„Metroo,” hüüab telefonivalvur vihaselt ja raputab rusikat. „Millal mina või tema ning tema,” näitab ta suvaliselt kogunenud rahva peale, „metrood kasutaks? Ma ei julge isegi nendest liikuvatest treppidest alla minna.”
„Mine siis tagasi oma külla pühvli juurde. Teiesugused pidurdavadki India arengut. Kas teil häbi ei ole võõrale oma muret kurta?” Punase telefoni ees toimub väike rüselus. Nii pintsaklipslane kui telefonimüüja püüavad teineteisele selgeks teha, kellel on õigus. Lõpuks aetakse portfelliga mees minema.
„Kirjuta nüüd see üles ja avalda oma lehes, et üle 300 000 töölise toodi Delhisse uusi hooneid ehitama, aga nüüd, kui mängud läbi, aeti nad tänavatele.”
„Kus sa seda kuulsid?” küsin, ise samal ajal kähku kirjutades.
„Täna lehest lugesin.”
„Kui sa juba töölisest kirjutad, siis kindlasti lisa seda, kuidas kodutud ja kerjused korjati tänava pealt kokku, aeti autodesse ja viidi rongijaama.”
„Jah, mina nägin seda ka,” kinnitab jäätisemüüja. „Meie tänav tehti paar nädalat enne mängude algust tühjaks, et välismaalased vaesust vaadates oma silmanägemist ei rikuks.”
„Kuhu nad siis viidi?”
„Ei mina tea, kuid neil keelati mängude ajal linna tagasi tulla.”
„On see tõsi, et inimesi viidi Delhist minema Briti Rahvaste Ühenduse mängude ajaks?” küsin järgmisel päeval töökaaslaste käest. Istume sellesama nukra välimusega söögiputka taga ja joome teed. Pool kontorit on kogunenud kinnisest büroost päikese kätte.
„Sedan’d küll,” vangutab hallis pintsakus mees indialikult pead. „Mitte ainult inimesed, vaid ka koerad.”
„Valitsus tappis koerad ära?”
„Mitte ei tapnud, vaid korjas kokku. Iga koer sai kaela sildi infoga, kust ta üles korjati, ja viidi linna lähedale varjupaika. Ja nüüd, kui mängud läbi ja turistid koju läinud, lastakse koerad jälle vabaks.”
„Palju aguleid staadionide ümbruses aeti maatasa,” lisab mees majandusosakonnast.
„Need, mida ei hävitatud, ümbritseti aedade ja plakatitega, et agulid välja ei paistaks.”
„Sedan’d küll, kuid kui aus olla, ega neid varem tõesti ilus vaadata olnud,” segab hallis pintsakus mees vahele.
„Olge inimene. Kui vanasti said agulielanikud otse üle põllumaade ja teede minna, siis nüüd peavad mõned inimesed vantsima mitu kilomeetrit ümber plankude, et jõuda lähima veevõtukohani,” on majandusmees pahane.
„Mis nendest inimestest nüüd saab?” küsin ma vahele.
„Eks nad hakkavad vaikselt linna tagasi imbuma. Ega keegi hakka oma kodu niisama hülgama.”
Mängud on läbi, kuid nende vaim hõljub endiselt kurjakuulutavalt linna kohal. Sportlasküla seisab tühjana, mitmemiljardilisi staadione ega abihooneid ei kasuta keegi. Infrastruktuurilegi on raske kasutust ja rakendust leida. Tänavad jäävad poolikuks, metroohooneid kõpitsetakse edasi teokiirusel ning valitsuse poolt käima lubatud lennujaama rongiliin on alles testimisel. Loen lehest:
Täna vahistati Jawaharlal Nehru staadioni lähedal tuntud Delhi advokaat Pritham P. Ansari, tema autost leidsid politseinikud kaks varem staadionilt kaduma läinud lillepotti koguväärtuses 750 ruupiat. Mister Ansari tunnistas, et plaanis potid turul maha müüa, et saadud raha eest osta haigele emale maohaavade vastu rohtu. Mees vabastati kautsjoni vastu. Delhi politsei nõustus, et linna on tabanud näppamiste laine. Linnavalitsus lubas edaspidiste varguste vältimiseks palgata turvamehed Ühinenud Rahvaste mängude jaoks muretsetud vara kaitsma. Erilise tähelepanu all on prügikastid, lillepotid ja äärekivid.
Ja siis on siin veel see ahvide jama.
