Mary peatus ning kuulas. Linnu rõõmus, sõbralik vilistamine tekitas temas meeldiva tunde – isegi ebameeldiv väike tüdruk võib tunda end üksildasena, ning suur suletud maja, suur paljas nõmm ja suured paljad aiad äratasid meie väikeses tüdrukus tundmuse, nagu oleks ta ainuüksi maailmas. Kui ta oleks olnud õrnasüdameline laps, kes on harjunud, et teda armastatakse, oleks ta ahastusse sattunud, ent isegi Mary oli rusutud, kuigi ta oli „preili Mary, jonnijüri”, ja helepunase rinnaga väike lind tõi ta pahurale näole ilme, mis sarnanes peaaegu naeratusega. Ta kuulas lindu, kuni see ära lendas. See polnud selline nagu India linnud. Maryle ta meeldis ning ta soovis teada, kas näeb teda veel kunagi. Võib-olla elab ta seal saladuslikus aias ning teab sellest kõike.
Võib-olla seepärast, et Maryl polnud midagi teha, mõtles ta nii palju mahajäetud aiast. Ta oli väga uudishimulik ning soovis näha, milline see aed küll on. Miks oli söör Archibald Craven võtme maha matnud? Kui ta armastas oma naist nii väga, miks vihkas ta siis seda aeda? Maryt huvitas, kas ta näeb kunagi söör Cravenit, ent ta teadis, et kuigi näeb, ei salliks ta söör Cravenit, samuti ei salliks viimane teda. Ning ta teadis ka, et ta ainult seisaks, põrnitseks oma sugulasele otsa ega ütleks midagi, kuigi tahaks ise hirmsasti küsida, miks ta on nii veidralt toiminud.
„Inimesed ei armasta mind iial ja mina ei armasta iial inimesi,” mõtles Mary. „Ning mina ei saa kunagi nii lobiseda, nagu lobisevad Crawfordi lapsed. Need lobisevad, naeravad ja lärmitsevad alati.”
Ta mõtles leevikesele ning sellele, kuidas linnuke laulis justkui temale. Äkki meenus talle puulatv, kus lind oli istunud, ning ta peatus järsku jalgteel.
„Arvan, see puu oli saladuslikus aias… usun kindlasti, see oli seal,” ütles ta. „Ümberringi on müür ja pole ühtki väravat.”
Ta sammus tagasi esimesse köögiviljaaeda, kust ta oli tulnud, ning leidis seal vanamehe kaevamas. Mary jäi vanamehe kõrvale seisma ja vaatles teda mõne hetke ükskõikselt, nagu tal kombeks. Vanamees ei pööranud talle mingit tähelepanu, nii et lõpuks Mary kõnetas teda.
„Käisin teistes aedades,” ütles ta.
„Keski põle sind keelanud,” vastas vanamees pahuralt.
„Läksin viljapuuaeda.”
„Ei olnud ju ühtki koera uksel, kes oleks sind hammustanud,” vastas vanamees.
„Seal polnud mingit väravat järgmisse aeda,” ütles Mary.
„Missugusesse aeda?” küsis vanamees karmilt, peatades hetkeks kaevamise.
„Sellesse, mis asub teisel pool müüri,” vastas Mary. „Seal on puid – nägin nende latvu. Punase rinnaga lind istus ühe puu otsas ja laulis.”
Mary imestuseks muutis vana pahur, ilmastikust karmiks muutunud nägu täielikult oma ilmet. Sinna laotus tasane naeratus ja aednik nägi välja sootuks teistsugune. Mary mõtles, et on imelik, kuivõrd kenam näib inimene naeratades. Ta polnud sellele kunagi varem mõelnud.
Aednik pöördus nüüd viljapuuaia poole ja hakkas vilistama. See oli tasane, pehme vile. Mary ei suutnud aru saada, kuidas võis selline karm mees teha nii meelitavat häält.
Kohe sündis midagi imelist. Õhus kuuldus pehmet, kerget lendamisekahinat ja punase rinnaga lind lendas nende juurde, asetudes mullakamakale aedniku jalgade lähedal.
„Siin ta on,” kihistas vanamees. Siis kõnetas ta lindu, nagu räägiks lapsega.
