Meie heidame nalja, kuid me püüame ka mõista ning mõistmist saavutada.
1. peatükk
Emo-kastmega üle valatud: üks päev ühe mehe elus
Mis tunne on õieti elada maailmas, kus tunnetest räägitakse nii palju, et lõpuks ei saa enam ise ka aru, kuidas end tegelikult tuntakse? Till Raether kirjeldab ühe täiesti tavalise mehe üht täiesti tavalist päeva.
Mees ärkab hommikul. Teda ootab ees üsna tavaline päev, ütleme et see on teisipäev. Mees ise ei ole ka kuidagi eriline, ta on mees nagu sina ja mina, või siis nagu Stephan ja mina. Lihtsalt üks laguneva keskklassi tüüp, neljakümnendale eluaastale lähenev, või mõni aasta üle neljakümne, olgu ta nimi Thomas. Sest see oli kõige populaarsem poisinimi Saksamaal sel ajal, kui meie sündisime. Stephan ja mina oleme ümbritsetud Thomastest. Ja tegelikult oleme me ise need Thomased. Niisiis: Tere hommikust, Thomas! – Thomas? Äratus! Oh, Thomasel on parajasti käed tööd täis. Ilmselt ärkas ta erektsiooni jääknähtudega ja püüab kähku sellest viimast võtta. Nüüd, kus magamistuba on paariks minutiks ainult tema päralt.
Thomasel on korter, mis meeldib talle üsna hästi ja mille eest ta koos naisega isegi maksta jaksab (kokku on püsikulud liiga suured, see summa kuhjub ja kujuneb ühel heal päeval probleemiks). Tal on ka lapsed, seega perekond, kellega ta koos elab; nad armastavad üksteist. Kriisid, igavus ja pettumused käivad samamoodi asja juurde kui eriliselt südamlikud hetkedki. Ja Thomase piiramatu andumus lastele – välja arvatud siis, kui need riidesse panemisega aega viidavad.
Tal on aadress, tal on kindel elupaik, ta elul on kese, kuid tal puudub koht, kus teda tõepoolest mõistetaks. Igal juhul mitte ühel tavalisel teisipäeval. Thomas on üsnagi tavaline mees ja seepärast on ta üsna üksik. Teda ümbritsevad küll inimesed, kuid ta veedab terve päeva kummalises isolatsioonis. See algab juba vannitoas. Raadio on mingi infokanali peal, sealt tuleb ülevaade ajalehtedest, uudised ei ole teab mis põnevad: Nordrhein-Westfaleni konstitutsioonikohus keelas liidumaa valitsusel uut krediiti võtta. Kui Thomas parajasti habet ei ajaks, uinuks ta seda teadannet kuuldes ilmselt uuesti. Siis aga tsiteeritakse ajakirjanduse ülevaates Frankfurter Allgemeine’t: „Karta on, et proua Kraftil pole erilist soovi peatselt jälle valijate ees seista. Sest riigieelarvega patustamiselt tabatuna on uus naisliider, kes tavatseb ilustada oma võlapoliitikat „murega tulevaste põlvkondade pärast”, tublisti sära kaotanud.” Ja siis on kuulda, kuidas seesama ajaleht kommenteerib Ameerika ja Hiina riigi vahekorda: „G2 poliitilisest sümbioosist pole enam juttugi. Obama valitsus ei arvesta ka Hiina tundlikkusega enam nii nagu alguses.”
Oh sa poiss, mõtleb Thomas habet ajades, kes küll tellis poliitikat emo-kastmes? Miks nad räägivad „soovist” ja „murest”, „arvestamisest” ja „tundlikkusest”? Tegelikult käib esimesel juhul jutt ju finantspoliitikast ja teisel juhul geostrateegilistest kaalutlustest. Päeva algusest peale on ta ümbritsetud tunnetest, mis ei ole tema enda omad. Ta ei tea veel sugugi, kuidas ta ise end täna tunneb, küll aga teab ta juba, kuidas tunnevad end Hannelore Kraft ja Hiina.
Thomas määrib endale näkku habemeajamispalsamit, millel on kiri „sensitive”. Ta ei saa päris hästi aru, kuidas ja millal see juhtus, kuid ta kasutab veel vaid „palsameid”. Kõik on nahka hooldav ja just nimelt „sensitive”, tundlikud, tundeküllased tooted olid ühel päeval lihtsalt kohal, laiutades kosmeetikaosakonna kõige kergemini ligipääsetavatel riiulitel.
