„Kus sa siis olnud oled?” küsin sõbralikul toonil. „Ah, mul olid migreenihood,” pomiseb Malcolm ja piidleb näljase näoga mu käes olevat kastrulit. Elu näitab, et Malcolmil on suure poisina alati kõht tühi. Lisafaktorina tuleks arvesse võtta tõsiasja, et rohke kanepi suitsetamine ei mõju söögiisule just kõige pärssivamalt. Silmakirjaliku lahkusega lükkan salati talle nina alla. Minu õnneks pole poisi päevamenüüs lomito’de6, hamburgerite ja super pancho’de7 kõrval juur- ja puuviljale kohta. Veiselihatüki, praemuna ja singiga lomito on küll kõigi Euroopa vabatahtlike lemmikrämpstoit, kuid keegi meist, erinevalt Malcolmist, ei suuda kolme sellist pommi järjest pintslisse pista. Kusjuures pärast seda tahket suutäit tavatseb meie hiigelõgard magustoiduks veel ühe priske hamburgeri ära süüa. Lõpetan itsitades oma lõuna ja asun värvilisest paberist mängukaardisuuruseid lipikuid välja lõikama.
„Leas on sinu järele mitu korda küsinud. Sa pole vist päris tükk aega Tobas käinud?” sõnan ettevaatlikult. Malcolm ei tee must välja, ta on keskendunud oma marihuaananutsaka seemnetest ja varrekestest puhastamisele. „Selles suhtes, et noh, nad ikka ootavad, et sa tuleks ja nii.” Malcolm on asunud oma sigaretipaki sees olevalt paberilt fooliumikihti eemaldama. Mulle meenub vägisi, kuidas Lease poeg Néstor ükskord samamoodi selle paberi kätte sai ja kiiresti hõbedase kihi pealt ära nokkis, et seda mulle ja Ruthile pakkuda. Malcolmi töntside näppude vahel läheb porro8 keeramiseks vajaliku paberi ette valmistamine muidugi tunduvalt vaevalisemalt. Aga no mis sa ära teed, kui suitsupaberid maksavad rohkem kui kanep ise. Nii ostavadki kõik pigem 10 peeso ehk pooleteise euro eest oma rohelise kotikese ja keeravad pläru mõnest käepärasest õhukesest paberist. Kõige paremini sobivadki suitsupaki hõbedane vooder ja ühe kehva marki vetsupaberi ümbris.
„Ruth ütles, et toba naised on su peale natuke pahased. Sa olid neile vist mingit töötuba lubanud…” Malcolm saadab mu poole tõelise kannataja pilgu. „Huvitav, kas kõik arvavad, et ma peaksin sellega üksi hakkama saama? Teie tegelete ju ainult lastega. Nendega on lihtne!” sisistab ta kibestunult. Olen peaaegu käratamas, et ju kõrvalt vaadates on nende lastega tõesti nõnda lihtne. Aga laias laastus on Ruthi teatriprojekt barrio Toba kontekstis üsna ambitsioonikas ettevõtmine. Isegi kui me kunagi ühegi päris etenduseni ei jõua, suudame me oma napakate proovidega ehk istutada nende laste pähe mõne Toba müüdi ja ettekujutuse teatrist.
„Millal Ecoclub mulle viimati toeks oli? Patricio käis ainult esimesel koosolekul, mille ma Tobas korraldasin. Ja seda ka selleks, et teha üks suur ja rõõmus grupipilt… ning see vaimustushüüete saatel blogisse ja Facebooki üles lükata.” Malcolm on silmanähtavalt närvis. Mina olen tema kurba lugu juba kümme korda kuulnud, aga ilmselgelt on tal vaja seda veel korra rääkida. „Patricio on üks silmakirjalikkuse kehastus. Ta peab vabatahtlike organisatsiooni ainult selleks, et jõle hooliv ja ühiskondlikult aktiivne välja paista. Vana kapitalistiraisk! Ning ta ütles mulle selge sõnaga, et kui tema partei nüüd sügisestel valimistel Clorindas võimu peaks kaotama, siis on Ecoclubiga lõpp.” Jätan Malcolmi jutule vahele pistmata, et mina selles väga suurt probleemi ei näe. Selleks ajaks oleme me kõik juba Clorinda tolmu oma jalgadelt pühkinud.
