„Võta vabalt,” sõnab ülemus. „Sa saad sellega hakkama. Ma tunnen seda.”
Pärastlõunal, abiruumides, poetab ülemuse sekretär Thomasele, kui kedagi teist kuulmas ei ole, et ülemus oli „natuke haavunud”, kuna Thomas reageeris meeskonnatöö-ülesandele nii tõrjuvalt.
„Kõige parem, kui lähed temaga millalgi koos lõunale ja oled tema vastu jälle kena. Sa tead küll, milline ta on.”
Tegelikult tuli Thomas ju tööle. Ja kui lasta tal rahus tööd teha, teeb ta seda päris hästi. Selle asemel aga on ta päev otsa ametis tunnetest rääkimisega. Ja seda veel veidralt leigel, ebamäärasel ja seepärast ebaausal viisil. Võib-olla on tema ülemus sellepärast endast väljas, et inimesed osakonnas levitavad kehva meeleolu; võib-olla on ülemusel hirm, sest ta ei suuda kolleege oma juhtimisstiiliga motiveerida. Need oleksid tõelised tunded, millega ülemusel oleks ehk vaja tegeleda, kui ta suudaks neid endale tunnistada. Kuid mis annab talle õiguse selle asemel Thomas kulunud emo-sõnakõlksudega üle valada? Ja kas võib olla, et Sibylle töö ei ole talle päris sobiv, kui ta tahab, et kõigile jääks tema otsuste puhul hea tunne? Ja kas see mõte võib temas tekitada lihtlabast ebamugavust, mille ta siis kaudselt Thomase kraesse veeretab?
Thomas läheb oma kabinetti ja uurib mõnda aega internetis mingit meeskonnatöö-värki, enne kui tellib eBayst äkkostuna valgustusega grillitangid ja saadab edasi mõne YouTube’i video, mille teised töölaua taga igavlejad on talle meiliga saatnud.
Maailm on muutunud naiselikumaks. See on edasiminek. Sest maailm, mis oli peamiselt meeste tehtud, oli kõike muud kui elamisväärne: keegi ei taha elada autoritaarsete juhtide nägemustes või Klaus Lage3 kaenlaaugus. Ent paljud atribuudid, mida peetakse üleüldiselt „naiselikuks”, kujundavad Thomase-taolise mehe argipäeva, ilma et tal endal selle osas tingimata selgust oleks.
Kõik on muutunud naiselikumaks, ümaramaks, Thomase autos ei ole enam teravaid servi ja nurki, mille külge õrnast materjalist seelik võiks kinni jääda. Naised toituvad tervislikumalt kui mehed, seepärast on Thomase firma sööklas ruumi keskel asetsev salatibaariga saareke üha laienenud; nüüd on seal juba koguni kaks salatisaarekest. Neid piiravad ettevaatlikult valivad naised ja resigneerunud mehed, kellel ei ole enam tahtmist tellida üha kehvemaks muutuvaid tavaroogi. Lisaks sellele on toidu väljastamise kohad tõrjutud nii kaugele ruumi tagumisse nurka, et põhimõtteliselt jäädakse automaatselt salatisaarekese juurde pidama. Naised võtavad rohelisi salateid ja tõstavad neile peale natuke itaaliapärast eelrooga, et lehed taldrikult lendu ei tõuseks. Mehed, kes on naiste toitumisharjumuste maailmas külas, kuid mitte kodus, mõistavad salatibaari põhimõtet vääriti või kuritarvitavad seda ning laovad oma taldriku, niivõrd kui staatiliselt võimalik, täis neid pakutavaid roogi, mida hoiab koos majonees. Thomas on mässumeelne ja tellib paneeritud kala. Kassa juures lööb temaga kampa üks kolleeg, patsutab teda naljatamisi kõhule ja tögab: „Õige julgeks läinud!”
Naised panevad hügieenile suuremat rõhku kui mehed, seepärast tehti tualettruumides remont: need on nüüd hämarad väikese eelarvega spaad, ja ka meeste poolel on seebianumas alati roosa või aprikoosilõhnaline seep. Kui pärast päeva jooksul juhtud kogemata käsi nuusutama, tardud õudusest, sest: kuidas see küll meelest ära läks, et ennist sai vananevat rahvateatri näitlejannat dekolteest krabatud?
Need kõik on väheolulised detailid, kuid kokkuvõttes võivad need mõnel päeval viia selleni, et mehena tuleb pähe mõte: see ei ole nagu päris minu maailm. Me oletame, et see on tunne, mis valdab naisi märksa kaalukamal põhjusel ja märksa pikemat aega ning palju enamatel päevadel. Sest loomulikult domineerivad meie maailmas väljaspool kodu ikka veel mehed. Kuid selles probleem just seisnebki: mehed nagu Thomas ja mina liigume ringi maailmas, kus a) domineerivad mehed, kellega me ei taha õigupoolest enam suuremat tegemist teha, sest nad on igavad, tühised ja egotsentrilised, b) valitsevad kummaliselt ebaehedad, ent kõikjal ees ootavad jutud tunnetest, ja c) puuduvad teravad servad ning nurgad.
