Kallis XXII sajandi lugeja! Sinu käes on antikvaarne raamat, mille üldnimetaja võiks olla vana. Ära rutta seda kinni panema, sest esmapilk on tihtilugu eksitav. See raamat on eriline mitte ainult ajalookäsitluse, vaid ka värvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lõpus oma meelt lahutasid.
Kasutades sõna ajalugu, pean ma silmas, et selles raamatus jutustatakse erinevaid lugusid ajast, milles autor viibis, ja sündmustest, milles osales ja mida korraldas. Tsirkust ja leiba on inimolend vajanud läbi aja, mõttetegevuse koha pealt pole ma nii väga kindel.
Onu Bella on hea näide sellest, kuidas kooperatiivi omaniku (eraäri) või vahvlimüüja (1990. aastate alguses väga prestiižne ettevõtlusvorm) raskelt teenitud raha endale saada. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa loobuti oma teenitust vabatahtlikult! Piisas kuulutusest, et spordihallis toimub üritus “Onu Bella paradiis”, kus keegi võtab ennast laval paljaks ja teeb natukene suguühteliigutusi, kui rahvas loobus videomaki (raske on kirjeldada selle “pildiaparaadi” tähtsust) ostuks kõrvale pandud summast, et seda kõike oma silmaga näha. Bella uue helikandja, kus kõlas laul “Liputaja, näita riista”, kasuks loobuti isegi osast kardaaniristi rahast. Viimane oli aga tolleaegsetel Vene autodel oluline ja raskesti kättesaadav detail.
Mis sundis inimesi nii käituma? Raske öelda, ega teise pea sisse ju ei näe! Üks on aga kindel. Kogu selle hulluse käivitavaks jõuks oli Onu Bella karismaatiline isiksus ja tema piiritu fantaasia.
Raamat annab ilusa pildi tolle aja inimese varjatud ja varjamata ihadest ning tema arusaamadest, kus paradoksaalsel kombel saavad kokku mõtlemise lineaarsus ja värvikus. Ning kogu seda show’d dirigeerib avantüüride meister Onu Bella!
Miks pöördun XXII sajandi lugeja poole? Põhjus on lihtne. Vaid distantsilt joonistub pilt selgemalt välja. Võib-olla paljud kirjeldused tunduvad veidrad ja naljakad just tagantjärele vaadates, samas kui koomilised situatsioonid antud ajas jätavad aastaid hiljem külmaks või näivad lihtsalt debiilsed.
Kuid aitab luilutelust! Kinnitagem turvavöö, nagu meie ajal öeldi, ja keerates lehekülge, alustagem lendu ajas tagasi!
Tere tulemast, eesti inimene 1990. aastatel!
INTRODUKTSIOON
Autor viib lugeja Eestist väga kaugele. Kaaslanna Geete Pärlirätiga külastatakse kolme Atlandi ookeani saart. Nendel retkedel, tuhandete kilomeetrite kaugusel kodumaast, eemal tavapärasest keskkonnast ja rutiinsest igapäevaelust, avaneb mõlemal kordumatu võimalus kiigata kõverpeeglisse, kust vaatavad vastu nüüdisaegse eestlase, aga ka heaoluühiskonnas karastunud eurooplase pisut deformeerunud pale ja kohati võõristust tekitav eluhoiak. Esimestest külvatud euroopalikkuse seemnetest on võrsunud viljad ning nende maitsmise, hinnangute andmise ja tõekspidamiste sorteerimisega kaks reisihuvilist tegelevadki.
Nii autor kui ka reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad võimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tänu autori elupagasile ja – kogemusele ka minevikku. Kodust eemalolek loob suurepärase miljöö meenutamaks aastatetaguseid sündmusi. Just vaade minevikku – läbi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Selle üksikud lülid annavad ülevaate meelelahutustegelase karjääri erinevatest tahkudest ja etappidest. Autor võtab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lõpmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga. Ilmneb, et ta on nagu kunstnik, kellele meeldib üle kõige töötada üksinda. Oma värvid, pintslid, molbert. Nii Monet kui ka Cézanne maalisid ühest objektist palju pilte, igaüks erineva rakursi alt, erineval päeval, erinevas valguses. Võimaldame raamatu autorile, kellele meeldib ka koomikseid joonistada ja kõikvõimalikke ning – võimatuid muusikaga seotud asju süstematiseerida ja kataloogida, samasugused tingimused, et luua oma nägemus nii ansamblisolistiks kui ka sooloesinejaks olemisest.
Tähelepanu! Osa teose tegelasi on ilukirjanduslikud kujud, kel võib, aga ei pruugi olla midagi ühist konkreetsete isikutega.
ESIMENE PEATÜKK
“S ee 56-voldine Hispaania liköör on ikka päris bueno1. Ma olen juba kaks nähvi ära pannud ja… uh-õh, täitsa nokib,” laususin lamamistoolil pikutades ja külge pöörates.