„Mis mõte sel, mis me teeme, üldse on, kui meie lahkudes kõik katki jääb? Sest Patriciol on ükskõik ja see tema kohalike tiinekate kari ei saa millegagi hakkama,” ütleb poiss nagu mu mõtteid lugedes. Kinnitan pilgu värvipliiatsitele enda ees ja üritan mitte väga sarkastiline olla: „Malcolm, ma saan aru, et sa tulid siia kõrgete lootustega tobade elu kardinaalselt muuta, korraldada noortele hiphopiüritusi ja tõsta ühe indiaanlaste kogukonna eneseteadvust. Aga reaalsus on ka olemas. Võibolla olen ma pessimist, aga nende üldist vaimsust ei oleks suutnud ka sinu kallis Che ühe aastaga muuta.” „Mis vaimsust? Pole neil mingit vaimsust peale ühe suure minnalaskmismeeleolu! Tobasid pole ju kellegi jaoks olemas. Nende ja esiisade kurbi lugusid ei jutusta keegi! Mõtle, kui hiljuti oli näiteks Napalpí veresaun! Aga sellest pole keegi kuulnud. Üks naine, kes selle üle elas, suri alles kolm aastat tagasi! Napalpí, see oli lihtsalt kohutav! Vaat see on inimsusvastane kuritegu! Ja sellest ei räägita üldse!” Tõstan pea oma sõnaseletamiskaartide kohalt ja naeratan Malcolmile nõusoleku märgiks. „Sa ju tead seda lugu, eks?” küsib ta nõudlikult. „Jah, noh, üsna pealiskaudselt, ma enam väga ei mäleta…” valetan püüdlikult. Aiman, et Malcolm tahab oma teadmistega nagunii hiilata ja seda lugu mulle kangesti jutustada.
„Üldiselt arvatakse, et sõjad indiaanlastega ja nende sihilik hävitamine on koloniaalajastu taak,” alustab Malcolm pateetiliselt. „Hispaania kolonistide kaardil oli Formosa ja Chaco koha peal suur valge laik. See oli küll teoreetiliselt koloniaalimpeeriumi osa, aga praktikas kontrollisid seda piirkonda erinevad indiaani hõimud. Kapriisne kliima ja rasked elamistingimused kaitsesid indiaanlaste iseolemist. Põhimõtteliselt võib öelda, et koloniaalajastul jäid alad, mis suuri rikkusi ei tõotanud, huviorbiidist välja. Ning on karjuvalt vale uskuda, et pärast võidukat iseseisvussõda Hispaania kuningriigi vastu pärismaalaste olukord kuidagi paranes. Ei, otse vastupidi! Iseseisva Argentina riigi ja iseseisva majanduse sünniga tekkis ka vajadus sellest maast nii palju pappi välja pumbata kui võimalik. Vot nii verine on kapitalism!” müristab poiss. Tunnen, kuidas tema läbitungiv hääl minu peas vasardab. Pole ime, et Malcolmil migreenihood on, kui ta kogu aeg enda targutamist kuulama peab.
„19. sajandi lõpus võttis Argentina endale eesmärgiks allutada keskvõimule ka need alad, kus indiaanlaste seadused endiselt midagi maksid. Riik kuulutas välja uhke „kõrbevallutuste kampaania”, mille käigus tsiviliseeriti Argentina lõunaosas Patagoonia ja Pampa ning põhjaosas Suur Chaco. Ah, ma peaaegu unustasin, et muuhulgas notiti maha ligi 30 000 indiaanlast!” Malcolmi silmad vilavad vihaselt ja mul hakkab natuke kõhe.
„Edasist teab juba igaüks: indiaanlaste maad müüaksekingitakse Euroopa immigrantidele, kes neid siis tublisti harima hakkavad. Indiaanlased on sunnitud kolima viljatutele maadele, kus nad kolooniates muust maailmast eraldatuna ellu peavad jääma.”
„Napalpí koloonia Chacos asutati 1911. aastal ning seal elasid koos toba ja mokovi indiaanlased. Kui itaallastest ja prantslastest uusasukad piirkonnas puuvilla kasvatama hakkasid, kulus indiaanlaste odav tööjõud neile marjaks ära. Enne seda töötasid Chaco indiaanlased kehvades tingimustes Tucumáni provintsi suhkrurooistandustes ning polnud koduprovintsi asi, kust nad tööd saavad. Nüüd järsku aga oli neid valgetele vaja! Mõeldud-tehtud, provintsi kuberner keelas tobadel ja mokovitel mujale tööle minemise ära. Põhimõtteliselt kehtestas ta sunnismaisuse ja suhtumise, et indiaanlased on nagu pärisorjad. Sest töötasud olid veel naeruväärsemad kui suhkruroo korjamise palk. Neile ei tahetud maksta rahas, vaid suvaliste toidukaupadega.”
Kuigi Malcolm seda ei aima, võtavad tema raevunud hääl ja dramaatiline ettekanne minu jaoks kokku inimese jõuetuse ajaloo ja mineviku ees. Kahtlemata tunneb ta Argentina ajalugu paremini kui ülejäänud vabatahtlikud ja kohalikud kokku, aga ainult teadmisega ei tee midagi. Laias laastus teame me kõik, et Ameerika „avastamine” ja „tsiviliseerimine” olid pärismaalastele väga kannatusrohked. Me teame, et see oli ebaõiglane. Konkreetne näide konkreetsete kohanimede ja aastaarvudega muudab selle abstraktse teadmise meile kuidagi valusamaks. Aga mis edasi? Hoolimata oma suurest teadmiste pagasist on just Malcolm see, kes kõige vähem millegagi kasulik oskab olla. Lihtne on öelda, et ühel või teisel asjal pole mõtet. Paraku aga on sellisest targutamisest üldse kõige vähem tolku.
Malcolm ei