Olen parasjagu meie kontori lähedal muruplatsil, otse mänguväljaku kõrval, ja loen raamatut, kui mu kõrval võtab istet hoolitsetud keskealine abielupaar. Abielupaari kümneaastane poeg Manoj jookseb mänguväljakule ronima. Toimub minu jaoks igapäevane tervitustseremoonia. Mis teie nimi on? On madam abielus? Oi, oi, oi, miks ei ole? On madamil mingi jube haigus küljes? Pärast eespool mainitud viisakusavaldusi vaatame üksteisega sõnatult tõtt. Abielupaar naeratab mulle ja mina neile. Abielupaar vangutab oma pead ja mina ka. Piinlik on. Ja siis meenub mulle üks hea artikkel, mis ma paar päeva tagasi Times of India lehest leidsin, ja ma mõtlen, et sellest saab üks tore lugu.
„Kas te ei karda natukene oma poega niimoodi üksi mänguväljakule jätta?” küsin abielupaarilt kavalalt.
„Ei, ei. Siin on väga turvaline,” ütleb mees ja viitab mänguväljakut ümbritsevale kõrgele traataiale ning püssiga valvuritele. Väike Manoj paistab tõesti olevat kaitstud, aga mitte selle ohu eest, millest mina lehest lugesin.
„Ma olen kuulnud, et Delhis on tõeline probleem ahvidega,” räägin edasi. Olen ka oma silmaga näinud tõelist ahviküllastust, eriti kohtades, kus on suured tühjad võsastunud maa-alad ja hõredam asustus. Mõnikord õhtul rikšaga koju sõites näen suuri ahvikarju prügikastides sobramas ja juurviljakaupmehi taga ajamas.
„Madamil on õigus. Kuid need on vaid makaagid. Mitte ohtlikud lastele,” ütleb pereema naerdes. Seda arvate teie, ahhaa, naeran ma sisemiselt, sest mul on infot, mida teie veel ei tea.
„Aga kas te pole kuulnud, et enne Ühinenud Rahvaste mänge otsustas India valitsus ahviprobleemi Delhis lahendada?”
Ei, nemad pole sellest midagi kuulnud.
„Just, just. Enne mänge toodi Delhisse ja kuidas meedia seda nüüd sõnastaski…” kruvin pinget ja proovin õiget fraasi leida, ”…ahjaa, tapjaahve.”
Abielupaar ei naerata enam, vaid vaatab mureliku näoga ringi. Pereema on kaamevõitu.
„Just, just. Tapjaahvid,” jätkan ma. „Need on sellised suured üle meetri kõrgused karvased džungliahvid ja nood pidavat siis väiksemaid makaake sööma.”
Abielupaar jõllitab mind pärani silmadega. Eemal mänguväljakul ronib Manoj kõige kõrgema ronimispuu otsas.
„Ja teate, mis valitsus pärast mänge tegi?”
Mees ja naine raputavad vaevaliselt pead.
„Nad lasid need tapjaahvid lihtsalt niisama linna peale lahti. Nood võivad kõikjal olla,” lõpetan suurepärase loo ähvardava sosinaga.
Abielupaar on hetke vait. Manoj naerab lõbusalt ronimispuu otsas.
„Manoj! Manoj! Tule kohe siia.” karjub pereema. Manoj ei tee emast väljagi ja turnib edasi.
„Manoj! Marss mänguplatsilt ära.” tõstab ka mees häält. Pahane Manoj laseb end aeglaselt ronimispuule rippu ja potsatab alles siis, kui ema hakkab ähvardavalt tema poole kõndima, ronimispuudelt maha. Selle tembu eest saab ta valusa laksu taguotsa pihta. Minut hiljem kiirustavad kõik kolm juba korterikompleksi poole. Manoj’il on silmad nutust punased.
Mul ei ole aega Manoj’ile kaasa tunda. Vaevalt olen mänguplatsilt tagasi kontorisse jõudnud, kui oranži särgiga sekretär teatab: mister Guru on otsustanud, et ma kolin Delhi hotellist Noida kõrval asuvasse linna Gaziabadi, töökaaslase Puja Rani juurde.
KAHEKSAPÄEVANE KARJÄÄR
Puja Rani on rikas. Tema rikkus väljendub mitmes asjas, hoolimata Puja pingutustest seda varjata.
Puja rikkus paistab välja juba sellestki, kuidas ta istub, peenelt jalg üle põlve, ebanormaalselt sirge seljaga, mis on kahtlemata pärand lapsepõlve balletitundidest; see väljendub ta kallites firmariietes, mis sobivad ta selga nagu valatud ja on mõne tuntud India disaineri käsitöö; samuti