Niisiis küsib Thomas endalt, kus on tegelikult tema koht selles elus, ja otsustab kõike muuta. See tähendab kõike, mida täna veel muuta annab. Esimeses järjekorras seega õhtu veetmist. Seda ei ole senini ette tulnud, aga sellest võiks ehk asja saada. Ta hakkab oma sõpru läbi helistama ja märkab varsti, et neid ei olegi eriti palju ning et nad kõik on abielus või elavad kellegagi koos ja peavad „kõigepealt pilgu pere kalendrisse heitma” või „korra Simonele helistama”, et saada selgust, kas nad on täna õhtul vabad.
Kokkulepitud asjad, mõtleb Thomas, vaja oleks rohkem kindlalt kokku lepitud ettevõtmisi: jalgpall pühapäeviti pargis, lõpuks ometi bändiproov naabrimeestega, igal teisel neljapäeval, see peaks ju küll võimalik olema; ja ehk koguni midagi sellist nagu õhtu baaris, kus kohtutakse ühtede ja samade meestega alati ühe ja sellesama laua taga ning räägitakse lihtsalt kõigest, mis pähe tuleb. Thomas tõmbab hinge. Ta on tekitamas endale fantaasiates püsilauda. Vaskse lauakellaga tuhatoosi kohal? Miks on see teine, parem elu võimalik ainult klišee kujul või fantaasiates? Ja kas ta tegelikult ka tahaks olla see tüüp, kes kõik naabrid läbi helistab, et bändi jälle kokku saada?
Siis helistab Thomas oma naisele, et anda talle teada, et läheb täna õhtul veel välja. See on halb. Tagasisidevestlused! Kas ta on unustanud, et need võivad kesta õhtuni? Ei, ei ole, sellepärast ta lähebki ju kohe, et … – pagan, juba veerand viis! Aga tööl oli täna ju ka mehemoodi tegemist. Ja et need tagasisidevestlused nii kaua kestavad, et ta õhtul … – hüva, siis alles kaheksast, poole üheksast, see on aga tema väsinud sõprade meelest liiga hilja, nojah, selge, seda probleemi ei suuda Claudia ka ära lahendada. Ja ärgu Thomas unustagu, et peab koduteel veel apteegist läbi käima. Loodetavasti on tal poja kõrvarohu retsept ikka kaasas.
Hetkeks lõhestub Thomas kaheks. Retsepti tal kaasas ei ole, sest ta on selle nagu kord ja kohus maha unustanud, ja ühte poolt ajab see närvi; teine pool on veendunud, et loomulikult ta mõtles sellele, et on vaja apteeki minna, kuid jättis retsepti sellepärast koju, et Claudia seda talle nii mitu korda meelde tuletas. Misläbi on aja ja ruumi struktuur kuidagiviisi kreeni kaldunud, ta on kõigele mõelnud, kuid pole midagi ära teinud, ja kõigele vaatamata on tema naine süüdi, mis teda samuti ärritab.
Firma parkimisplatsil on Thomasel sageli raske oma autot hoobilt üles leida. Kõik autod näevad erineval viisil ühesugused välja. Siis vajutab ta puldil uste avamise nuppu ja istub autosse, mis talle tulesid vilgutab ning lukud avab. Vahel kujutab ta endale ette, mis saaks siis, kui teda tabaks sel hetkel mälukaotus: korraga ei tea ta enam, kes ta on ja kus ta elab, ja ta ei oska end aidata muudmoodi, kui valib navigatsioonisüsteemis „home”-seadistuse ning laseb end suunata sinna kohta, mida navi peab tema koduks. Ta jõuaks ühe maja ja korterini, kõik näeks välja nii, et see võiks vabalt olla tema oma, ka naine ning lapsed, aga päris kindel ta olla ei saaks. Kuidagi aga – ja see on tema mäluaugu-fantaasia juures kõige veidram – kuidagiviisi polekski selles mõnel päeval mingit vahet.
Ta kiirustab koju ja võtab retsepti, sellal kui lapsed peavad ilmselt nägema, kuidas kõigile teistele enne neid järele tullakse. Lapsed on selle üle kurtnud harva või tegelikult polegi, aga Thomas on lihtsalt liiga tihti kuulnud emasidisasid vahetamas mõtteid teemal, mida hilinenud kojuviimine väikeste lapsehingedega teeb. Kui ta lõpuks kohale jõuab, kisavad lapsed, et ei taha veel koju minna. Pole ka ime: mida hiljem neile järele minna, seda rohkem jagub lastele lasteaias ja sõimes personali tähelepanu.
Thomas tirib pahurad lapsed nende väikseid käsi pidi endaga koos apteeki. Apteeker toob soovitud preparaadi ja teavitab teda, et tegemist on niinimetatud „suspensiooni pulbriga”, seega pulbriga, mis tuleb esmalt vees lahustada, et tekiks lahus. Thomas noogutab kannatamatult, sellal kui lapsed sobravad astelpajupastillide liual.
„Kas teie naine teab, kuidas seda teha?” küsib apteeker.
Thomas on sõnatu. Retsept ei ole ju üldsegi mitte tema naisele, vaid lapsele, ja pealegi ei ole tema naist kusagil näha. Kas ei seisa siin tema, mees ja isa, kes veedab aega oma lastega ning vastutab nende eest, isegi kui ta ei suuda neid hetkel takistada mängimast vererõhuaparaadiga, mis ilmselgelt ei ole mõeldud ise kasutamiseks?