Ta määrib näkku niisutavat kreemi, millel on kerge pruunistusefekt, mida aga valmistajad ilustavad samamoodi nagu Hannelore Kraft oma võlapoliitikat: nad kõnelevad „suvisest jumest”. Thomas ei kasuta eriti palju kosmeetikavahendeid, ent kui ta oma vannitoanurgas ringi vaatab, märkab ta, et kõik need asjad tõotavad talle head enesetunnet. Thomas tunneb end vääriti mõistetuna. Ta ei tahtnud uudistekanalilt kuulda tipp-poliitikute ja suurriikide tunnete seisust ega soovinud ka tualett-tooteid, mis jätavad mulje, nagu oleksid nad palsamiks tema hingele. Kõik on second-hand-tunnetega üle valatud. Ehk oleme seda lubanud sellepärast, et see on mugavam, kui seista silmitsi suurte tunnetega: hirm ja raev ja kurbus, lootus ja armastus ja kindlus. Elementaarsed asjad, legendaarne olemuslik värk: selleni tungimine on eluülesanne, mille võib kergesti silmist kaotada, kui oled ümbritsetud second-hand-tunnetest.
Tema hingel pole tegelikult senini veel suurt midagi häda. Hommikusöök on nii nagu igal argipäeval parimal juhul improviseeritud: kõik käib läbisegi, viimased koolitükid, koolivõileibade valmistamine, Thomasele mingi pala jooksu pealt. Ja sellest lähedusest ning sellest kaosest võiks peaaegu tekkida omamoodi kodutunne, koosolemise tunne. Kui Thomas ei teeks kohe seda viga, et esitab oma naisele ühe lihtsa küsimuse. Olgu naise nimi Claudia, mis on meie põlvkonna populaarseim naisenimi.
Nad mõlemad käivad tööl. Hommikuti on neil vaja päevaplaanid veel kord üle vaadata, sest mingil põhjusel on alati paar lahtist otsa, mis tuleb kokku sõlmida või ära rebida: täpsustamata kellaajad, paika panemata kohustused, asjad, mis kipuvad lihtsalt meelest ära minema.
Thomas küsib: „Kuule, kas sul on täna pärastlõunal need tagasisidevestlused?”
Claudia käsi pooliku täisterasaiaga vajub lauale. Enne seda, kui Thomas suu lahti tegi, oli ta olnud naine, kes oli parajasti ametis aprikoosimoosi määrimisega toorjuustukihile. Nüüd on ta: pahur? närvis? solvunud? Igal juhul teistsugune.
„Jaa, jaa, ma tean, ja sinul tuleb jälle lastele järele minna,” vastab Claudia.
„Sellepärast ma küsingi. Ma ei olnud päris kindel, kas see oli ikka täna.”
„Loomulikult on see täna. Millal see siis veel peaks olema?”
„Miks sa mind õigupoolest niimoodi ründad?”
„Anna andeks,” vastab naine, „mis tunne sinul oleks, kui kuuleksid hommikul minu suust kõigepealt etteheiteid?”
Lapsed ei tee seda stseeni märkamagi, neil on tegemist sellega, et end mitte riidesse panna. Thomas tunneb, kuidas päev hakkab tema haardest välja libisema, ja esimest korda valdab teda täna täie selgusega see üksiolemise tunne, mis on teda senini ainult närinud. Ma küsisin ju kõigest täiesti asjakohase küsimuse, mõtleb ta.
„Etteheited? Mismoodi etteheited?” pärib ta kröömike liiga valjusti.
Claudial on ilmselt röstsaiaisu täiesti kadunud.
„Kas sa arvad, et mulle meeldib, et ma saan lastega nii vähe aega koos veeta?” küsib tema naine. „Kas sa kujutad ette, mis tunde see minus tekitab, ja eriti veel siis, kui sina ka selle teema niimoodi hambu võtad?”
Thomas lööb käega. Ta on nüüd juba päris tige, sest mida saab ta sinna parata, et tema lihtne küsimus tabas naise keerukat, süütunde ja enesesüüdistusega laetud tundeseisundit. Ja kust võtab naine õiguse pöörata oma niru tunne tema vastu? Kõige selle jutuks võtmine viiks aga praegu liiga kaugele: sellest tulenev tüli võiks vabalt kesta tunni või kaks, ja kellel on selleks hommikul aega? Või üldse jaksu? Või, päris ausalt – julgust? Sest alati, kui naine teda ründab, kuna tunneb end rünnatuna, on mängus mõni konflikt, mis on seotud kogu tema eluga. Nii nagu nüüd, kui naisel on tunne, nagu heidaks mees talle ette, et ta veedab lastega liiga vähe aega. Kas on võimalik, mõtleb Thomas, et ma vajutasin seda nuppu küll alateadlikult, kuid siiski omamoodi tagamõttega, sest tean, et see on tema haavatav koht, kui ta peab kauemaks tööle jääma? Ja kui see on nii, siis kas me ei peaks rääkima üsna põhimõtteliselt oma elu mudelist ning rollijaotusest? Kas see tähendab, et ta tahaks ehk töötada väiksema koormusega? Kas meil jätkuks veel elamiseks piisavalt raha, kui ta töötaks vähem? Kas me võime üldse seda kõike endale lubada?
Suured küsimused, mis on korraga seotud väikese sooviga saada teada, mis kell naine täna õhtul koju jõuab. Need suured küsimused ajavad Thomasele hirmu peale. Ta tahab nüüd veel vaid lapsed riidesse saada, viia nad sinna, kus nad päev otsa oma lasteasju ajavad, ja siis