“Kas sa panid tähele, et pudeli põhjas, millest valati, oli väike ploom?” küsis Geete Pärlirätt.
Baaridaam Florena korjas kokku laudadele jäetud klaase ning tühjendas tuhatoose. Vahepeal oli vali tuuleiil õlut trimpavate sakslaste laua juures päikesevarju ümber lükanud. See pisiseik ei andnud põhjust tõmblemiseks ja lakeeritud naeratuste saatel vabandamiseks, nagu Eestis tavaks, kui teenindaja seisab silmitsi välismaalastega. Vari tuli lihtsalt püsti sikutada ja kindlamalt kinnitada. Oma toimetusi tegi Florena kiirustamata. Ta oli viisakas ja osavõtlik, kuid hoidis parajas mõõdus distantsi.
“Ega sa ei tea, kuidas on hispaania keeles pesunöör?” uurisin Geete Pärlirätilt.
“Ei tea. Milleks sulle seda vaja on? Meil on rõdul pesukuivatusrest. Ise kuivatasid eile selle peal oma helesiniseid stringe.”
“Ei-ei! Ma ei mõelnud seda. Pesunööri on tarvis piima- ja jogurtipakkide kuivatamiseks,” selgitasin tõsiselt.
Geete Pärlirätt tõstis korraks ajakirja varjust oma silmapaari ning soovitas otsida abi vestmikust. Püüdsin pea kohale kerkinud murepilve vaiksel hääletoonil lahti seletada: “Vaata, kui me juba siin oleme, siis oleks ju tore, kui me saaksime nakatava eeskuju kaudu näidata teistele välismaalastele, kui keskkonnasäästlikud oleme meie, eestlased. Ega ma siis nalja pärast… Meid ju tuntakse ja teatakse igal pool maailmas!”
Geete Pärlirätt laitis pesunööri ostmise ideed kui mõttetut rahakulutust ning tegi pragmaatilise kalkulatsiooni, kui palju tuleks kulutada kuuma vett ja Fairyt, et pakid korralikult puhtaks pesta. “Ja kuhu me need pestud pakid paneme?”
“Loomulikult kraanikausi alla prügikasti, kus muugi prügi on,” vastasin.
Geete Pärlirätt läks kempsu. Aimatava pilvevine tagant ilmus välja päike ning hakkas hotelli päikeseterrassil peesitavaid puhkajaid oma soojade kiirtega hellitama. Teadlikud ja ettevaatlikud päikesenautijad sirutasid käed kreemipudelite suunas, järgnes võidmine. Kaks inglannat, kes päevitasid meie kõrval, võtsid rinnahoidjad ära. Nende mehed libistasid baarileti ääres fantastiliselt maitsvat ja karastavat Hispaania õlut ning mölisesid jalgpallist. Huvitav küll, kas terve elu keerleb ainult jalgpalli ümber? Mehed jooksevad nagu hullud mööda staadionit ringi, veel suuremad hullud räuskavad tribüünil. Küll on inglise jorsid ikka nõmedad!
Üks inglanna pillas “kopsuka” hooletu äravõtmise käigus maha tulemasina, mis põrgatades minu lamamistooli alla kukkus. Tõusin püsti, kummardusin, võtsin sigaretisüütaja näpu vahele ning ulatasin omanikule: “Here you are, madam!”2
Inglanna tänas üliviisakalt ja naeratas kelmikalt. Minu viisakusžestil oli kaks tagamõtet. Esiteks tahtsin demonstreerida, et heledapäine, imelikku keelt kõnelev lamamistoolinaaber on hea kasvatusega, ning teiseks tahtsin vaadata, milline näeb välja paljaste tissidega inglanna. Tulemasina ulatamist ei märganud õnneks daami jorss. Mine tea, äkki oleks kippunud kaklema, nagu nad seal Inglismaal pärast jalgpallimatši sageli teevad.
Geete Pärlirätt naasis ja hüüdis innustavalt: “Mis me siin niisama külmetame! Teeme parem, job tvoi matj, mõned õlled!”
“Quiero dos cerveza San Miguel especial, por favor,”3 kokutasin vaevaliselt baarileti ees.
“Cerveza pequeña? Cerveza grande?”4 küsis Florena täpsustuseks.
Panime Geete Pärlirätiga juba esimesel saabumispäeval tähele, et vähimgi püüe purssida kohalikku keelt pälvis meeldivat ja sõbralikku tagasisidet. Olime kuuetunnise lennusõidu ajal keeleõpiku peaaegu kapsaks lugenud. Palju oli abi voldikust, mille andis hotelli administraator. Selles oli inglise ja hispaania keeles pikalt ja põhjalikult selgitatud, miks hotelli territooriumil patseerivaid kasse