. Koer oli räpane ja tundus olevat poolmetsik, köök aga läikis puhtusest. Proua Winthrop kummardus ahju ette, lai tagumik Markby poole. Ta võttis ahjust plaadi kuldselt läikivate ja suurepäraselt lõhnavate saiakestega ja asetas selle lauale.
„Soovid tassi kohvi, Alan? Ja neid – kuumad ja võiga?”
„Jah, palun,” vastas Markby nagu läbematu laps.
Proua Winthrop näis olevat meelitatud. „Jess, ära seisa seal nagu sammas! Keeda kohvi!”
Tüdruk oli sisenenud kööki vaikselt ja märkamatult, peaaegu nagu koer. Markby silmitses uudishimulikult, kuidas ta tassidega õiendas. Jessica ei vaadanud tema poole. Just nagu nimelt. Ta oli kas uje või närvis – mida Steve oli öelnud? Närvivapustus?
Proua Winthrop asetas lauale purgi kodumoosiga ja Markby ette taldriku. „Kahju, et sa ei tulnud pool tundi varem, siis oleksid Alwyn ja minu abikaasa ka kodus olnud. Kui sa viitsid jalutada, siis ma juhatan, kus nad on.”
Markby murdis saia pooleks – see oli nii tuline, et põletas sõrmi – ja määris sellele paksult võid. Või sulas kohe ära ja imbus krõbedasse koorukesse, pannes selle läikima.
„Pole midagi, ma võin tagasi tulla. Või kui mõni neist on linnas ja tal on aega, võib ta jaoskonnast läbi astuda…” pomises Markby saiasuutäie vahelt.
„Alwyn ja George on mõlemad linnas neljapäeval. Nad viivad lambaid turule. Aga vaevalt et neil on aega jaoskonnas käia. Kas sellega on kiire?”
„Jah ja ei. Tavaline rutiin. Kas te olete kuulnud, et ehitusplatsilt endise Üksildase Talu maadel leiti surnukeha?”
Tüdruk asetas Markby ette kohvitassi, ta liigutused olid kohmakad. Kohv loksus üle ääre lauda katvale vahariidele.
„Kobakäpp!” tõreles ema ja pühkis laua kuivaks. „Ega seda pükstele ei tilkunud, Alan?”
„Ei, kõik on korras. Aitäh, Jessica. Väga maitsev moos, proua Winthrop.” Ta oli asunud häbenemata teise saia kallale. See võib lõppeda seedehäirega, kuid praegu on aeg toitu nautida ja vaadata pärast, mis saab. Milline mõnu – paks, mustjaspunane mustsõstramoos, nii paks, et jäi kamakatena lusika peale ja seda tuli saial väiksemateks tükkideks vajutada.
„Ma annan sulle purgitäie kaasa, meil on seda hulgem. Must sõstar kandis möödunud aastal väga hästi. See mõrv on üks vastik värk. Sul on tükk tööd selle väljaselgitamisega?”
„Mõrvajuurdlusega? Jah, tuleb tunnistada. Ega te ei näinud või kuulnud reede õhtul midagi ebaharilikku? Autot? Hääli? Ükskõik, mida?”
„Tänu taevale, ma magasin nagu nott,” teatas proua Winthrop.
„Aga teie, Jessica?”
„Mina ei maga kuigi hästi,” lausus Jessica vaikselt. „Kuid ma ei kuulnud midagi. Whisky ka ei haukunud. Tema kuuleb kohe, kui läheduses on võõras.”
Ta jäi äkitselt vait, otsekui oleks teda tabatud mingilt keelatud või sündsusetult teolt, ja ta heitis Markbyle argliku pilgu.
„See kuradima koer,” märkis proua Winthrop oma otsekohesel moel.
„Ma pean näitama teile ühte fotot,” ütles Markby kohmetult. Ta vaatas Jessica ja seejärel ema poole. „Ma ei taha teid kohutada – foto polegi eriti kohutav –, kuid me püüame välja selgitada, kes see mees oli.”
Proua Winthrop vaatas tütrele otsa. „Eks me siis heidame pilgu peale.”
Markby võttis foto ja ulatas selle proua Winthropile. Proua surus käe kitlitaskusse ja õngitses sealt välja prillid. Ta asetas need ninaotsale ja silmitses fotot. „Ei, ma ei tea, kes see mees on.” Ta jäi korraks kõhklema ja andis siis foto Jessicale. „Vaata ka, Jess. See polegi nii kole.”
Markby jälgis tüdrukut. Mõnikord, kui tegemist oli närvilise tunnistajaga, häbenes ta oma tööd. Ilmselt peeti teda kurjaks koletiseks. Selle tüdruku jaoks siin, kelle peas polnud kindlasti kõik korras, oli foto ilmselt liig. Ent Markby lasi märgist mööda. Ta arutles endamisi, kas Jessica võtab mingeid ravimeid.
Jessica võttis rahulikult pildi, viskas sellele pilgu ja ulatas Markbyle tagasi. „Ma ei tea, kes see mees on.”
„Tänan, et vaatasite.” Markby pani foto ära ja pühendus kohvile. Ta ei oodanudki, et naised surnu ära tunnevad, ja kahetses seda enam, et oli neid asjatult tülitanud ning võib-olla põhjustanud Jessicale närvikriisi. Teda valdas süütunne.
„Kui sa Jessi enam ei vaja,” ütles proua Winthrop rahuliku, kuid temale omase käskiva häälega, „võiks ta minna poni talitama.”
„Jah, muidugi… vabandage, et ma teie tööd segasin, Jessica.”
„Pole midagi.” Tüdruk tõusis kohmakalt püsti ja tormas köögist välja.
„Jessica oli õpetaja, eks ole?”
„Jah, kuid enam mitte. Ta lõpetas kooli, tegi läbi praktika ja läks tööle. Kuid ta on alati olnud nõrga närvikavaga, isegi lapsena. Ta jäi haigeks, loobus tööst ja tuli tagasi koju. Nüüd on tal hulga parem.”
„Kahju, ja mul on hea meel, et ta sellest üle sai. Nii et Alwyn on siis neljapäeval kariloomade turul?” Markby polnud siin külaline. Ta on politseinik oma tööülesannetega ja oleks pidanud ammu oma kitsikusest üle saama. Aga siin ta nüüd on, arutab perekonnamuresid, ja see teadmine solvas ta sündsustunnet.
„Kindlasti.”
„Kui ta enne minu lahkumist koju ei jõua või ei tule jaoskonda, tulen ma tagasi.” Greyladiese farmis viibimine ei pakkunud talle enam heameelt.
„Ma ütlen talle. Kas sa tahad George’i ka näha? Näidata neile fotot?”
„Jah.”
„Ma