„Kus sa oled olnud, sa ninakas väike kelm?” küsis ta. „Ma ei ole sind seni veel näinud. Kas oled nii varakult juba pesa ehitama hakanud? Oled väga varane.”
Lind kallutas oma tillukese pea ühele küljele ning vaatas üles aedniku poole oma õrna särava silmaga, mis sarnanes musta kastetilgaga. Ta paistis väga kodune ning polnud sugugi hirmunud. Hüppas ringi ning nokkis erksalt mullas, otsides teri ja putukaid. Mary südames tekkis veider tunne, sest lind oli nii kena ja rõõmus ning näis nii inimesesarnane. Tal oli väike paks keha ja õrn nokk ning sihvakad, haprad jalad.
„Kas ta tuleb alati, kui te teda kutsute?” küsis Mary peaaegu sosinal.
„Jah, tuleb küll. Tundsin teda juba siis, kui ta hakkas vaevalt lendama. Ta tuli pesast välja teises aias, ja kui ta esimest korda üle müüri lendas, siis oli ta veel nii nõrk, et ei saanud paari päeva jooksul tagasi lennata. Siis saimegi sõpradeks. Kui ta jälle üle müüri lendas, olid teised linnupojad pesast juba lahkunud, tema oli üksi jäänud ja tuli tagasi minu juurde.”
„Mis lind see on?” küsis Mary.
„Kas sa ei tea? See on punaserinnaline leevike ja need on kõige sõbralikumad ja huvitavamad linnud. Nad on peaaegu niisama sõbralikud kui koerad – tuleb ainult osata nendega ümber käia. Vaata, kuis ta seal nokib ja vaatab ikka jälle ümber meie poole. Ta teab, et me räägime temast.”
Oli väga veider näha seda vanameest, kes vaatas väikest tüsedat punaserinnalist lindu, nagu oleks ta linnukese üle uhke ning armastaks teda.
„Ta on edev,” kihistas aednik. „Talle meeldib, kui inimesed temast räägivad. Ja uudishimulik – sa heldus, pole ühtki teist nii uudishimulikku olevust, kes ennast igale poole vahele segab! Ta tuleb alati vaatama, mida ma istutan. Ta oskab avastada igasugu asju, millega söör Craven ennast kunagi ei vaeva. Tema on ikka peaaednik, tõepoolest.”
Leevike hüppas mulda nokkides agaralt ringi, peatus vahetevahel ning vaatas hetkeks nende otsa. Maryle näis, nagu oleksid linnu mustade kastetilkade sarnased silmad vaadelnud teda suure huviga. Paistis tõesti, nagu oleks lind avastanud temas kõik. Imelik tunne ta südames kasvas.
„Kuhu teised pojad lendasid?” küsis ta.
„Kes neid teab! Vana linnupaar tõi nad pesast välja ja pani nad lendama, ja enne kui aru saad, on nad laiali lennanud. See siin oli kaval ja ta teadis, et on üksi.”
Mary astus leevikesele sammu lähemale ja vaatas talle väga tõsiselt otsa.
„Mina olen ka üksi,” ütles ta.
Ta polnud varem teadnud, et see on üks põhjusi, mis tekitab temas kibedust ja pahurust. Ta näis avastavat selle siis, kui leevike vaatles teda ja tema vaatles leevikest.
Vana aednik lükkas mütsi oma paljal pealael tagasi ning vahtis Maryt terve minuti.
„Kas sina oled see väike tüdruk Indiast?” küsis ta.
Mary noogutas.
„Siis pole ime, et tunned end üksildasena. Saad tunda seda veel enam kui varemini,” sõnas ta.
Ta hakkas jälle kaevama, vajutades labida sügavale rammusasse musta aiamulda, kuna leevike hüples agaralt ringi.
„Mis on teie nimi?” küsis Mary.
„Ben Weatherstaff,” ütles mees, lisades siis tusase naeruga: „Ka mina olen üksi, välja arvatud siis, kui tema on minuga,” ning ta osutas pöidlaga leevikesele. „Tema on mu ainus sõber.”
„Mul pole üldse sõpru,” vastas Mary. „Pole kunagi olnud. Mu ayah ei sallinud mind ja ma ei mänginud kunagi kellegagi.”
Yorkshire’i lastel on viisiks avaldada karmi avameelsusega oma arvamist