Ühel hommikul andis kuberner 130mehelise jõugule käsu rünnata ja piirkonnas „kord majja lüüa”. See hambuni relvastatud löögirühm koosnes kohalikest politseinikest ja valgetest talunikest. Just enne rünnakut lendas politseilennuk üle laagri, et „mässuliste” täpset paiknemist näha. Indiaanlased kogunesid oma telkidest jalgpalliplatsile kokku ja väidetavalt uskus suurem osa, et nende jumalad on pärale jõudnud. Järsku avati lagedale kogunenud indiaanlaste pihta tuli. Need, kes jumalate kaitset lootes puukeppidega tulirelvade vastu jooksid, langesid esimesena. Ülejäänud üritasid küll põgeneda, aga ründajad ei halastanud isegi naiste ega laste peale. Kõik kohalolnud notiti maha, ligi 500 indiaanlast. Jah, võib-olla see number pole tõesti nii suur, aga julmus, millega tapatalgud läbi viidi, on lihtsalt šokeeriv. Tsiviliseeritud valgete kamp vägistas ja tükeldas naisi. Nad lõikasid hõimujuhtidelt ja šamaanidelt suguorganeid, kõrvu, mida iganes, ning võtsid need trofeed endaga politseijaoskonda kaasa, et oleks, millega uhkeldada.
Mul hakkab pea Malcolmi verisest jutust ringi käima. Võitlen, nutt kurgus, kujutluspildiga, kus lõhkise peaga Ezequiel hulbib verest punavas solgikraavis. „Kas sa tõesti arvad, et pärast kõike seda, mida nad on pidanud kannatama, aitavad need sinu ja Ruthi tilulilumängud kedagi pikemas perspektiivis?” küsib ta mult viimaks provotseerivalt. „Ei, ei arva. Suures plaanis ei muuda me tõesti mitte midagi. Ja ausalt öeldes ei ole mul kunagi olnud plaanis päevapealt maailma muuta. Anna andeks, aga selliseid asju ei planeerita. Need lihtsalt kukuvad nii välja.” Märkan, et olen suure ähmiga äsja lõigatud kaartide peale üsna arusaamatus kirjas sõnu sirgeldanud.
„Tead, te kõik – sina, Ruth, Triin, Camille, Flo – olete üks kari Disney printsesse. Kõik on nii ilus ja armas, kõik armastavad teid heleda pea ja teistmoodi riiete pärast. Ja teie jaoks on igal lool alati õnnelik lõpp. Sest printsesse koheldakse ju igal pool eriliselt hästi ja neile tulevad kõik vastu. Te lähete minema ja kohalikel läheb elu ilma teie roosade võlukeppideta edasi. Ja see ilus Euroopa-mull, milles Leas ja tema perekond praegu elavad, läheb plumpsti katki,” sisistab Malcolm vastu.
Mulle tundub, et ma kuulen läbi peas kohiseva vere, kuidas Triin all oma jalgratast lukustab. Tundub, et tänase ajaloo ja reaalsuse tunni võib lõppenuks tunnistada. Ometi ei suuda ma vastu panna kiusatusele Malcolmile öelda: „Kuigi ajalugu ei saa muuta, arvan ma siiski, et meie murumängudel on mõte sees. Et on mõte hommikul üles tõusta ja minna barrio Tobasse, isegi kui me läheme ainult mängima. Võimalik, et me oleme ise pärast oma päevaga hoopis rohkem rahul kui lapsed ise. Aga vähemalt, noh, vähemalt me toome sellesse nii üksluisesse ellu vaheldust. Uusi tuuli, uusi mõtteid, uut energiat. Ja nad teavad, et meie neist hoolime. Ja paratamatult on neile selline väline tunnustus nii oluline. See karja Euroopa tüdrukute armastus muudab nende päeva helgemaks. Minu arust ei saa antud kontekstis „üks päev korraga” elamist kuidagi taunida.”
Malcolm põrnitseb mind mõnda aega vihaselt, kuid lööb lõpuks tõelisel kannatajailmel pilgu lakke. Kauaoodatud Triin siseneb laia naeratusega nagu tõeline haldjast ristiema. Tüdruku helge olemine toob korteri pingelisse õhkkonda roosa võlukepi vibutusena rahu. Lauale pandud poekott saia ja juustuga viib Malcolmi mõtted maailmaparandamiselt kõrvale. Ta valmistab endale pärastiseks gigantse võileiva ja suundub terrassile porro’t suitsetama. Vaatan viha ja kaastunde segus talle järele. Ta usub ju siiralt, et kui Ecoclubi kohalikud ja Euroopa vabatahtlikud tema loenguid kuulaksid, oleks barrio Toba parem paik. Aga noh, millessegi peab ju uskuma, mõtlen ma ja vaatan, kuidas Triin rakendab järgmisena oma haldjalikke võimeid mu untsu läinud sõnaseletuskaartide peal. Nagu võlukepilöögiga hakkab silm minu paberile veetud varesejalgades midagi sõnalaadset seletama. Kõik on jälle korras.
5. PEATÜKK
ANYI. MÜÜDIMURDJAD
Laste nägusid ehivad kavalad muiged. Nad nihelevad. Ühed nihelevad meie juurest minema ja teised nihelevad jälle vaikselt meie juurde tagasi. Sellise väikese rahvasterände taustal etendame Ruth ja mina lõõmava päikese kiuste seninägematu vaprusega stseeni, kus legendaarne toba kütt Ta’anki seljatab kurja ja ahne mao.
Oleme sunnitud tobade rahulikku legendi suure märuli ja kargamisega esitama, muidu hajuks meie niigi püsimatu näitetrupp lihtsalt laiali. Hetkel tundub, et umbes 15pealisel kambal on päris lõbus meie komejanti vaadata. Ega just iga päev ei juhtu, et kaks suurt tüdrukut teevad naljakaid nägusid ja erinevaid hääli nagu väikesed lapsed.
Juba kaks nädalat üritame Ruthi eestvedamisel toba laste teatriprojektil ankrut hiivata. Pessimistlikumad ütleksid, et me oleme sadamast välja jõudmata juba karidele jooksnud, aga peanäitejuht Ruthi visa hing ei luba meil alla anda. Mulle isiklikult tundub, et me oleme juba kõike proovinud: lugenud eraldi ja koos, seletanud, paarkümmend korda on nad näitemängu ise läbi teinud… Vähemalt müüdi sisu oleks võinud ju kellelegi meelde jääda. Aga praktika näitab, et järgmisel päeval, pärast kuhjunud päevamuljeid ei mäleta peale kahe-kolme õnneliku erandi keegi midagi ei küttidest ega madudest.
Õpetamise protsess iseenesest on üsna lõbus, aga paratamatult kerkib küsimus: kaua võib? Olukorra absurdsus seisneb selles, et me tuleme kõik kokku omal vabal tahtel. Lapsed ootavad, millal me hommikul ükskord barrio’sse jõuame, ja meie muudkui nuputame, mida nendega teha. Aga sundima me kedagi millekski ei hakka. Meie maailmas on kõik „vabatahtlik”. Kui lapsed ei taha üht asja teha, tuleb nendega teha seda, mida nad tahavad. Näiteks mängida jalgpalli. Järgmine kord tuleb uuesti üritada, ja kui nad siis ka ei taha, teeme ikka seda, mida nad tahavad. Ehk siis mängime jalgpalli. Ja nõnda edasi, lootuses, et ükskord on vähemalt pooled lapsed võimelised ühele asjale keskenduma. Keskenduvad nad muidugi eeldusel, et preemiaks mängime me nendega koos jalgpalli. Hoopis tõenäolisem on aga, et nad ei taha teatrit teha, ergo me mängime jälle jalgpalli.
Ruth saadab paar poissi Lease majast meile juua tooma. Seisame jalgpalliplatsi nurgas ainsa varju pakkuva puu all. Aprilli lõpp on Clorindas hoolimata alanud sügisest kuratlikult kuum aeg. Kõik lohutavad mind muidugi alatasa, et meil Triinuga vedas: saabusime alles märtsis, kui suuremad kuumad olid möödas ja kraadipügalad enam üle 40 °C ei tõusnud.
Hoolimata sellest suurest õnnest õnnestus mul 60kraadise kliimamuutuse tõttu, mida kujutas endast Eesti talvest Põhja-Argentina suvesse minek, üsna korralikult haigeks jääda. Kaks nädalat tagasi palaviku ja peavaluga voodis konutades olin ma lausa hirmul, et võin barrio Toba suurejoonelise näiteringi tegemistest kõrvale jääda. Iroonilisel kombel seisan pärast kõikvõimalike troopikahaiguste seljatamist silmitsi toba lastekarja ravimatu keskendumis- ja püsivushäirega. Ainsa edasiminekuna täheldan, et Ruth teeb nüüd Mirjami tervisele mõeldes palju puhke- ja vee joomise pause.
Istun väsinult kuivale pruunikashallile liivale. Kissitan silmi, et läbi tugeva päikese üldse kedagi näha. Suuremad poisid jooksevad mööda jalgpalliplatsi ringi ja Ruth lahendab jälle väiksemate jõnglaste omavahelisi jagelusi. Kiikan poole silmaga ning veendun, et Ezequiel on taas asjasse segatud. Ta on lihtsalt võimatu kraakleja. Samas on ta ainuke „titt”, keda suured 12aastased poisid endaga jalgpalli mängima võtavad. Nad on Lease poja Néstoriga samast ellujääjate puust. Vahel ma lausa kadestan seda, kuidas need poisid oskavad kõiki oma tahtmist tegema panna. Tunnen äkki, kuidas keegi toetab oma pea vastu mu õlga. Vaatan ümara näoga Anyile otsa, suutmata leida tema silmade sügavpruunis säras seletust nii äkilisele kiindumusavaldusele. Tavaliselt elavad kõik lapsed ikka Ruthi seljas. Ja mulle on selline puutumatus hästi sobinud.
Anyi on rahulik 13aastane tüdruk. Võrreldes ülejäänud hullunult kisava